21.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 346/1

21.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 346/2

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artiklit 165,

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 26,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 14,

—

võttes arvesse Sorbonne’i ühisdeklaratsiooni Euroopa kõrgharidussüsteemi struktuuri ühtlustamise kohta (Sorbonne’i deklaratsioon) (1), millele kirjutasid 25. mail 1998. aastal Pariisis alla Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Ühendkuningriigi haridusministrid,

—

võttes arvesse 19. juunil 1999. aastal Bolognas 29 Euroopa riigi haridusministrite poolt allkirjastatud ühisdeklaratsiooni (Bologna deklaratsioon) (2),

—

võttes arvesse 28. ja 29. aprillil 2009. aastal Leuvenis ja Louvain-la-Neuve’is kõrghariduse eest vastutavate Euroopa ministrite konverentsil avaldatud kommünikeed (3),

—

võttes arvesse 12. märtsil 2010. aastal 47 riigi haridusministrite poolt vastu võetud Budapesti-Viini deklaratsiooni (4), millega ametlikult loodi Euroopa kõrgharidusruum (EHEA),

—

võttes arvesse 26. ja 27. aprillil 2012. aastal Bukarestis toimunud ministrite konverentsil ja kolmandal Bologna protsessi poliitilisel foorumil avaldatud kommünikeed (5),

—

võttes arvesse Euroopa kõrgharidusruumi (EHEA) liikuvuse strateegiat 2020 (6), mis võeti vastu 26. ja 27. aprillil 2012. aastal Bukarestis toimunud Euroopa kõrgharidusruumi ministrite konverentsil,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta direktiivi 2013/55/EL, millega muudetakse direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta ning määrust (EL) nr 1024/2012 siseturu infosüsteemi kaudu tehtava halduskoostöö kohta (IMI määrus) (7),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. septembri 2005. aasta soovitust liikmesriikide poolt ühtsete lühiajaliste viisade andmise hõlbustamise kohta kolmandate riikide teadlastele, kes reisivad ühenduses teadusliku uurimistegevuse eesmärgil (8),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. veebruari 2006. aasta soovitust edasise Euroopa koostöö kohta kõrghariduse kvaliteedi tagamisel (9),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta soovitust Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomise kohta elukestva õppe valdkonnas (10),

—

võttes arvesse nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal („ET 2020”) (11),

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus 26. novembril 2009. aastal kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldusi hariduse rolli arendamise kohta täielikult toimivas teadmiste kolmnurgas (12),

—

võttes arvesse nõukogu 11. mai 2010. aasta järeldusi kõrghariduse rahvusvahelistumise kohta (13),

—

võttes arvesse nõukogu 28. juuni 2011. aasta soovitust varakult haridussüsteemist lahkumise vähendamise poliitika kohta (14),

—

võttes arvesse nõukogu 28. juuni 2011. aasta soovitust, mis käsitleb juhtalgatust „Noorte liikuvus” – õppega seotud liikuvuse edendamine noorte seas (15),

—

võttes arvesse komisjoni 10. mai 2006. aasta teatist „Ülikoolide uuendamiskava täitmine: haridus, teadus ja innovatsioon” (COM(2006)0208),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 26. augusti 2010. aasta teatist „Euroopa digitaalne tegevuskava” (COM(2010)0245),

—

võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „Majanduskasvu ja tööhõive toetamine – Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava” (COM(2011)0567),

—

võttes arvesse aruannet „Kõrgharidus Euroopas 2009: Bologna protsessi areng” (16) (Eurydice, Euroopa Komisjon, 2009),

—

võttes arvesse aruannet „Kõrgharidus Euroopas 2010: Bologna protsessi mõju” (17) (Eurydice, Euroopa Komisjon, 2010),

—

võttes arvesse aruannet „Euroopa kõrgharidusruum 2012: Bologna protsessi rakendusaruanne” (18) (Eurydice, Euroopa Komisjon, 2012),

—

võttes arvesse 2007. aastal õppejõudude hulgas korraldatud Eurobaromeetri uuringut kõrgharidusreformi kohta (19),

—

võttes arvesse 2009. aastal üliõpilaste hulgas korraldatud Eurobaromeetri uuringut kõrgharidusreformi kohta (20),

—

võttes arvesse Eurostati 16. aprilli 2009. aasta väljaannet „Bologna protsess Euroopa kõrghariduses. Sotsiaalse mõõtme ja liikuvuse peamised näitajad” (21),

—

võttes arvesse Armeenias Jerevanis 8.–9. septembril 2011. aastal toimunud kõrghariduse rahastamise teemalise rahvusvahelise konverentsi lõpparuannet (22),

—

võttes arvesse oma 23. septembri 2008. aasta resolutsiooni Bologna protsessi ja üliõpilaste liikuvuse kohta (23),

—

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ülikoolide ja ettevõtjate dialoogi kui uue partnerluse kohta Euroopa ülikoolide moderniseerimiseks (24),

—

võttes arvesse oma 13. märtsi 2012. aasta resolutsiooni Euroopa institutsioonide panuse kohta Bologna protsessi tugevdamisse ja arengusse (25),

—

võttes arvesse Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) (26),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A8-0121/2015),

A.

arvestades, et Bologna protsessi tähtsus praeguses majanduslikus olukorras peaks seisnema haridusele laialdase juurdepääsu ja selle pideva ajakohastamise abil kodanike jaoks teadmiste ja innovatsiooni võimalikult kõrge taseme arendamise eesmärkide poole püüdlemises, ning arvestades, et see peaks kajastuma strateegia „Euroopa 2020” läbivaatamises ning Junckeri Euroopa investeerimiskava rakendamises;

B.

arvestades, et analüüsid näitavad, et peaaegu igal kolmandal ELi tööandjal on probleeme nõuetekohaselt kvalifitseeritud töötajate leidmisel; arvestades, et Bologna reform ei ole seni olnud kuigi edukas niisuguse eesmärgi seisukohast, mis seisneb ELis oskuste nõudlusele mittevastavuse (üksikisiku tööalaste oskuste ja tööturu nõudluste lahknemine) vähendamises; arvestades, et oskuste nõudlusele mittevastavusest on saanud Euroopa jaoks keskne probleem, mis mõjutab kõiki ühiskonna valdkondi, alates ettevõtjate tootlikkusest ja tõhususest kuni noorte praeguse ja edaspidise heaoluni;

C.

arvestades, et noorte töötuse probleem ei ole alates 2008. aastal alanud kriisist oluliselt paranenud; arvestades, et 2014. aasta lõpus oli ELis umbes 5 miljonit alla 25 aasta vanust töötut noort;

D.

arvestades, et ühe filosoofi sõnul „peaks ülikoole iseloomustama tõe ja ilu otsimine” lisaks nende kohustusele õpetada uusi spetsialiste, teadlasi, insenere, õpetajaid, arste, poliitikuid ja kodanikke;

E.

arvestades, et oluline on pidada ülikoole Bologna protsessi tegelikeks põhiosalisteks lisaks piirkondlike ja riiklike institutsioonide koordineerimis-, reguleerimis- ja ressurssidealasele toetavale rollile;

F.

arvestades, et koostöös akadeemiliste ringkondadega elluviidava kõnealuse valitsustevahelise algatuse raames on tehtud jõupingutusi selleks, et leida ühine Euroopa lahendus tõsistele probleemidele paljudes riikides, kuid et need ei ole olnud piisavad;

G.

arvestades, et Bologna protsessi tegelik eesmärk on toetada liikuvust ja rahvusvahelistumist ning tagada eri kõrgharidussüsteemide standardite ja kvaliteedi kooskõla ja võrreldavus, austades samal ajal ülikoolide autonoomsust ning aidates sel viisil kaasa niisuguse tõeliselt demokraatliku Euroopa ruumi loomisele, mis pakub kodanikele võrdseid võimalusi;

H.

arvestades, et viimase 15 aasta jooksul toimunud arengut tuleb hinnata ning et hindamisel tuleb võtta arvesse nii tehtud edusamme piirkonnasiseses koostöös kui ka esile kerkinud lahendamata probleeme ja seatud eesmärkide saavutamise ebaühtlast ulatust;

I.

arvestades, et Bologna protsessi, mis on küll enamikus riikides haridusreforme suunanud ja ajendanud, võidakse mõnes riigis pidada vääritimõistmise ja selle tõelise visiooni mittemõistmise tõttu bürokraatlikuks koormaks;

