Mõtlesin ajaviiteks ja näärikingiks iseendale kirja panna oma lemmikkirjaniku Alexandre Dumas’ teoste edetabeli. Järgneva 15 parima hulka näiteks 5 eestikeelset Dumas’d ei jõudnud, samas on siin 7 teost, mida olen lugenud vene või inglise keeles, prantsust paraku sel tasemel ei valda. Ja loomulikult pole ma lugenud läbi kõiki ta romaane (kokku 80 ringis), aga olulisematega, mida on umbes 30–35, olen siiski tuttav. Tabelis on ka üks üsna skandaalne paigutus, aga, noh, midagi pole teha. Üldiselt tahan ma aga avardada lugejate horisonti ja näidata, et Dumas ei tähenda ainult «Monte-Cristot» ja musketäre ja Margot’–Monsoreau triloogiat ning mingeid jumal teab mis juhuse ajendil eesti keelde jõudnud vähemtähtsaid ning mitte eriti säravaid üksikromaane.
Lisaks. Ilmselt üsna ebatüüpilise lugejana on minu jaoks ajalooliste romaanide meeldivuse üheks põhifaktoriks see, et tegevus toimuks mulle huvitavas kohas ja ajal – kirjutustehniliselt ja kunstimeisterlikult tipptasemel romaan ei pruugi mulle huvi pakkuda, kui selle tegevusaeg ja -koht (või peategelaste sotsiaalne klass – noh, näiteks talupojad) mind ei kõneta. Kuna väga paljud Dumas’ tippromaanid on objektiivselt teostatud üsna ühtlasel tasemel, siis saabki mitme tabelikoha puhul määravaks eeliseks mulle rohkem korda minev periood Prantsusmaa ajaloos. Midagi pole teha.
1. «KRAHV MONTE-CRISTO» (Le Comte de Monte-Cristo; 1844–1846)
Jah, tabeli esikoht näitab, et ma ei ole «Kolme musketäri», vaid «Krahv Monte-Cristo» parteis. See on minu üks kõigi aegade absoluutseid lemmikromaane, kindlasti 19. sajandi kõige võimsam romaan üldse. Ja ma võiks sellest kirjutada kilomeetreid panegüürikat. Ratsionaalselt seletab seda vääramatut superlemmiku staatust raamatu eestikeelse tõlke ilmumine täpselt õigel ajal, kui ma olin nii 13–14: see on ilmselgelt vanus, kui kirjandusest loetud emotsioonid, lood ja tegelased kõige rohkem külge hakkavad, hinge poevad ja mõju avaldavad. Meile pisut harjumatu meelde tuletada on, et omas ajas polnud tegu ajaloolise romaani, vaid poliitilise põnevikuga, mis käsitles kirjaniku ja lugejate kaasaega: Napoleoni langus, Sada päeva ja Waterloo toimusid ju vaid napp inimpõlv tagasi ning kõik edaspidi möödaminnes mainitud sündmused (Hispaania revolutsiooni mahasurumine, Ali Paša tapmine, sekeldused Rooma röövlitega jne) olid rohkem hiljutised poliitilised kui ajaloolised maamärgid.
Lugu kadedate kaasteeliste poolt valekaebuse alusel pikkadeks aastateks piinavasse üksikvangistusse määratud ausameelsest noormehest, kes väljub vangikongist põhimõtteliselt piiramatu varanduse käsutajana, et asuda oma vaenlastele eriti rafineeritud moel kätte maksma kogu nende elu detailhaaval hävitades, on midagi nii arhetüüpset ja emotsionaalselt läbiraputavat, et… Kes meist ei oleks nooruses unistanud samasuguse varanduse käsutamisest või üliinimlikest supervõimetest? Lisaks armastan ma eriliselt «lugu loos» tüüpi narratiive ja selles mammutromaanis (1200 lk) on neid sageli mitukümmend lk-d vältavaid alamsüžeesid eriti rohkelt: abee Faria jutustus kardinal Spadast, Caderousse’i jutustus, Luigi Vampa lugu, Bertuccio lugu Villefort’ist ja Benedettost, Haydée traagiline lapsepõlvejutustus, Franz d’Epinay lugu tema isa salapärasest surmast jne jne jne. Romaani muudab täiuslikuks veel see, et säärase erinevaid süžeeliine sisaldava raamatumonstrumi kohta on ta tegelikult hämmastavalt koherentne ning lõpuks selgub, et kõik kõrvalliinid olid põhiloo lahenduseks hädavajalikud. Ja üsna konkreetse karmi kättemaksusaaga taustal suudab Dumas’ anda meile tegelikult ootamatult panoraamse pildi restauratsiooni- ja juulimonarhia aegsest Prantsusmaast ja Itaaliast.
Romaani sädelevaim ja kanoonilisim ekraniseering on 1954. aasta kolmetunnine ja kaheseerialine kinofilm Jean Marais’ga peaosas, mis ringles vene ajal meie kinodes nõnda, et sellega kasvas üles nii minu ema põlvkond (snd 1953) kui ka minu oma (1977). Ehk et seda näidati iga mingi aja tagant suurel ekraanil uuesti.