J.

arvestades, et oluline on tunnustada Bologna protsessi üleeuroopalist olemust, samuti selle kõigi osaliste kaasamist, k.a üliõpilased, õppejõud, teadlased ja õpetamisega mitteseotud personal;

K.

arvestades, et otsustava tähtsusega on hariduse, koolituse, sealhulgas kutseõppe, teadmiste ja teadusuuringute pidev ja ulatuslikum rahaline toetamine, eelkõige praegusel majanduskriisi perioodil;

L.

arvestades, et praegustes pidevalt muutuvates tingimustes tuleb kinnitada veel kord Bologna protsessi aluseks olevat poliitilist pühendumust ning Euroopa institutsioonide, riikide valitsuste ja kõikide muude asjaomaste sidusrühmade kaasatust kõnealuse protsessi elluviimisse;

1.

märgib, et haridus ja teadusuuringud moodustavad meie ühiskonna ühe peamise samba oskuste arendamise, kasvu ja töökohtade loomise edendamise puhul; rõhutab, et suuremad investeeringud haridusse on otsustava tähtsusega selleks, et võidelda tulemuslikult vaesuse, sotsiaalse ebavõrdsuse ja töötuse, eelkõige noorte töötuse vastu ning edendada sotsiaalset kaasatust;

2.

märgib, et Bologna protsess võib aidata vähendada ELis oskuste nõudlusele mittevastavust, kui see võimaldaks üliõpilastel omandada ja arendada tööturul vajatavaid pädevusi, ning et sel moel võib see saavutada olulise eesmärgi, milleks on kõrgkooli lõpetanute tööalase konkurentsivõime suurendamine;

3.

on teadlik rollist, mida Bologna protsess täidab teadmiste Euroopa loomises; toonitab, et teadmiste, hariduse ja teadustegevuse levitamine moodustab strateegia „Euroopa 2020” põhiosa ja aitab edendada Euroopa kodakondsust; rõhutab siiski ka vajadust kõrghariduskogukonnas (õpetajad, üliõpilased ja õpetamisega mitteseotud töötajad) toimuva konsulteerimise järele, et mõista Bologna protsessiga seotud reformide suhtes avaldatud vastuseisu, samuti vajadust tagada tasuta, kõigile kättesaadav ja ühiskonna vajadustele vastav riiklik haridus;

4.

märgib, et Bologna reformide tulemusel käivitati Euroopa kõrgharidusruum (EHEA) ning need on võimaldanud viimasel 15 aastal olulisi saavutusi kõrgharidusstruktuuride võrreldavamaks muutmise, liikuvuse suurendamise, kvaliteedi tagamise süsteemide kehtestamise ning diplomite tunnustamise alal, parandades haridussüsteemide kvaliteeti ning kõrghariduse atraktiivsust Euroopas;

5.

märgib, et Bologna protsessis on jätkuvalt vaja teha palju tööd valdkonnas, mis on seotud haridussüsteemide tööturu vajadustele kohandamisega ning üldise tööalase konkurentsivõime ja muu konkurentsivõime ning kõrghariduse atraktiivsuse suurendamisega Euroopas; märgib, et Euroopa kõrgharidusasutused peaksid suutma reageerida kiiresti majanduslikele, kultuurilistele, teadusalastele ja tehnoloogilistele muutustele nüüdisaegses ühiskonnas, et kasutada täielikult ära oma kasvu, tööalase konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse soodustamise alast potentsiaali;

6.

võtab teadmiseks tulevaste aastate eesmärgid ning riiklikud prioriteedid 2015. aastaks võetavate meetmete puhul, mis kavandati 2012. aastal Bukarestis toimunud Euroopa kõrgharidusruumi ministrite konverentsil, samuti konverentsi soovitused Euroopa kõrgharidusruumi 2020. aasta liikuvuse strateegia kohta, soovitades luua uued vaatluskeskused, uued lähenemisviisid Euroopa eri ülikooliringkondade suhtes ja uued süsteemid niisuguste ülikooliringkondade liikmete integreerimiseks kõnealuse tegevuskava reformiprotsessi;

7.

palub Euroopa kõrgharidusruumi riikidel viia ellu ühised kokkulepitud reformid, mille eesmärk on kiirendada Bologna protsessi sihtide saavutamist, samuti tugevdada Euroopa kõrgharidusruumi usaldusväärsust; julgustab toetama riike, kus esineb kõnealuste reformide rakendamisel raskusi; toetab sellega seoses laialdaste partnerluste loomist riikide, piirkondade ja asjaomaste sidusrühmade vahel;

8.

palub liikmesriikidel veelgi parandada ja ajakohastada kõrgharidusasutuste hindamist, võttes aluseks standardid, mis on eelnevalt seatud haridussüsteemide poolt rahvusvahelisel tasandil, ning tunnustades tipptaset teadmiste, teadusuuringute ja teaduse edendamist silmas pidades;

9.

toonitab, kui oluline on säilitada õpetamise mitmekesisus, sealhulgas keelte mitmekesisus; nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid stipendiume ja tagaksid, et need oleksid kergesti kättesaadavad;

10.

juhib tähelepanu vajadusele teha edasisi jõupingutusi Euroopa kõrgharidusruumi arendamiseks ning tugineda edusammudele, mida on tehtud selle eesmärkide poole püüdlemisel ja koostöös Euroopa haridus- ja koolitusruumiga, Euroopa elukestva õppe piirkonnaga ning Euroopa teadusruumiga;

11.

kutsub kõiki Bologna protsessi rakendamisega seotud sidusrühmi üles tugevdama kvaliteedi tagamist, et saavutada Euroopa kõrgharidusruum, mis suurendab oma atraktiivsust akadeemilise tipptaseme etalonina kogu maailmas;

12.

kutsub liikmesriike, Euroopa kõrgharidusruumi riike ja ELi tervikuna üles edendama üldsuse arusaama Bologna protsessist ja sellele antavat toetust, hõlmates ka rohujuure tasandi meetmeid, et saavutada tulemuslikum ja dünaamilisem osalemine protsessi eesmärkide saavutamises;

13.

juhib tähelepanu asjaolule, et komisjonil on Bologna protsessi liikmena oluline roll Euroopa kõrgharidusruumi arendamisel, ning palub komisjonil tugevdada oma rolli protsessile uue elu andmises ning niisuguste jõupingutuste kiirendamises, mida tehakse väljakuulutatud eesmärkide saavutamiseks;

14.

juhib tähelepanu vajadusele lisada tertsiaarsektori hariduse ja teadusuuringute kvaliteet sedastatud eesmärkide hulka; on seisukohal, et üheks nende eesmärkide täitmise näitajaks oleks kõrgkooli lõpetanute tööalase konkurentsivõime suurendamine, mis on ka strateegia „Euroopa 2020” eesmärk;

15.

nõuab, et valitsused, kõrgharidusasutused ja uurimisinstituudid peaksid dialoogi kättesaadavate vahendite suunamiseks, maksimeerimiseks ja tõhusamaks kasutamiseks ning uute ja mitmekesiste rahastamismudelite otsimiseks, et täiendada riiklikest vahenditest rahastamist; rõhutab ühtlasi programmi „Horisont 2020” olulisust teadusalaste koostööprojektide edendamisel Euroopa kõrgharidusasutustes ning tunneb muret jätkuvate püüdluste pärast kärpida selle rahastamist, samas kui eelarve muid valdkondi ei puudutata;

16.

kutsub valitsusi üles tõhustama riiklike vahendite kasutamist hariduses ja järgima ELi peamist eesmärki investeerida 2020. aastaks 3 % liidu SKPst teadus- ja arendustegevusse; rõhutab, et hariduse ja teadusuuringute ulatuslik rahastamine on vajalik, sest need kujutavad endast üht peamist vahendit, millega tagada kõigile kvaliteetse hariduse kättesaadavus ning võidelda majanduskriisi ja töötuse vastu;

17.

märgib potentsiaalseid rahastamisvõimalusi, mida Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI) peaks pakkuma kõrghariduse, kutsehariduse ja koolitustegevuse valdkonnas; väljendab sügavat muret EFSI kasuks kavandatavate kärbete pärast programmi „Horisont 2020” rahalistes vahendites, mis on otseselt seotud teadusuuringute ja haridusega;

18.

hoiatab, et mis tahes kärped programmis „Horisont 2020” mõjutaksid kahtlemata Bologna protsessi täielikku rakendamist, ja nõuab seepärast tungivalt, et komisjon võtaks mis tahes niisuguse ettepaneku tagasi;

19.

ergutab nii ülevalt allapoole kui ka alt ülespoole lähenemisviise, millesse on kaasatud kogu akadeemiline kogukond ja sotsiaalpartnerid, ning nõuab Euroopa kõrgharidusruumi ministrite poliitilist osalemist ja koostööd Bologna reformide saavutamiseks vajaliku ühisstrateegia väljatöötamises;

20.

nõuab, et edasi arendataks selgelt määratletud eesmärkidega õppeprogramme, mis pakuksid teadmisi ja oskuste kombinatsioone (nii üldisi kui ka kutsealaseid), mis on vajalikud nii kõrgkooli lõpetanute ettevalmistamiseks vastama tööturu nõuetele ja nende elukestvas õppes osalemise suutlikkuse suurendamiseks kui ka otsustavalt kodanike integreerimiseks; toetab kutsekvalifikatsioonide tõendamise Euroopa raamistiku täielikku rakendamist;

21.

rõhutab loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkondade rolli ning nende tähtsust ühiskonna, majanduse ja kõrgkooli lõpetanute tööalase konkurentsivõime jaoks;

22.

nõuab, et Euroopa kõrgharidusruumis rakendataks nõuetekohaselt Euroopa ainepunktisüsteemi (ECTS) ja diplomilisa, mis on peamised üliõpilaste õppekoormuse ja õpiväljunditega seotud vahendid, et hõlbustada liikuvust ja aidata üliõpilastel koguda akadeemilisi ja õppetööväliseid saavutusi;

23.

rõhutab, kui oluline on tagada akadeemiliste kraadide vastastikune tunnustamine ja kokkusobivus selleks, et tugevdada kvaliteedi tagamise süsteemi Euroopa tasandil ja kõikides Euroopa kõrgharidusruumiga liitunud riikides kooskõlas Euroopa kõrgharidusruumis kvaliteedi tagamise Euroopa standardite ja suuniste (ESG) läbivaadatud versiooniga; kutsub kõiki Euroopa kõrgharidusruumi riike ja nende vastavaid kvaliteedi tagamise asutusi üles ühinema Euroopa kvaliteedi tagamise võrgustikega (ENQA ja EQAR);

24.

julgustab Bologna protsessi partnereid ja eelkõige komisjoni mõõtma korrapäraselt pädevuste ja oskuste nõudlusele mittevastavust hetkel, mil kõrgkooli lõpetanud astuvad tööellu;

25.

rõhutab, kui oluline on strateegia „Euroopa 2020” eesmärk, mille kohaselt peaks 40 % 30–34 aasta vanustest inimestest olema omandanud kolmanda taseme hariduse ning on omandanud asjakohased oskused ja pädevused, et leida rahuldustpakkuv töö;

26.

rõhutab kvalifikatsiooniraamistike väärtust läbipaistvuse parandamiseks ning kutsub kõiki Bologna riike üles viima oma riiklikud kvalifikatsiooniraamistikud kooskõlla Euroopa kõrgharidusruumi ja Euroopa kvalifikatsiooniraamistikega;

27.

rõhutab, et paljudes liikmesriikides tuleb riiklikud kvalifikatsiooniraamistikud alles kohandada nii Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga kui ka Euroopa standardite ja suunistega; märgib, et suur osa riiklikke kvalifikatsiooniraamistikke on endiselt kõrghariduse kvaliteedi tagamise Euroopa registrisse (EQAR) kandmata;

28.

märgib, et üliõpilaste, õppejõudude, teadlaste ja õpetamisega mitteseotud personali liikuvus on üks Bologna protsessi põhiprioriteet; kutsub liikmesriike üles suurendama liikuvusvõimalusi ja liikuvuse kvaliteeti ning toonitab vajadust tugevdada Euroopa kõrgharidusruumi liikuvuse strateegia 2020 elluviimist ning saavutada ka 2020. aastaks üliõpilaste liikuvuse 20-protsendiline kvantitatiivne eesmärk; rõhutab sellega seoses programmide „Erasmus+” ja „Horisont 2020” murrangulist rolli ning nende sujuva ja tõhusa rakendamise ja edendamise tagamise olulisust; rõhutab, et programmiga „Erasmus+” seotud stipendiumid tuleks vabastada maksustamisest ja sotsiaalmaksudest;

29.

nõuab üliõpilaste liikuvuse järkjärgulist inkorporeerimist ülikoolide ametlikesse õppekavadesse;

30.

rõhutab vajadust kaasata ELi liikuvusprogrammidesse asjakohasel arvul kunsti- ja muusikavaldkonna üliõpilasi ja õppejõudusid;

31.

palub, et komisjon ja liikmesriigid lisaksid Euroopa ja rahvusvahelise partnerluse ja liikuvusega seotud korralduse ülikoolide ja kõrgkoolide paremusjärjestuse koostamise kriteeriumide hulka;

32.

märgib kõrgharidusasutuste keskset rolli liikuvuse edendamisel ning selliste kõrgkooli lõpetanute ja teadlaste ettevalmistamisel, kellel on teadmised ja oskused, mis võimaldavad neil saavutada tööalase konkurentsivõime abil ülemaailmses majanduses edu;

33.

kutsub liikmesriike, ELi ja Euroopa kõrgharidusruumi üles tugevdama liikuvust, edendades keeleõpet, kõrvaldades haldustakistused, luues piisava rahalise toetuse mehhanismi ning tagades toetuste, stipendiumite ja ainepunktide ülekantavuse; märgib, et vähem jõuka taustaga üliõpilaste jaoks on liikuvus endiselt vähem kättesaadav;

34.

toonitab nii programmide kujundamist kui ka elluviimist silmas pidades haridusparadigma nihet niisuguse üliõpilaskesksema lähenemisviisi suunas, mis hõlmab üliõpilaste isiklikku arengut; rõhutab, kui oluline on üliõpilaste osalemine kõrghariduse juhtimises;

35.

toonitab, et õppeprogrammide keskmes peaks olema pikaajaline turunõudlus; rõhutab ühtlasi, et tööalane konkurentsivõime tähendab seda, et üliõpilastel peaksid olema väga mitmesugused pädevused, mis valmistavad nad ette tööturuks ja elukestvaks õppeks; ergutab sellega seoses ülikoolide ja ettevõtjate vahelist aktiivset dialoogi ning siseriiklikku ja piiriülest koostööd, mida tehakse programmide ja praktikate valdkonnas ning mis võivad aidata võidelda majanduskriisiga, ergutada majanduskasvu ning aidata kaasa teadmistepõhisele ühiskonnale ja pakkuda seega võimalusi laiemas ühiskondlikus mõttes; ergutab kõrgharidusasutusi olema avatud transdistsiplinaarsetele õpingutele, ülikooli uurimisinstituutide loomisele ja koostööle mitmesuguste partneritega;

36.

rõhutab vajadust pakkuda laialdasi võimalusi elukestvaks õppeks ning õpet täiendavateks vormideks, nagu mitteformaalseks hariduseks ja kogemusõppeks, mis on pehmete oskuste arendamiseks hädavajalikud;

37.

nõuab jõupingutuste tegemist, et tugevdada kõrghariduse, teadusuuringute ja innovatsiooni vahelist sidet, k.a teaduspõhise hariduse edendamise abil, ning tõstab esile programmi „Horisont 2020” kui teadusuuringute soodustamise peamist rahastamismehhanismi; nõuab paremat kooskõla Bologna protsessi toetavate meetmete vahel, nagu programmid „Horisont 2020” ja „Erasmus+”;

38.

nõuab paindlikumaid õppimisvõimalusi, mis hõlmavad ühiseid kraadiõppeprogramme ja interdistsiplinaarseid õpinguid ning mis toetavad innovatsiooni, loovust, kutseharidust ja -koolitust, duaalset haridust ning ettevõtlust kõrghariduses, ning nõuab, et kasutataks ära uute tehnoloogiate, digiteerimise ja IKT pakutav potentsiaal, et rikastada õppimist ja õpetamist ning arendada edasi väga mitmesuguseid oskusi ning uusi õppimis-, õpetamis- ja hindamismudeleid;

39.