2. «JOSEPH BALSAMO» (Joseph Balsamo; 1846–1849)
«Joseph Balsamo», mida võiks eesti keelde tõlkida ka kui «Giuseppe Balsamo» (mis on mõistagi krahv Cagliostro passinimi), on minu Dumas’-tabelis kindlal teisel kohal. See «Krahv Monte-Cristo» mahtu raamat (1200 lk-d) avab romaanitetraloogia pealkirjaga «Ühe arsti memuaarid» («Mémoires d’un médecin»), mis on inglise keeles tuntud ka nime all «The Marie Antoinette Romances». Minu teadvusse jõudis see Dumas’ lugu kunagi 1990. aasta paiku Kesktelevisioonist nähtud 1973. aasta prantsuse telesarja «Joseph Balsamo» (7 tunniajalist seeriat) kaudu, mille lavastas nende mõõga ja mantli filmide vanameister André Hunebelle. Ja nimiosas oli mõistagi taaskord Jean Marais. Millalgi mõned aastad hiljem lugesin piineldes ja kannatades selle romaani vene keeles läbi. Internetti ju veel polnud ja ligipääsu ingliskeelsetele sajandivanustele tõlgetele seega ka mitte. Kes nüüd tänapäeval seda inglise keeles lugeda proovib, siis kunagi 1900. aasta paiku tehtud tõlge on tegelikult täitsa hea ja täielik, kuid tuleb silmas pidada, et romaani kaks köidet on neil eraldi pealkirjadega – esimene «Joseph Balsamo» ja teine «Memoirs of a Physician», mis on segadust tekitav, kuna on prantsuse keeles ju kogu neljast romaanist koosneva sarja nimi. Ja Dumas’st on inglise keeles ka väga palju skandaalselt nuditud tõlkeid ringlemas (stiilis, et 700-leheküljelisest mahukast romaanist saab 300-leheküljeline ümberjutustus).
Igatahes kujutab «Joseph Balsamo» kuningas Louis XV valitsemisaja viimase 5 aasta õukonnaelu, alates dofääni pruudi Marie Antoinette’i saabumisest Prantsusmaale 1769. aastal, kuni vana kuninga ootamatu surmani ja noore neiu tõusmiseni kuningannaks 1774. aastal. Seeria laiemaks taustaks on vabamüürlaste liidri Balsamo püsti pandud mastaapne varjatud intriig Prantsuse kuningakoja kukutamiseks, mis saabki teoks 20+ aastat hiljem. Kuigi telesarja ei mahtunud muidugi kõik selle mammutromaani tegevusliinid ja sündmused, on ikkagi hämmastav, kui täpselt suutis Hunebelle ära tabada ja teleekraanile tuua romaani mingi raskestikirjeldatava atmosfääri ja tunnetuse. Dumas’lt igatahes absoluutne meistriteos! 1200 lehekülge täis õukonna- ja armuintriige, kombelõtvust, moraalset allakäiku ja hukatuse eelaimdust, sekka maagiat ja alkeemiatki, ning loomulikult ka puhast armastust.
3. «KRAHVINNA DE MONSOREAU» (La Dame de Monsoreau; 1846)
Kui «Krahv Monte-Cristo» ja «Joseph Balsamo» ei ole tegelikult klassikalised mõõga ja mantli seiklused, mida peetakse üldiselt ju selliseks Dumas’ kaubamärgiks ja põhižanriks, siis «Krahvinna de Monsoreau» on just seda ja oma parimal kujul! See on kirjaniku viimaste Valois’de triloogia tipp ja kõrghetk ning taaskord algas minu põlvkonna esindaja jaoks kõik 1970ndate prantsuse teleseriaalist, mida 1980ndate keskel Kesktelevisioonist näidati. Jutt on siis Yannick Andréi lavastatud 7-osalisest seriaalist «Le Dame de Monsoreau» (1971), kus kõige meeldejäävama ülesastumise tegi Michel Creton kuningas Henri III narri Chicot’ rollis. Kuigi formaalselt on see ju krahv de Bussy ja krahvinna de Monsoreau keelatud armastuse tõelise veresaunaga lõppev lugu, siis Dumas’le üsna iseloomulikult tõusevad siin kõige jõulisemalt esile ehk just värvikad kõrvaltegelased – juba mainitud Chicot, aga samuti joodikust munk vend Gorenflot, õnnetu kuningas Henri III ja tema ümber tiirlevad minjoonid ning vandenõulased eesotsas kuninga venna Anjou hertsogiga.
Ligi 1000-leheküljelisele «Krahvinna de Monsoreau» tõlge ilmus meil 1996–1997 ning kohe aasta hiljem jõudis teleekraanidele värskelt Venemaal tehtud 26-seerialine Vladimir Popkovi telesari «Графиня де Монсоро» (1998), millel on au olla selle hiilgava romaani kõige põhjalikum ja täpsem ekraniseering, mis toob Dumas’ loo vaatajateni enam-vähem stseen-stseeni haaval raamatu dialooge täpselt järgides. Ja kõige selle juures annab see teleseriaal edasi romaani kogu renessansslikku lopsakust, värvikust, huumorit, emotsioone, traagikat ning karakterite reljeefsust. Üks tõeliselt võimas armastuslugu, mis jääb ometi rohkemgi meelde oma keerukate õukonnaintriigide, veriste ja julmade grupiduellide ning humoorikate tegelaspaaride (Henri III – Chicot, Gorenflot – Chicot) särava omavahelise keemia poolest.