palub kõrgharidusasutustel, avalikel haldusasutustel, sotsiaalpartneritel ja ettevõtjatel pidada jätkuvat dialoogi, mis hõlbustaks ja tõhustaks tööalast konkurentsivõimet; rõhutab sellega seoses vajadust seada arutelu keskmesse kõrghariduse kasutamata potentsiaal kasvu ja tööhõive ergutamisel; kutsub Euroopa kõrgharidusruumi riike ja kõrgharidusasutusi üles tõhustama koostööd, et tagada kvaliteetne praktika ja õpipoisiõpe ning tugevdada liikuvust selles kontekstis; rõhutab, et sidusrühmad peaksid tegema paremini koostööd, et tõsta esialgseid kvalifikatsioone ja uuendada kvalifitseeritud tööjõudu ning parandada karjääri- ja tööhõivealase nõustamise pakkumist, kättesaadavust ja kvaliteeti; on lisaks seisukohal, et õppeprogrammidesse lisatud praktikat ja töölõppimist tuleks veelgi edendada;

40.

rõhutab vajadust anda pagulaseks tunnistatud isikutele juurdepääs kõikidele Euroopa kõrgharidusruumi asutustele, mis võimaldaks neil ehitada hariduse abil üles iseseisev elu; rõhutab lisaks, et kvalifitseeritud erialast tegevust otsivate kõrgkooli lõpetanute elamislubasid tuleks veelgi liberaliseerida; rõhutab, et tunnustatud pagulaste vastastikuseks tunnustamiseks tuleks teha suuremaid pingutusi, eelkõige seoses niisuguste üliõpilaste liikuvuse aspektiga;

41.

rõhutab, et liikmesriigid ja kõik Euroopa kõrgharidusruumiga ühinenud kõrgharidusasutused vastutavad niisuguse kvaliteetse hariduse pakkumise eest, mis vastab ühiskondlikele ja majanduslikele väljakutsetele, ning rõhutab, et Bologna protsessi raames seatud eesmärkide saavutamiseks on vaja nende tihedat koostööd;

42.

märgib, et ainult mõnes liikmesriigis on loodud terviklik strateegia, mille eesmärk on kaasata kõrgharidusse vähem soodsa sotsiaal-majandusliku taustaga üliõpilasi ja astuda sel viisil vastu nn sotsiaalse filtri probleemile;

43.

nõuab keskkooliõpetajate ulatuslikumat kaasamist Bologna protsessi, pidades silmas õpetajakoolituse kvaliteedi ja kutsealase liikuvuse edendamist, et vastata teadmusühiskonna uutele haridus- ja koolitusnõuetele ning aidata kaasa õpilaste tulemuste parandamisele;

44.

rõhutab hariduse, selle kvaliteedi ja õpetamismissiooni rolli tulevaste põlvkondade kujundamisel ning ulatuslikumale sotsiaalsele ja majanduslikule ühtekuuluvusele ning töökohtade loomisele, suuremale konkurentsivõimele ja kasvupotentsiaalile kaasaaitamisel; nõuab sellega seoses õpetaja elukutse paremat tunnustamist;

45.

nõuab majanduslike ja sotsiaalsete jõupingutuste tegemist, et parandada sotsiaalset kaasatust, andes kõigile õiglase ja avatud juurdepääsu kvaliteetsele haridusele, hõlbustades akadeemiliste ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamist ning välismaal läbitud õppeperioodide ja varasemate õpingute, pehmete oskuste programmide ning mitteformaalse ja kogemusõppe arvestamist ning pakkudes mitmekesisele üliõpilaskonnale asjakohast haridust elukestva õppe abil;

46.

rõhutab Bologna protsessi sotsiaalset mõõdet; nõuab, et võetaks meetmeid, mis oleksid suunatud alaesindatud ja ebasoodsas olukorras olevate rühmade osaluse suurendamisele, muu hulgas rahvusvaheliste liikuvusprogrammide abil;

47.

rõhutab haridusalase liikuvuse rolli kultuuridevahelises õppimises ning seda, et Bologna protsessi raames tuleks võtta aktiivseid meetmeid, et edendada üliõpilaste kultuuridevahelisi teadmisi ja kultuuridevahelist austust;

48.

nõuab jõupingutuste tegemist Euroopa kõrgharidusruumi välismõõtme strateegia edasiarendamiseks koostöös maailma muude piirkondadega, et suurendada selle konkurentsivõimet ja atraktiivust ülemaailmsel tasandil, parandada Euroopa kõrgharidusruumi käsitleva teabe pakkumist, tugevdada partnerlusel põhinevat koostööd, süvendada valdkonnapoliitika dialoogi ja tunnustada kvalifikatsioone suuremas ulatuses;

49.

rõhutab, et Bologna protsessi probleemide paremaks kindlakstegemiseks ja lahendamiseks tuleb Euroopa kõrgharidusruumi riikides tõhustada andmete kogumist;

50.

rõhutab, kui oluline on järgmine, 2015. aasta mais Jerevanis toimuv Euroopa kõrgharidusruumi ministrite konverents ajavahemikuks 2012–2015 seatud prioriteetide saavutamisel tehtud edusammude ja kogetud tagasilöökide objektiivse ja kriitilise läbivaatamise seisukohast, et edendada ja veelgi tugevdada Euroopa kõrgharidusruumi liidu täielikul toetusel;

51.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

21.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 346/10

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 167,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) 20. oktoobri 2005. aasta kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1295/2013, millega luuakse programm „Loov Euroopa” (2014–2020) ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1718/2006/EÜ, nr 1855/2006/EÜ ja nr 1041/2009/EÜ (3),

—

võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2014. aasta järeldusi Euroopa audiovisuaalpoliitika kohta digitaalajastul (4),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 26. augusti 2010. aasta teatist „Euroopa digitaalne tegevuskava” (COM(2010)0245),

—

võttes arvesse komisjoni 4. mai 2012. aasta esimest aruannet audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi 2010/13/EL kohaldamise ning audiovisuaalmeedia teenuste ja nutiseadmete mineviku ja tulevikuväljavaadete kohta (COM(2012)0203),

—

võttes arvesse komisjoni 24. septembri 2012. aasta esimest aruannet direktiivi 2010/13/EL artiklite 13, 16 ja 17 kohaldamise kohta aastatel 2009–2010 ning Euroopa päritolu teoste edendamise kohta ELi kavakohastes ja tellitavates audiovisuaalmeedia teenustes (COM(2012)0522),

—

võttes arvesse komisjoni 7. detsembri 2012. aasta kolmandat aruannet Euroopa filmipärandi väljakutsete kohta analoog- ja digiajastul (SWD(2012)0431) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2005. aasta soovituse 2005/865/EÜ (filmipärandi ja sellega seotud tööstustegevuse konkurentsivõime kohta) rakendamist liikmesriikides,

—

võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2012. aasta teatist infosisu kohta digitaalsel ühtsel turul (COM(2012)0789),

—

võttes arvesse komisjoni 24. aprilli 2013. aasta rohelist raamatut „Valmistumine audiovisuaalmaailma täielikuks ühtesulandumiseks: kasv, looming ja väärtused” (COM(2013)0231),

—

võttes arvesse komisjoni 15. novembri 2013. aasta teatist filmidele ja muudele audiovisuaalteostele antava riigiabi kohta (5),

—

võttes arvesse komisjoni 15. mai 2014. aasta teatist „Euroopa filmindus digitaalajastul. Kultuurilise mitmekesisuse ja konkurentsivõime sildamine” (COM(2014)0272),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 4. detsembri 2014. aasta arvamust teemal „Euroopa film digiajastul”,

—

võttes arvesse oma 16. novembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa kino kohta digiajastul (6),

—

võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta resolutsiooni audiovisuaalteoste levitamise kohta interneti kaudu Euroopa Liidus (7),

—

võttes arvesse oma 22. mai 2013. aasta resolutsiooni audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi kohaldamise kohta (8),

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni audiovisuaalmaailma täielikuks ühtesulandumiseks valmistumise kohta (9),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A8-0123/2015),

A.

arvestades, et filmid on ühtaegu nii majandusliku kui ka kultuurilise olemusega kaubad ning annavad majanduskasvu ja tööhõive kaudu suure panuse Euroopa majandusse, aidates samal ajal kujundada Euroopa identiteete kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse kajastamise kaudu, edendades Euroopa riikide kultuure välismaal ning hõlbustades kultuurivahetust ja vastastikust mõistmist kodanike vahel, aidates lisaks kaasa kriitilise mõtlemise kujunemisele ja arenemisele;

B.

arvestades, et Euroopa kultuuri- ja loomesektori ning eriti Euroopa filmitööstuse võimalusi ei kasutata veel täielikult ära Euroopa kultuurilise mitmekesisuse ja kultuuripärandi edendamiseks ning jätkusuutliku majanduskasvu ja töökohtade loomiseks, kuigi see võiks omakorda kasulik olla majanduse muudele sektoritele ja luua Euroopale konkurentsieelise üleilmsel tasandil;

C.

arvestades, et Euroopa filmitööstus on üks maailma suurimaid tootjaid ning et 2014. aastal esilinastus 1 500 filmi, kuid seda iseloomustab nii rahastamise kui ka tootmisviisi seisukohast heterogeenne struktuur;

D.

arvestades, et Euroopa filmid paistavad silma kvaliteedi, originaalsuse ja mitmekesisuse poolest, kuid kannatavad vähese tutvustamise ja levitamise tõttu liidus, mida tõestab suhteliselt väike vaatajate arv, samal ajal tuleb toime tulla tiheda rahvusvahelise konkurentsiga ja turustamisraskustega nii Euroopas kui ka väljaspool Euroopat;

E.

arvestades, et teistest riikidest pärit Euroopa filmide ringlus on väike, vaatamata sellele, et igal aastal toodetakse hulgaliselt filme, samal ajal kui väljaspool Euroopat toodetud filme levitatakse ELis laialdaselt;

F.

arvestades, et Euroopa filmide mitmekesisus, mis peegeldab Euroopa kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse rikkust ja tugevust, tähendab seda, et Euroopa filmiturule on omane killustatus;

G.

arvestades, et kvaliteetsete filmide tootmise edendamine on eriti tähtis väiksemate ELi liikmesriikide jaoks, mille keele kõnelejaid on vähe;

H.

arvestades, et programmi „Loov Euroopa” allprogramm MEDIA pakub uusi rahastamisallikaid ja võimalusi teistest riikidest pärit Euroopa filmide levitamiseks ja ringluseks ning vaatajaskonna arendamiseks ja meediaoskuse toetamiseks;

I.

arvestades, et digitaalse ühtse turu üks põhieesmärke peaks olema usalduse ja usaldusväärsuse loomine internetis ja seaduslikule audiovisuaalsele sisule juurdepääsu suurendamine, aidates seeläbi kaasa Euroopa filmidesse investeerimisele;

J.

arvestades, et filmide näitamine kinos (mis on nende esmane levitamisviis) moodustab jätkuvalt olulise osa filmitulust ning on seetõttu äärmiselt oluline Euroopa filmitoodangu rahastamiseks ja levitamiseks, avaldades ühtlasi märkimisväärset mõju filmide populaarsusele järgnevates levitamisviisides;

K.

arvestades siiski, et paindlikumad linastamisstrateegiad ja varasem kättesaadavus tellitava videoteenuse kaudu oleks kasulik järjest suuremale arvule väikese tootmis- ja reklaamieelarvega Euroopa filmidele;

L.

arvestades, et levivõimaluste parem korraldus tagaks võimalikult suure publiku, vähendades samas filmide loata tarbimise atraktiivsust;

M.

arvestades, et audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artikli 13 lõikega 1 kohustatakse liikmesriike tagama, et tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste osutajad edendavad Euroopa päritolu teoseid; arvestades, et seda sätet on rakendatud eri viisil ja eri rangusastmega õigusnõuetega ning seetõttu on teenuste osutajad registreerinud end madalaimate nõuetega liikmesriikides;

N.

arvestades, et suurem osa Euroopa filmitööstuse avaliku sektori rahastamisvahenditest, mis on pärit nii riikide kui liidu allikatest, kulub filmide tootmiseks;

O.

arvestades, et määruse (EL) nr 1295/2013, millega luuakse programm „Loov Euroopa”, artiklis 14 sätestatakse, et komisjon loob kultuuri- ja loomesektori jaoks tagatisvahendi, et soodustada kultuuri- ja loomesektori VKEde juurdepääsu rahastamisele ja parandada osalevate finantsvahendajate suutlikkust hinnata laene ja rahastamist taotlevate VKEde projektidega seotud riske;

P.

arvestades, et komisjon rõhutas oma 7. detsembri 2012. aasta kolmandas aruandes Euroopa filmipärandi väljakutsete kohta analoog- ja digiajastul, et Euroopa filmipärandist on digiteeritud ainult 1,5 %; arvestades, et see osakaal on püsinud tänaseni muutumatuna, hoolimata sellest, et kaua aega on toonitatud selle pärandi suure osa lõplikult kadumamineku ja tulevastele põlvkondadele mitte edasiandmise ohtu, näitlikustades seda tummfilmidega, millest on säilitatud kõigest 10 %;

Q.

arvestades, et digiteerimine ja meedia ühtesulandumine loob uusi võimalusi Euroopa filmide piiriüleseks levitamiseks ja tutvustamiseks ning annab ühtlasi ulatuslikumad väljavaated innovatsiooniks ja paindlikkuseks, muutes samal ajal märkimisväärselt vaatajate käitumismustreid ja ootusi;

R.

arvestades, et hädavajalik on tagada rahalised vahendid filmipärandi ja seotud materjalide digiteerimiseks, säilitamiseks ja internetis kättesaadavaks tegemiseks ning kehtestada digitaalfilmide säilitamise Euroopa standardid;

S.

arvestades, et meedia ja eelkõige filmikultuuriline pädevus võivad arendada kodanike kriitilist mõtlemisoskust ja mõistmist ning arendada nende loovust ja väljendusoskust;

T.

arvestades, et autoriõigus digitaalajastul peaks jätkuvalt ergutama investeerimist filmitootmisse ja loomingusse ning tagama õiguste omajatele asjakohase tasu, soodustades samal ajal kodanike jaoks uute teenuste arendamist ja piiriülest juurdepääsu ning võimaldades kultuuri- ja loomemajandusel aidata jätkuvalt edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist;

U.

arvestades, et oluline on tõhusalt rakendada direktiivi 2012/28/EL orbteoste teatavate lubatud kasutusviiside kohta ja teha avalikkusele kättesaadavaks orbteostena määratletud filmid;

1.

ergutab Euroopa filmitööstust jätkama innovatiivsete teenuste ning uute ärimudelite väljatöötamist ja levikanalite loomist, et parandada Euroopa filmide piiriülest kättesaadavust ELis ja väljaspool ELi, nii et vaatajaskonnal kogu liidus oleks juurdepääs veelgi rohkematele filmidele üha arvukamatel platvormidel; soovitab sellega seoses, et Euroopa filmitööstus võtaks õppust parimatest äritavadest väljaspool ELi;

2.

tunnistab seda, millist mõju avaldab loomingulise töö ebaseaduslik kasutamine loometsüklile ja loomeinimeste õigustele; rõhutab kvaliteetsete seaduslike pakkumiste hulga suurendamise ja teadlikkuse tõstmise vajadust noorte hulgas;

3.

teeb ettepaneku, et uurida tuleks audiovisuaalteenuste piiriülest ülekantavust, võttes arvesse tellitavate videoteenuste (VOD) ja e-tehingute kiiret kasvu kogu liidus, sest see teeks filmid vaatajatele nende asukohast olenemata kättesaadavaks;

4.

rõhutab, kui tähtis on Euroopa vaatajaskonna kultuurilisi eripärasid arvesse võttev suunatud turustamine liidu ulatuses, et tagada Euroopa filmide parem ja tulemuslikum tutvustamine;

5.

nõuab seega subtiitritega varustatud filmide kättesaadavamaks tegemist, et hoogustada Euroopa filmide piiriülest ringlust, suurendada vaatajaskonna hulgas teadlikkust Euroopa kultuurilisest ja keelelisest mitmekesisusest ning parandada vastastikust mõistmist;

6.

tõstab esile eelkõige programmi MEDIA rolli subtiitritega varustamise ja dubleerimise toetamisel, et parandada eelkõige Euroopa filmide subtiitritega originaalversioonide kättesaadavust, mis aitab hõlbustada nende levitamist ning parandada Euroopa riikide kultuuride ja keelte alaseid teadmisi ja nende mõistmist;

7.