Nagu «Joseph Balsamogi» puhul – juhtub harva, kui võrratu romaan saab endale samaväärilise ekraniseeringu, antud teose puhul siis lausa kaks. Ingliskeelses maailmas on romaan tuntud pealkirja all «Chicot the Jester» – romaani tegelik peategelane (kes mõistagi oli ka ajalooline isik) on ära tabatud! 😉
4. «KAKSKÜMMEND AASTAT HILJEM» (Vingt Ans après; 1845)
Et ma ei salli eriti «Kolme musketäri», ei tähenda, et see sentiment laieneks tervele «D’Artagnani seikluste» triloogiale, ei. «Kakskümmend aastat hiljem» on üks mu Dumas’ suuri lemmikromaane: peategelaste nelik ei ole siin enam noored 20ndates eluaastates draamakuningannad, vaid elu realiteetidega leppinud ning emotsioonid ja illusioonid kaotanud pisut kibestunud 40ndates tegelased. Nii et kuigi ma armusin sellesse raamatusse juba teismeea alguses, on see kirjeldatud muutuse tõttu mulle nüüd veelgi hingelähedasem ja sobivam ning arusaadavam meistriteos. Lisaks paljudele muudele põhjustele ei meeldi mulle «Kolm musketäri» ülearu ka seepärast, et mind ei köida eriti 1620ndad aastad ajaloos – erinevalt sajandi keskpaigast, mis on juba väga põnev kogu oma Inglise kodusõja kulminatsiooni ja Prantsuse Fronde’iga. Ja neid kõiki sündmusi näitab see romaan lähedalt. Lisaks on siin erakordselt lahe tegelane Mordaunt, selline oluliselt ühekülgsem ja fanaatilisem kättemaksuingel, kompromissitult kuri ja negatiivne krahv Monte-Cristo. Ja kardinal Mazarini on mulle alati kordi rohkem meeldinud kui Richelieu, nii reaalse riigimehe kui Dumas’ tegelaskujuna.
Ja loomulikult on see 900-leheküljeline tellis oma süžeeliinide, tegelastüüpide ja tegevuskohtade poolest lihtsalt ka Suur Romaan. Uusim ingliskeelne tõlge näiteks lammutabki selle kaheks köiteks: «Twenty Years After» ja «Blood Royal». Mitte et meile seda vaja oleks, kuna Henno Rajandi ligi 70 aastat tagasi tehtud tõlge on tänagi briljantne – suhtutaks meil sellesse romaani vaid veidi rohkem kui iseseisvasse ja esiletõstmist väärivasse kirjandusteosesse ja antaks sellest vaid sagedamini kordustrükke välja (eksisteerib vaid 1 kordustrükk – 2008. aastast Ekspressi Seiklusjuttude sarjas – olukorras, kus «Kolme musketäri» on välja antud vähemasti 6 kordustrükki).
5. «JEHU KAASLASED» (Les Compagnons de Jéhu; 1857)
Dumas’ Sainte-Hermine’i triloogiat, mis käsitleb Suure Prantsuse revolutsiooni lõpuotsa sündmusi, ülearu hästi ei tunta. Isegi, kui teatakse Balsamo-tetraloogiat, siis neid hilis-Dumas’ romaane mitte eriti. «Jehu Kaaslased» on neist parim ja esimesena ilmunud, kuid paigutub triloogias keskmisele kohale. Lühidalt öeldes räägib see tüse, kuid erakordselt kiiretempoline romaan (700 lk) maanteeröövlitest ja nende seiklustest. Lahtikirjutatuna on Jehu Kaaslaste nime kandev salaselts aga eksiilis elavale kuningas Louis XVIII-le ustavad põrandaalused rojalistid, kes röövivad direktooriumi postitõldu ja ametlikke rahasaadetisi, et nendega siis rojalistide vabriigivastaseid ülestõuse finantseerida. Jehu oli Vana Testamendi 2. Kuningate Raamatu tegelane – Iisraeli kuningas 9. sajandist e.m.a., kelle Jehoova valis välja halbadele Iisraeli valitsejatele kätte maksma. Jehu Kaaslaste maskis noored uljaspead on jakobiinide terrori ajal giljotiinil hukatud aadlike lapsed, kelle kogunemine salajasele nn. Ohvrite Ballile, kus valitseb revolutsioonieelne kombelõtv vibe ja kantakse Ancien Régime’i aja kostüüme ja maske ning giljotiinile, mis tappis nende vanemad, viitavaid veripunaseid paelu ümber kaela, on üks romaani võimsamaid kõrghetki. Ajaliselt algab romaan Napoleoni Egiptusest naasmise ja 18. brümääri riigipöördega sügisel 1799, mil ta kuulutas end esimeseks konsuliks, ning lõpeb Marengo lahinguga 1800. aasta suvel. Napoleon ise on teoses ka oluline tegelane ning kuigi Dumas’le ilmselgelt sümpatiseerivad rojalistlikud noored maanteeröövlid ja nende südamedaamid, jagub tal samavõrra imetlust ka Napoleoni vastu. Teose konflikt kujunebki Jehu salaseltsi juhi parun Charles de Sainte-Hermine’i ja Napoleonile ustava Louis de Montrevali vahel – viimase õde Amélie on parun de Sainte-Hermine’i salajane armsam. Romaani ehk huvitavaim külg ongi, et siin praktiliselt puuduvad negatiivsed tegelased: autoril jagub sümpaatiat mõlema poliitilise vastasleeri noorte uljaspeade jaoks. Ühest küljest väga nooruslik, teisalt aga sünge ja dekadentlik romaan. Aga vist Dumas’ kõige kiiretempolisem ja seikluslikum teos.
6. «KRAHVINNA DE CHARNY» (La Comtesse de Charny; 1852–1855)
Selle 1200-leheküljelise mammutromaani sündmused kulgevad Suure Prantsuse revolutsiooni tuultes ja tormides 1789. aasta oktoobrist kuni 1792. aasta septembri veresaunani, mil pööbel tungis Pariisi vanglatesse ja tappis seal suure hulga kinni peetud rojaliste. Krahv Cagliostro, kes 20 aastat varem Joseph Balsamo nime all Prantsuse kuningakoja kukutamise intriigi püsti pani, esineb siin Genfi pankuri Zannone nime all ja tema salasepitsused kannavad lõpuks vilja. Louis XVI ja Marie Antoinette’i looga on kogu selle inimpõlve vältel traagiliselt seotud olnud ka vaesunud de Taverney aadlipere lugu, kelle maamõisa katuse all ta 1769. aastal esmakordselt prantslaste külalislahkust maitsta sai. «Krahvinna de Charny» on siis Balsamo-tsükli neljas ja viimane romaan, sama suurejooneline, keerukas, mastaapne ja emotsionaalselt läbiraputav kui esimene ja teinegi. Vaid sarja kolmas osa, üsna õhuke raamat «Ange Pitou» (1851), mis kujutab revolutsiooni puhkemist 1789. aasta suvel, ei pääsenud siia tabelisse, kuna mulle ei istunud selle maajuhmakast nimitegelase vaatenurk neile maailmaajaloolistele sündmustele.
«Krahvinna de Charny’st» tehti 1989. aastal 15-osaline prantsuse minisari, mida vene televisioon samuti on kunagi ammu näidanud, aga see oli paras pudru ja kapsad, kuna polnud ainult selle teose ekraniseering, vaid terve (enamasti 6 köites avaldatud) pika romaaniseeria telepurki mahutamise katse. Igatahes loetud sai sedagi piinade ja kannatuste saatel 1990ndate keskel vene keeles, mida ma enam kunagi ei tee, kuna mul on nüüd hilises keskeas olemas eneseväärikus ja hoopis teine elustandard. Eks tänapäeval on neti vahendusel kättesaadavad ka enam kui sajandivanused ingliskeelsed tõlked. Peakski tutvuse uuendamiseks mõne neist ette võtma…
7. «ŠEVALJEE DE MAISON-ROUGE» (Le Chevalier de Maison-Rouge; 1845–1846)
Sageli loetakse romaani «Ševaljee de Maison-Rouge» ekslikult Marie Antoinette’i sarja ehk siis Joseph Balsamo seeria viimaseks, viiendaks osaks. Tegelikult lõpeb too romaaniseeria ikkagi «Krahvinna de Charny’ga» ära, kuna «Maison-Rouge’is» on hoopis uued tegelased, siit puuduvad Balsamo-Cagliostro ja samuti de Taverney perekond ning doktor Gilbert’i liin. Aga ajaloosündmuste mõttes võib seda tõesti sarja jätkuks pidada, kuna romaan algab märtsis 1793 veel enne jakobiinide terrori kehtestamist ning lõpeb sama aasta oktoobris kuninganna Marie Antoinette’i giljotineerimisega. Ängistavate ja süngete revolutsioonisündmuste taustal on see Dumas’ kohta üsna õhuke romaan (400 lk) tegelikult muidugi hoopis armastuslugu, kus noor revolutsionäär Maurice Lindey armub rojalistlike vaadetega tütarlapsesse Geneviève’i ja mis sellest kõigest siis välja tuleb. Kusagil taustal toimub aga ka salapärase ševaljee de Maison-Rouge’i vandenõu kuninganna vabastamiseks… Üsna haruldaselt Dumas’ revolutsiooniromaanide kohta saab hea lugeja seda teost nautida ka eesti keeles Galja Kallase väga heas tõlkes, küll on romaani pealkirjaks saanud meil kaunis totter «Geneviève ja Maurice» (1999). Omal moel on see hoogne, emotsionaalne ja traagiline üksikteos kronoloogilises mõttes aga sillaks varasemate Marie Antoinette’i romaanide ja revolutsiooni hilisperioodi käsitleva Sainte-Hermine’i triloogia vahel. Igatahes revolutsioonilise Pariisi öiste tänavate ärevat ja ängistavat atmosfääri ning julmuste ja jõhkruste perversset segunemist armastuse ja ideaalidega suudab Dumas vaid tema geeniusele omase hoo ja peente suletõmmetega perfektselt edasi anda.