rõhutab, kui tähtis on hiljuti vastu võetud ettevalmistav meede „Ühine subtiitritega varustamine Euroopa teoste levitamise parandamiseks” ja töö, mis tuleb komisjonil teha selle meetme rakendamisel;

8.

toetab lisaks selliseid algatusi nagu komisjoni katseprojekt „Euroopa integratsiooni edendamine kultuuri kaudu”, mille eesmärk on subtiitritega varustatud Euroopa filmide pakkumise tõhustamine, tehes kättesaadavaks uusi subtiitritega versioone valitud teleprogrammidest kogu Euroopas;

9.

kordab, et äärmiselt oluline on jätkuvalt parandada filmide kättesaadavust puuetega inimeste jaoks, sealhulgas kirjeldustõlke ja subtiitritega varustamise abil;

10.

rõhutab Euroopa erasektori ja avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tähtsust filmitootmises nii telefilmide kui ka ühistöös valminud kinofilmide jaoks ning rõhutab nende olulist rolli selles, et kindlustada paljude filmitootmisettevõtete, eeskätt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tulevik ELis;

11.

tuletab meelde aastate jooksul üha suurema tuntuse saavutanud Euroopa Parlamendi filmiauhinna LUX rolli Euroopa filmide tutvustamisel, kuna võidufilmi subtiitrid tõlgitakse liidu 24 ametlikku keelde, millega tagatakse Euroopa filmide jaoks suurem nähtavus, neist teadlikkus ja kättesaadavus; kutsub liikmesriikide parlamente üles tutvustama liikmesriikides laiemalt filmiauhinda LUX koostöös Euroopa Parlamendi infobüroodega;

12.

viitab vajadusele edendada ja toetada Euroopa koostootmist ning on arvamusel, et sellise tootmise kasv võib tuua kaasa Euroopa filmide laiema leviku kogu Euroopas;

13.

rõhutab lisaks kvaliteetsete Euroopa teleseriaalide kasvavat edu ning asjaolu, et strateegiliselt tähtis on julgustada jätkuvalt selliste seriaalide tootmist, levitamist ja tutvustamist Euroopa ja üleilmsetel turgudel;

14.

kutsub liikmesriike üles toetama ja edendama erisündmusi, sealhulgas filmifestivale ja kinoalgatuste ringreise, et ergutada ja toetada Euroopa filmide levitamist ja ringlust oma territooriumil;

15.

soovitab tugevdada juba olemasolevaid meetmeid, mis võimaldavad kinopiletite hindu paremini optimeerida ning arendada välja uuenduslikke soodus- ja liitumispakkumisi, mis aitaksid tagada kõigi kinosaalide atraktiivsuse ja neile juurdepääsu;

16.

ergutab levitajaid ja filmide näitajaid suurendama teistest Euroopa riikidest pärit filmide nähtavust ja kättesaadavust, et need jõuaksid laiema vaatajaskonnani;

17.

tunnistab, et kinod on filmide näitamiseks ja tutvustamiseks jätkuvalt kõige olulisemad kohad ja samuti olulise sotsiaalse mõõtmega paigad, kus inimesed kohtuvad ja vahetavad arvamusi, ning rõhutab, et väikeste ja iseseisvate kinode kadumine, eriti väikestes linnades ja vähemarenenud piirkondades, piirab juurdepääsu kultuurivaradele ja -pärandile ning dialoogile; selles kontekstis kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama kõikide ekraanide varustamist digitaalsete projitseerimisvahendite ja helitehnoloogiaga, et hoida sellised kinod alles;

18.

rõhutab, et oluline on tutvustada filme tootmise varases etapis, et parandada ringlust ja suurendada teadlikkust potentsiaalse vaatajaskonna seas kogu Euroopas;

19.

rõhutab programmi MEDIA olulisust vaatajaskonna arendamise seisukohast innovaatiliste lähenemisviiside katsetamisel, eelkõige festivalide, filmikultuurilise pädevuse algatuste ja vaatajaskonna arendamise meetmete toetamise abil;

20.

tuletab meelde, et audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artikli 13 lõikega 1 kohustatakse liikmesriike tagama, et tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste osutajad edendavad Euroopa päritolu teoseid; rõhutab, et seda sätet on rakendatud ebaühtlaselt ja eri rangusastmega õigusnõuetega, mistõttu võib juhtuda, et teenuste osutajad registreerivad end madalaimate nõuetega liikmesriikides;

21.

on seisukohal, et Euroopa filmide loomist peaksid rahastama kõik, kes saavad tänu otsepakkumisele, turustamisele või vahendamisele, sealhulgas linkide või tellitava videoteenuse kaudu Euroopa filmidest kasvõi kaudset majanduslikku kasu; kutsub komisjoni üles sellest põhimõttest lähtuma, isegi kui konkurentsi seisukohast on vaatluse all liikmesriikides rakendatav filmide rahastamissüsteem;

22.

palub komisjonil eelkäsitletut kehtiva õigusraamistiku läbivaatamise ettepanekut tehes arvesse võtta, et tagada Euroopa audiovisuaalturul võrdsed võimalused, mis tähendab õiglasi ja võrdseid tingimusi kõigile teenuseosutajatele;

23.

palub tellitavate videoteenuste (VOD) ja liikmemaksuga tellitavate videoteenuste (SVOD) platvormidel teha avalikult kättesaadavaks andmed iga nende kataloogis oleva filmi tarbimise kohta, et nende mõju oleks võimalik õigesti hinnata;

24.

on seisukohal, et Euroopa filmide ringluse parandamiseks nii Euroopa kui ka rahvusvahelisel turul tuleb filmide tootmise ja levitamise rahastamist avaliku sektori vahenditest paremini tasakaalustada, suurendades toetust filmide arendamisetapile, tutvustamisele ja rahvusvahelisele levitamisele;

25.

on seisukohal, et vaja on reaalselt suurendada filmide levitamise, tutvustamise ja turustamise rahastamist, ilma et see kahjustaks filmide tootmise rahastamist;

26.

kutsub liikmesriike üles suurendama eeskätt avaliku sektori rahastamist, et varases etapis toetada nii kodumaiste kui ka välismaiste Euroopa filmide levitamist ja tutvustamist välismaal;

27.

kutsub liikmesriike üles tõhustama algatusi, mis hõlbustaksid Euroopa filmide tootmist, levitamist, kättesaadavust ja atraktiivsust; on seisukohal, et interneti teel ja internetiväliselt müüdavatele kultuurilistele audiovisuaaltoestele vähendatud käibemaksumäärade kohaldamine parandab uute teenuste ja platvormide kasvu;

28.

rõhutab programmi „Loov Euroopa” kultuuri- ja loomesektori tagatisvahendi rolli, mis peaks hõlbustama juurdepääsu rahastamisele kultuuri- ja loomesektoris tegutsevate VKEde jaoks ning ergutama finantsvahendusasutusi suurematele investeeringutele, parandades seeläbi filmitööstuse rahastamisvõimalusi;

29.

teeb ettepaneku hinnata ELi ja riikide filminduse rahastamissüsteemide tõhusust ja tulemuslikkust, pöörates erilist tähelepanu filmide kvaliteedile ja levialale, ning võtta arvesse ka seda, milliseid rahastamisvahendeid saab kasutada turustamiseks ja vaatajaskonna arendamiseks ning kui tõhusad need on; kutsub komisjoni üles teavitama selle hindamise tulemuste headest tavadest ka teisi ELi liikmesriike;

30.

tuletab meelde, et filmitootmine ja koostootmine nõuavad suuri rahalisi investeeringuid ja et kehtiva õigusraamistikuga ei takistata piiriülest litsentsimist, ning rõhutab seetõttu, et mitmekesiseid tootmis- ja levitamisskeeme tuleb kohaldada ka edaspidi, et ergutada investeerimist Euroopa filmidesse, vastata keeleliselt ja kultuuriliselt mitmekesisele Euroopa turule ning tagada ja edendada kultuurilist mitmekesisust;

31.

rõhutab, et Euroopa filme rahastatakse mitmest ELi, riiklikust ja piirkondlikust fondist, mille kasutamisel tuleks püüda saavutada paremat vastastikust täiendavust, et suurendada nende tõhusust;

32.

kiidab heaks komisjoni algatuse luua Euroopa filmifoorum, et edendada struktureeritud dialoogi audiovisuaalsektori kõigi sidusrühmadega digitaalajastu probleemküsimuste üle eesmärgiga parandada koostööd, teabe kogumist ja heade tavade vahetamist;