8. «KUNINGANNA KAELAKEE» (Le Collier de la reine; 1849–1850)
«Kuninganna kaelakee» on Marie Antoinette’i romaanide ehk Joseph Balsamo sarja teine osa, mille tegevus toimub kümmekond aastat pärast eelmise romaani lõppu, kui suri vana kuningas Louis XV Armastatud ning troonile tõusid ta pojapoeg Louis XVI ja Marie Antoinette ehk siis aastail 1784–1785, mil Prantsuse kuningakoda raputas nn. Kuninganna teemantkaelakee afäär. Joseph Balsamo on tagasi ja kannab nüüd krahv Cagliostro nime; samuti on tagasi de Taverney’d: vana parun, tema tütar, kuninganna õuedaam Andrée de Taverney, kes on armunud krahv Olivier de Charny’sse, kes on armunud kuningannasse; Ameerika iseseisvussõjas sõdinud Philippe de Taverney, aga samuti de Taverney’de endine teenijatüdruk Nicole/Olive, kuningannaga äravahetamiseni sarnane tüdruk – mis on kaelakeeafääris eluliselt oluline – ning mõistagi ports ajaloolisi isikuid, kes olid seotud kaelakeeafääriga: kardinal de Rohan, hertsog de Richelieu ja mõistagi Valois’de sohiliini järeltulija Jeanne de la Motte, kelle ümber afäär keerlebki. Kuigi sarja põhiromaanidest «Joseph Balsamost» ja «Krahvinna de Charny’st» mõnevõrra õhem (700 lk) on seegi romaan täis erinevaid süžeeliine, mida Dumas’ (mõistagi koos kirjandusliku abilise ja kaasautori Auguste Maquet’ga) meisterlikult valitseb, selleski romaanis asetub üks õukonnaintriig teise otsa, armusuhted ja kired lähevad risti ning midagi head sellest kõigest lõpuks välja tulla ei saa, nagu me «Krahvinna de Charny’st» juba teame. Loetud ja kannatatud vene keeles umbes 30 aastat tagasi, nii et peaks vist inglise keeles taastutvuma.
9. «VIKONT DE BRAGELONNE» (Le Vicomte de Bragelonne; 1847–1850)
Selle 2000 lehekülge paksu romaani-lohe puhul on kõige tähelepanuväärsem vast tõik, et tegu polegi Dumas’ kõige mahukama teosega 😀 – selle kahtlase väärtusega tiitli napsab endale kirjaniku kaasaega käsitlev põnevuslugu, 2500-leheküljeline «Pariisi mohikaanlased» (Les Mohicans de Paris; 4 kd, 1854–1859), mida mina ei ole suutnud lugeda. «Vikont de Bragelonne» on aga seepoolest tähelepanuväärne teos, et hoolimata oma üüratust mahust ja pealiskaudsel hindamisel justkui strukturaalsest laialilagunevusest, ta püsib tegelikult kaunis hästi koos. Lihtsalt ebaolulise ja igava pealiini (Louise – Raoul – kuningas) kõrval arenevad siin niivõrd mitmed ja niivõrd huvitavad kõrvalliinid (Inglise restauratsioon, de Guiche – de Wardes – Buckingham, Fouquet – Colbert, Raudne Mask jne), et see asi tundub kaootilise pudruna. Tegelikult on see romaan hakanud mulle aga aastakümnete jooksul üha rohkem meeldima (ka neid veidraid musketäre on siin tegelastena vähem kui varem), kuigi ma päris algusest lõpuni olen selle vist vaid ühe korra läbi lugenud, aga erinevaid pikemaid juppe ja süžeeliine siit-sealt ikka korduvalt ja korduvalt.
Kummaline on, et eesti keeles tuntakse seda pealkirja all «Kümme aastat hiljem», mis on ju suht mõttetu pealkiri (võrratu romaani «Kakskümmend aastat hiljem» tobedaim nüanss ongi ju see ilmetu pealkiri!). Tiitellehel on romaani tegelik põhipealkiri «Vikont de Bragelonne» kirjas palju väiksemalt ja see alapealkiri suurelt, alles 1990ndate lõpu uustrükk toob teose tegeliku pealkirja sama suurelt esikaanele. Näiteks prantsuse keeleruumist on see «Kümme aastat hiljem» isegi alapealkirjana ja bibliograafiliselt tänaseks täiesti kadunud, see romaan on ainult «Le Vicomte de Bragelonne». Inglise keeles antakse seda välja 3- või 4-köitelisena ja neil on igal raamatul nagu eraldi romaanil eraldi pealkirjad: «The Vicomte de Bragelonne», («Ten Years Later»), «Louise de la Vallière» ja «The Man in the Iron Mask». Erilist vaimuteravust see angloameeriklastelt mõistagi ei näita.
10. «LUISA SAN-FELICE» (La San-Felice; 1863–1865)
Kriitikud ja Dumas’-uurijad nimetavad romaani «Luisa San-Felice» kirjaniku viimaseks suureks romaaniks ja eks see osalt on ka tõsi. Dumas lõi teose Napolis elades, oma elu viimase suure tähetunni ajal, kui ta oli Garibaldi Itaalia ühendamisaktsiooni spondeerides reisinud Itaaliasse ja jäänudki sinna elama, kuna teda seal alguses palavalt imetleti ja armastati. Napoli Bourbonide kukutamine 1861. aastal pakkus häid, kuid valusaid paralleele enam kui 60 aastat varem revolutsioonisõdade käigus toimunud sündmustele, kui 1798. aastal kukutati Napolis Bourbonide võim ja loodi revolutsioonilise Prantsusmaa klientriik Parthenope vabariik. Aasta hiljem see vabariik aga langes, kuningas Ferdinand naasis admiral Nelsoni juhitud Briti laevastiku ja kohaliku konservatiivse lihtrahva toel ning vabariiklastega õiendati julmalt arved. Muu hulgas hukati ka ajalooline isik Luigia Sanfelice. Aga paariks aastaks pandi vangi ka Egiptusest naasnud vabariigi kindral Thomas-Alexandre Dumas, kirjaniku isa, kelle tervise vangla hävitas, nii et ta paar aastat pärast vabanemist suri. Nõnda olid kirjanikul Bourbonidega ka isiklikud arved õiendada. Just neis oludes, sõber Garibaldi edust joovastununa kirjutaski Dumas Napolis elades oma viimase suure romaani (1500 lk), mis on tasemelt, laia joone, sära ja vitaalsuse poolest tõesti võrreldav ta tippaja teostega paari aastakümne tagusest ajast. Revolutsiooniliste poliit- ja sõjasündmuste foonil areneb siin nendega tihedalt läbipõimunult mõistagi armuintriig, omamoodi kolm- või pigem nelinurk, aga peamiselt ongi see naiivsevõitu ja idealistliku revolutsioonikangelanna Luisa San-Felice hukkumise lugu, tema ja vabariiklasest sõnumitooja Salvato Palmieri armastuse lugu, kelle ta romaani alguses päästab Napoli kuninganna Maria Carolina (Marie Antoinette’i õe) agentide ja palgamõrtsukate käest ning oma majas tagasi elule aitab. Lõppeb aga kõik väga traagiliselt. Kuid sellele eelneb kahe väga tüseda köite jagu duelle, seiklusi, tagaajamisi, reetmisi, rokkivat armastust ja mida kõike veel.
11. «VALGED JA SINISED» (Les Blancs et les Bleus; 1867)
Seda Dumas’ hilisromaani ei hinnata üldiselt edetabelikohta väärivaks, aga mulle ta meeldib. Kümme aastat pärast «Jehu Kaaslaste» avaldamist kirjutas Dumas sellele eelloo, mille tegevus algab jakobiinide terrori kõige tumedaimatel päevadel (Madame Giljotiin!), sügisel 1793 pärast Marie Antoinette’i hukkamist ja kulgeb läbi kogu jakobiinide järel tulnud direktooriumi perioodi. Seda jakobiinide diktatuuri ja giljotiiniterrori kõige karmima perioodi ängi on romaani alguses ka väga mõjusalt edasi antud. Teose alguses saabub 13-aastane noormees Charles Besançonist Strasbourg’i õppima kreeka keelt tuntud õpetlase Euloge Schneideri juurde, kes on aga giljotiiniterrori üks vihasemaid eestkõnelejaid. Charles asubki fanaatilise jakobiini õpilaseks, kuid sõbruneb peagi ka oma eakaaslase, noore aadliku Eugène de Beauharnais’ga, kes püüab oma aristokraadist isa revolutsioonilise tribunali käest päästa, kuid kellele ajalugu oli määranud paari aasta pärast ema Joséphine’i uue abielu läbi märksa kuulsama kasuisa saada – kindral Napoleon Bonaparte’i. Kogu see Alsace-Lorraine ja Franche-Comté on tollal pigem revolutsioonilise Prantsusmaa idarindeks austerlaste, preislaste, prantsuse kontrrevolutsionääride ja savoialastega ning see ärev poliitiline õhustik annabki romaani algusele kammertooni. Romaan on pühendatud Dumas’ kolleegile ja sõbrale Charles Nodier’le, kelle noorpõlvemälestustel revolutsiooni ajast see õieti põhinebki (tema ongi see 13-aastane Charles).
Tegu on ühe Dumas’ vast ajaloolisima romaaniga, kus poliitilis-militaarne sündmustik domineerib selgelt peategelaste isiklike seikluste ja armuintriigide üle, kuigi eks on raamatus neidki. Aga selgelt on see märksa vähem seiklusromaan ja märksa rohkem poliitiline ajalooromaan. Teost ei peeta Dumas’ suurimate õnnestumiste hulka kuuluvaks, kuna selle fookus on kuidagi hajus: romaani esimese osa peategelane Charles kaob orbiidilt, kui teose sündmustik liigub Pariisi valitsevasse kõrgkihti ja sealt edasi koos Napoleoni ekspeditsioonikorpusega Egiptusse. Sel teekonnal kohtame küll näiteks kõiki «Jehu Kaaslaste» noori peategelasi, aga siin on nad rohkem mööduvad kõrvaltegelased. See kummaline romaan ongi korraga hästi panoraamne (700 leheküljele on mahutatud sündmustik aastail 1793–1799) ja samas fragmentaarne: poliitika, sõda ja ajalugu dikteerib siin tempot ja ongi teose peategelaseks.