33.

kutsub sellega seoses kõiki asjaomaseid institutsioone, eriti Euroopa Parlamenti, üles põhjalikult osalema platvormi loomises ja tegema selle nimel koostööd;

34.

kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi meediaoskuse ja eriti filmikultuurilise pädevuse parandamiseks koolide õppekavades ja kultuurhariduslikes institutsioonides ning töötama riigi, piirkondlikul või kohalikul tasandil välja algatusi, mis hõlmavad kõiki kooli- ja kogemusõppe, vabahariduse ning koolituse tasandeid;

35.

tunnistab kino kui põlvkondadeülese meediaoskuse ja filmikultuurilise pädevuse õppimise koha tähtsust ja väljendab heameelt meetmete üle, millega kinode sedalaadi tegevust teadlikult suurendatakse;

36.

rõhutab vajadust tõhustada noortele mõeldud hariduslikke filme ja toetab võistlusi, milles julgustatakse noori looma audiovisuaalsed vorme; rõhutab programmi MEDIA pakutavaid võimalusi filmikultuurilise pädevuse alaste projektide toetamiseks;

37.

toetab selliseid innovaatilisi projekte ja tavasid nagu komisjoni ettevalmistav meede Euroopa filmide levitamiseks digitaalajastul, mille eesmärk on katsetada filmide paindlikumat linastamist eri meediavahendite kaudu mitmes liikmesriigis, ja väljendab heameelt selle meetme lisamise üle programmi „Loov Euroopa”;

38.

on seisukohal, et sellised algatused, mis muudavad levitamisviisid paindlikumaks, võivad teatavat liiki Euroopa filmidele kasuks tulla, muutes need nähtavamaks ja vaatajaskonnale kättesaadavamaks, aidates teenida suuremat tulu ja hoida kokku kulusid, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel neid algatusi põhjalikumalt kaaluda;

39.

kutsub liikmesriike üles tagama kinematograafiateoste digiteerimise ja kehtestama digitaalsetele vormingutele kohustuslikud talletamismehhanismid või kohandama praeguseid mehhanisme sellistele vormingutele, ning nõudma digitaalsete filmide puhul rahvusvahelise standardse digitaaloriginaali talletamist;

40.

rõhutab, kui tähtsad on audiovisuaalsed arhiivid, eriti filmipärandi asutuste ja avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide arhiivid, ja et nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid piisava rahastamise ja õiguste saamise raamistiku, et aidata neil täita nende avalikust huvist lähtuvaid ülesandeid, mille hulka kuuluvad teoste säilitamine, digiteerimine ja üldsusele kättesaadavaks tegemine;

41.

rõhutab Euroopa digitaalse raamatukogu EUROPEANA tähtsat osa digitaalraamatukoguna Euroopa audiovisuaalse pärandi (nii filmi kui ka televisiooni) jaoks;

42.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

21.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 346/17

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide komiteele pealkirjaga „Uus ELi metsastrateegia metsade ja metsandussektori jaoks” (COM(2013)0659),

—

võttes arvesse sellele teatisele lisatud komisjoni talituste töödokumente SWD(2013)0342 ja SWD(2013)0343,

—

võttes arvesse 19. mail 2014. aastal kokku tulnud põllumajanduse ja kalanduse nõukogu järeldusi uue ELi metsastrateegia kohta,

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 30. jaanuari 2014. aasta arvamust pealkirjaga „Uus ELi metsastrateegia metsade ja metsandussektori jaoks”,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10. juuli 2014. aasta arvamust Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide komiteele saadetud komisjoni teatise „Uus ELi metsastrateegia metsade ja metsandussektori jaoks” kohta,

—

võttes arvesse oma 16. veebruari 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu metsastrateegia rakendamise kohta (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta otsust nr 1386/2013/EL, milles käsitletakse liidu üldist keskkonnaalast tegevusprogrammi aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires”,

—

võttes arvesse strateegiat „Euroopa 2020”, sealhulgas juhtalgatusi „Innovaatiline liit” ja „Ressursitõhus Euroopa”,

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide komiteele pealkirjaga „Kliimamuutustega kohanemist käsitlev ELi strateegia” (COM(2013)0216),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide komiteele pealkirjaga „Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020” (COM(2011)0244),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ja keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamusi (A8-0126/2015),

A.

arvestades, et ühise metsapoliitika väljatöötamine ei kuulu Euroopa Liidu pädevusse, kuid mõningad liidu tegevuspoliitikad võivad mõjutada liikmesriikide metsapoliitikat, ehkki liikmesriigid otsustavad ise oma metsade ja metsanduse poliitilise käsituse üle;

B.

arvestades, et liikmesriikide selgest pädevusest hoolimata saab metsal põhinev ettevõtlus kahtlemata kasu paremast ja aktiivsemast kooskõlastamisest ning suurema tähtsuse omistamisest sellele tähtsale majandusvaldkonnale, mis annab Euroopas ja eriti maapiirkondades tööd, kaitseb ökosüsteeme ning toob keskkonna seisukohalt kõigile kasu, ilma et see piiraks liikmesriikide vastutust;

C.

arvestades, et puit on taastuv ja Euroopas sageli liiga vähe kasutatud loodusvara ning et tuleb tagada selle säästev ja arukas kasutamine, sh oskusteabe edasiarendamise ja vahetamise abil;

D.

arvestades, et metsad on kordumatu looma-, taime- ja seeneriigi allikad;

E.

arvestades, et metsade suurus ja omadused on väga erinevad ning et mõne liikmesriigi pindalast on üle poole metsaga kaetud; arvestades, et säästvalt majandatud metsad on üliolulised kohaliku, piirkondliku, Euroopa ja rahvusvahelise tasandi lisaväärtuse loomisel, annavad maapiirkondades tööd, toetavad biomajandusel põhinevat ühiskonda ja parandavad inimeste tervist, eriti struktuurselt vähem soodsates piirkondades, ning neist on palju kasu keskkonna, kliima ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsel;

F.

arvestades, et metsa biomass on väga tähtis taastuvenergia allikas; arvestades, et praegu neelavad ja ladestavad Euroopa metsad umbes 10 % ELi süsinikuheitest ning aitavad sellega kliimamuutusi oluliselt leevendada;

G.

arvestades, et meie ühiskonna linnastumise tõttu on ELi kodanikel vähem kokkupuuteid metsaga ning vähe teadmisi metsandusest ja selle soodsast mõjust jõukusele, tööhõivele, kliimale, keskkonnale, inimeste tervisele ja kogu väärtusahelale, sealhulgas selle seostest ökosüsteemidega laiemas mõttes;

H.

arvestades, et üha enamates ELi poliitikavaldkondades esitatakse metsadele järjest suuremaid nõudmisi; arvestades, et need nõudmised peavad olema hoolikalt tasakaalustatud ning puidunõudlus selle uute kasutusviiside jaoks biomajanduses ja bioenergeetikas tuleb ühitada ressursitõhususe, uute tehnoloogiate kasutamise ja jätkusuutlike varude piiride tunnetamisega;

I.

arvestades, et Euroopa metsandust iseloomustab säästev majandamine ja pikaajaline planeerimine ning et töökohtade loomiseks, elurikkuse kaitsmiseks, kliimamuutuste leevendamiseks ja kõrbestumise peatamiseks tuleks kõigil tasanditel, kohalikust kuni ülemaailmseni, säästvuse põhimõtet veelgi enam rõhutada;

J.

arvestades, et tuleb juhtida tähelepanu metsade majanduslikule, sotsiaalsele ja ökoloogilisele tähtsusele, ka seoses kultuuri- ja looduspärandi kaitse ja edendamise ning säästva (öko-)turismi edendamisega;

K.

arvestades, et maailma rahvastiku kasvu tõttu kasvab energianõudlus ning sellepärast peaks edaspidi suurenema metsade tähtsus ELi energiaallikate struktuuris;

1.

tervitab komisjoni teatist uue ELi metsastrateegia kohta ja sellele lisatud töödokumente ning toonitab, et ELi metsastrateegia peab keskenduma metsade säästvale majandamisele ja nende erinevatele majanduslikele, sotsiaalsetele ja ökoloogilistele funktsioonidele ning tagama metsaga kaudselt või vahetult seotud ühenduse tegevuspoliitikate kooskõlastamise ja teabevahetuse; sellega seoses märgib, et üha enamad ELi poliitikaalgatused sellistes valdkondades nagu majandus- ja tööhõivepoliitika, energiapoliitika ning keskkonna- ja kliimapoliitika vajavad suuremat toetust metsandussektorilt;