12. «NELIKÜMMEND VIIS KAARDIVÄELAST» (Les Quarante-Cinq; 1847–1848)
«Nelikümmend viis kaardiväelast» on «Krahvinna de Monsoreau» otsene järg, kus kohtume jälle tollest romaanist armsaks saanud tegelaste kuningas Henri III-ga, tema kadunud narri Chicot’ga, vend Gorenflot’ga, kellest on saanud kloostriülem, ning eelmise romaani nimitegelase Diane de Méridori, krahvinna de Monsoreau’ga, kes maksab siin Anjou hertsogile kätte oma armastatu, krahv de Bussy surma eest. Kõige selle taustal on siin romaanis jälle rohkem hugenotisõdade poliitikat, ohtralt atentaate ja ootamatuid surmasid, ajalooline foon tõuseb rohkem esile. Selles peitub ka selle muidu nii hea teose suurim miinus: ilmselgelt ei saa selle romaaniga ususõdade sündmustik läbi, Dumas ei jõudnud välja 1589. aastasse, ehk viimase Valois’ surma ja Navarra Henri tõusmiseni Prantsusmaa kuningaks. Dumas’l oli tsükli neljas romaan täitsa plaanis, aga 1848. aasta revolutsioonisündmused tõmbasid sellele kriipsu peale ning pärast revolutsiooniaastaid tulid juba uued teemad ja uued huvid. Nii et kõik jääb selle romaani lõpus paraku pooleli.
Teose eestikeelne pealkiri «Nelikümmend viis» on selles mõttes eksitav ja kehv, et ei ütle meile midagi. Kes sai nelikümmend viis aastat vanaks? Kes kaotas kaardilauas nelikümmend viis pistooli? Prantsuse ajaloos on terminil ‘Les Quarante-Cinq‘ tähendus, mida kõik ajaloohuvilised teavad. Selles mõttes on ingliskeelne pealkirjatõlge «The Forty Five Guardsmen» igatahes õnnestunum, et tõlkekeeltes, kus teadmine sellenimelisest kuninga ihukaitseüksusest puudub, tulebki see paremini ära seletada. Prantsuse keeles ja kultuuris pole sel pealkirjal sellist segadusttekitavat tähendusnüanssi, et keegi ei saaks aru, mis neljakümne viiest jutt käib. Seal on see lihtsalt üldine (kuid muidugi mitte algtaseme) ajalooteadmine.
13. «KOLM MUSKETÄRI» (Les Trois Mousquetaires; 1844)
«Ma olen alati mõelnud, miks neid hüütakse kolmeks musketäriks, kui neid tegelikult oli neli.» – Arturo Pérez-Reverte «Dumas’ klubi»
Jah, ma olen sisuliselt üles kasvanud Georgi Jungvald-Hilkevitši laulvate musketäride 3-seerialise telefilmiga «Д’Артаньян и три мушкетёра» (1979). Jah, see ja selle järjefilmid meeldivad mulle endiselt väga. Jah, see venekeelne musketäride laul oli tudengiajal aastaid mu leibcantus. Aga see romaan ei meeldi mulle mitmetel põhjustel, alates sellest, kui ülemaailmselt ülehinnatud ta on, kuni selleni, et mulle ei ole kunagi erilist huvi pakkunud see ajastu ega need konkreetsed pisiprobleemid, mida seal justkui lahendatakse (mingi naiste ehte Inglismaale kinkimine ja siis paanikas selle sealt ära toomine, mingi tühine sõjake La Rochelle’i all, nägelused kahe erineva kaardiväeüksuse vahel jne), minnes samas mööda perioodi suurtest poliitintriigidest ja vandenõudest (krahv de Chalais’ vandenõu jmt). Aga peamiselt ikkagi d’Artagnani isiku pärast, kes minu jaoks mõjub juba esimesest romaanist peale paraja mölaka ja näruse inimesena. Kuidas ta külmalt ja kalkuleerivalt temasse õnnetult armunud Ketty’t ära kasutab, et Mileedini jõuda. Kuidas ta süsteemselt ajab Ketty’le ligi ja pikema aja jooksul teeskleb temaga kurameerimist, et vaid Mileedi voodisse pääseda. Mitte reaalse aukoodeksiga aadlimees, vaid lihtsalt väga närune tüüp, moraalne jätis. Ainus lahe tegevusliin ongi seal tegelikult Athose ja Mileedi mineviku ja taaskohtumise lugu. Eelnevast ei tohiks järeldada, et ma seda romaani üldse ei loe. Loen ikka, olen lugenud mitmeid kordi ja sirvin mingeid lahedamaid kohti ja peatükke ka tulevikus kindlasti üle. Pigem on see tabeliasetus ja eelnev jutt minu protest selle kohta, kuidas seda romaani on (minu meelest) jõhkralt üle tähtsustatud ja kuidas kirjanik just selle kaudu tuntud on ning kuidas see on ilmselt ajaloo kõige enam ekraniseeritud kirjandusteos jne bla-bla-blaa. Dumas on siiski mu absoluutne lemmikkirjanik ja seegi romaan on lõppeks edetabelis sees. Lihtsalt kirjanikul on mu meelest tohutult palju huvitavamaid ja paremaid teoseid, mis on mingi ajaloo grimassi ja juhuse tõttu meil (ja samamoodi ka ingliskeelses maailmas) praktiliselt tundmatud, kuna mingid aktivistid hakkasid ühel hetkel 200 aastat tagasi üle igasuguse mõistlikkuse määra seda ühte raamatut puššima. See raamat ei ole kirjaniku teistest teostest ühestki asendist nii palju parem, et nende teiste arvelt kogu aeg ainult sellest rääkida. Pigem on selline üsna keskmine mehh. Just see on selle romaani «süü» ja tema fännide süü, kes kogu aeg ainult sellest ühest patravad ja õhkavad. Maailma ülehaibituim raamat nüüd juba 200 aastat.
14. «KUNINGANNA MARGOT» (La Reine Margot; 1844–1845)
«Kuninganna Margot’» probleem minu jaoks on algusest peale olnud see teatav kimbatus ja arusaamatus, et kas tegu on sünge ja hukatusehõngulise teose või lihtsalt pisut tuima ja raskepärase asjaga. Enamasti olen kaldunud teist muljet toetama, aga kindlasti ei saa ma eitada, et kohe eesti keeles ilmumise ajal 1993–1994 romaani lugedes mõjus see igati põnevalt ja sundis lehekülgi pöörama. Ning et teoses on palju Dumas’ loomingu seisukohalt märgilisi stseene, karaktereid ja dialooge. Et see on selline väga oluline raamat, mis enam-vähem kannab ka oma rolli välja. Aga seda sära, särtsu, värvi ja vaimustust, mida õhkub järgmisena tulnud «Krahvinna de Monsoreau’st», siit muidugi ei leia. Aga eks Pärtliöö oligi üsna sünge sündmus. Üsna kohe romaani eesti keelde tõlkimise järel jõudis meie kinodesse Patrice Chéreau suurejooneline film «La Reine Margot» (1994) võrratu Isabelle Adjaniga nimiosas ning see oli tõeliselt sünge ja hukatusliku miljöö ning värvide ja dekoratsioonidega kinokonserv.
Kaks aastat hiljem hakkas ETV aga näitama Aleksandr Muratovi äsja valminud 18-osalist teleseriaali «Королева Марго» (1996). Selle produktsioonitiim ja osa näitlejaidki olid samad, kes kaks aastat hiljem valminud seriaalil «Графиня де Монсоро», aga need kaks teletoodet erinesid üksteisest kui öö ja päev. Vene «Monsoreau»-seriaali suurejoonelisest hiilgusest oli ülalpool juba juttu, samade tegijate Margot’-sari on aga ehmatavalt igav ja uimane, tuim ja raskepärane, isegi värvide poolest hall ja hämar – «Monsoreau»-seriaali täielik vastand, ühesõnaga. Lisaks oli väga valus vaadata, kuidas muidu suurepärased näitlejad mängivad oma rolle lihtsalt tuimalt ja kehvasti. Paratamatult on läinud nii, et nende ekraniseeringute elamused on veidral moel segunenud romaani enda lugemismuljetega ja kõik see kokku on ka 30 aastat hiljem üks veider ja arusaamatu pundar. Aga et mitte kirjaniku jaoks üsna märgilisele romaanile liiga teha, olgu ta siin tabeli lõpuotsas siiski olemas.
15. «REGENDI TÜTAR» (Une fille du Régent; 1845)
Õigupoolest oli väga raske valida, millist Dumas’ romaani siia tabeli viimasele kohale paigutada ja kerge vaevaga oleks saanud selle edetabeli ju ka 20-kohaliseks venitada. Kõige rohkem mõtlesin «Savoia hertsogi paaži» (Le Page du duc de Savoie; 1854-1855) peale, mis räägib 16. sajandi keskpaigast, tänapäeval nii aktuaalsest armastuse nimel cross-dressing‘ust; siis veidi ka «Georges’i» (1843) peale, mida loetakse omal tagasihoidlikul moel «Monte-Cristo» kättemaksu-teema väikeseks läbiproovimiseks Mauritiusel ja India ookeanil koloniaal- ja rassiteemalises meredraamas. Veel kaalusin «Ševaljee d’Harmentali» (Le Chevalier d’Harmental; 1841–1842), mis räägib Cellamare vandenõust 1718. aastal ja regendiajastu Prantsusmaa ning Hispaania keerulistest suhetest – see on ka märgiline teos, kuna oli esimene Alexandre Dumas’ ja Auguste Maquet’ koostööna sündinud mõõga ja mantli romaan, esimene kord, kui Dumas sai Maquet’ abiga kätte oma ajaloolise romaani eduvalemi – ajalooline taust, õukonna poliitilised ja armuintriigid, kiire ja põnev tegevus, ohtralt ratsutamist ja mõõgavõitlusi, superlahedad dialoogid. Pärast kaalumist eelistasin siiski selle teose mõttelist järge, samuti Prantsusmaa regendi Orléans’i Philippe’i valitsusajal (1715–1723) toimuva tegevusega mõnevõrra põnevamat, dramaatilisemat ja emotsionaalsemat «Regendi tütart». Neid kahte õhemapoolset romaani (kumbki nii 350 lk) on ka ühtede kaante vahel avaldatud, kuid peale sama ajastu ja samade ajalooliste tegelaste neil midagi ühist pole. «Regendi tütar» räägib bretooni aadlike vandenõust Orléans’i Philippe’i tapmiseks, saatuslikul moel on aga vandenõu üks eestvedajaid Gaston de Chanley armunud kaunisse orvust kloostrikasvandikku Hélène de Chaverny’sse, kes tegelikult on aga regent Philippe’i salajane sohilaps. Lõppeb kõik väga traagiliselt.
NEED READ 