2.

rõhutab vajadust määrata süstemaatilisemalt kindlaks metsa ökosüsteemi teenuste väärtus ning võtta seda arvesse avaliku ja erasektori otsuste tegemisel;

3.

märgib, et üksnes terved ja stabiilsed mägimetsad suudavad täiel määral kaitsta inimesi ja loodust laviinide ja mudavoolude eest ning olla looduslikuks kaitsevalliks üleujutuste vastu; sellega seoses rõhutab eriliselt riikidevahelise teabevahetuse möödapääsmatust;

4.

rõhutab siinkohal, et igasugune katse metsandust liidu pädevusse üle viia tuleks tõkestada ning et tuleb tunnustada metsanduse kohalikku ja piirkondlikku lähtealust ja liikmesriikide pädevust antud valdkonnas, kuid ühtlasi püüda saavutada ELi ja liikmesriikide pädevuste vahelist sidusust;

5.

toonitab, et ELi metsad on väga mitmekesised nii omandivormi, suuruse, iseloomu kui ka nendega seotud probleemide poolest;

6.

rõhutab, et ELi metsastrateegias tuleb arvestada, et metsad katavad enam kui poole mõnede liikmesriikide territooriumist ning et säästvalt majandatavad metsad on üliolulised kohaliku ja piirkondliku lisaväärtuse loomiseks ja töökohtade kindlustamiseks maapiirkondades ning toetavad ka olulisel määral keskkonnakaitset;

7.

rõhutab püsikindlate, kohapealsete tingimustega sobivaid kohalikke puuliike sisaldavate segametsade erilist tähtsust ning nende olulisust ökosüsteemides ja elurikkuse kaitsel;

8.

kutsub liikmesriike üles toetama metsaomanike tegevust piirkonnale tüüpiliste kohalike segametsade kaitsmisel ja rajamisel;

9.

väljendab pettumust selle pärast, et kavandatav strateegia ei sisalda võrdlusalusena metsatööliste töötingimusi ning nõuab komisjonilt aruka töökorralduse, kõrgetasemelise tehnoloogia ja kvaliteetse tööhõive arvessevõtmist;

10.

märgib, et praegu töötab metsasektoris üle kolme miljoni Euroopa kodaniku ning rõhutab, et pikemas perspektiivis tagab ainult väljaõppinud tööjõud konkurentsivõime;

11.

on seisukohal, et ELi metsastrateegia peaks looma tingimused, tänu millele ELil oleksid asjakohased koolitusvõimalused ja tööjõud, kes on täielikult teadlik nii metsasektori praegustest ülesannetest ja ohtudest kui ka metsamajandustööde ohutuseeskirjadest;

12.

rõhutab põhjaliku ja tervikliku ühise strateegia vajalikkust ning tunneb heameelt sellest, et tunnustatakse ELi metsade ja metsapõhiste sektorite majanduslikku, ökoloogilist ja sotsiaalset tähtsust;

13.

on veendunud, et selline tunnustamine loob tugeva aluse ELi metsandussektori toetamiseks, muu hulgas metsa tabavate õnnetuste vältimisel ja haldamisel, ressursitõhususe, tööhõive ja konkurentsivõime tõstmisel, metsapõhiste tööstusharude tugevdamisel ja metsa ökoloogiliste funktsioonide säilitamisel;

14.

rõhutab biomajanduse olulist rolli komisjoni uute majanduskasvu, tööhõive ja investeerimisprioriteetide saavutamisel;

15.

tunnistab, et ELi roll on toetada liikmesriikide meetmeid aktiivse, mitmeotstarbelise ja säästva metsamajanduse saavutamiseks, mis hõlmab eri metsatüüpide majandamist, ning tugevdada koostööd selliste piiriüleste ohtude tõrjumisel nagu metsatulekahjud, kliimamuutused ja loodusõnnetused või võõrliikide invasioon;

16.

on seisukohal, et strateegias tuleb rohkem arvesse võtta puuhaiguste probleemi, mille hulka kuulub tammesurm, mis laastab korgitammede istandusi Portugalis, Prantsusmaal ja Hispaanias ning mõjutab ka erikaitsealasid ja biosfäärikaitsealasid;

17.

rõhutab, et prognoositav puidunõudluse kasv kujutab endast metsade ja kõigi metsapõhiste sektorite jaoks nii võimalust kui ka väljakutset, eriti kuna kliimamuutuste tõttu kahjustavad põuad, tulekahjud, tormid ja kahjurid metsi eeldatavasti senisest sagedamini ja rängemini; toonitab sellega seoses vajadust kaitsta metsi selliste kasvavate ohtude eest ning ühitada nende tootmis- ja kaitsefunktsioonid;

18.

tervitab meetmeid metsaalade laiendamiseks, eriti kohalike puuliikidega ja aladel, mis ei sobi toiduainete tootmiseks, ning eeskätt linnade vahetus läheduses, et leevendada kuumuse kahjulikku mõju, piirata saastet ja tugevdada inimeste sidemeid metsaga;

19.

toetab täielikult komisjoni tegevust metsaga seotud tööhõive edendamiseks ja Euroopas säästval moel jõukuse loomiseks;

20.

rõhutab puidu ja muude metsasaaduste, näiteks korgi, ja puidust saadavate toodete, sealhulgas tekstiilkiudude säästva tootmise tähtsust säästvate majandusmudelite edasiarendamisel ja roheliste töökohtade loomisel;

21.

palub komisjonil analüüsida väärtusahela lõppjärgus tekkinud raskusi seoses kolmandate riikide kasvanud nõudlusega, eriti ümarpuidu järele, ja seda sektorit abistada;

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike looma stiimuleid, et õhutada üha arvukamaid naissoost metsaomanikke otsima erinõustamist ja abi oma metsade aktiivseks ja säästvaks majandamiseks;

23.

rõhutab, et umbes 60 % ELi metsadest on erametsad ja siin on ligikaudu 16 miljonit erametsaomanikku, toonitab sellega seoses omandi ja omandiõiguse tähtsust ning toetab kõiki meetmeid, mis võimaldavad sidusrühmadel osaleda arutelus metsade säästva majandamise ja selle tugevdamise üle ning parandada teabevahetust;

24.

märgib metsaomanike tähtsust maapiirkondades ja on sellega seoses rahul metsanduse ja agrometsanduse tähtsuse tunnustamisega ÜPP maaelu arengu programmis aastateks 2014–2020;

25.

on seisukohal, et ELi metsastrateegiat tugevdaks toetus tänu asjakohasele kooskõlastamisele kättesaadava, sealhulgas EAFRD kaudu saadava ELi rahastamisega;

26.

rõhutab, et liikmesriigid ja piirkonnad saavad olemasolevat rahastamist kasutada oma maaelu arengu programmide raames ning seeläbi toetada metsade säästvat majandamist, ergutada agrometsandust ja pakkuda selliseid avalikke keskkonnahüvesid nagu hapniku tootmine, süsiniku ladestamine ja põllukultuuride kaitsmine kliimamõjude eest, samuti stimuleerida kohalikku majandust ja luua rohelisi töökohti;

27.

möönab, et metsade majandamiseks ja metsamaterjali väljaveoks on vaja paremat transporti ja logistikat; kutsub seetõttu liikmesriike üles välja töötama kliimat vähem kahjustavaid säästvaid logistika- ja raiesüsteeme, sealhulgas kasutama säästval biokütusel töötavaid veokeid ja laevu ning rohkem kasutama raudteid; soovitab nende eesmärkide täitmiseks kasutada ELi struktuurifonde ja maaelu arengu programme;

28.

tunnistab metsade tähtsust kodanike vaimse ja füüsilise tervise jaoks ning metsadest saadavate ühiskondlike hüvede suurt ökoloogilist ja puhkemajanduslikku väärtust, lisaks parandavad metsad elukvaliteeti, eriti tänu hapniku tootmisele, süsiniku sidumisele, õhu puhastamisele, veevarude säilitamisele ja puhastamisele, erosioonitõrjele, laviinide tõkestamisele ja looduses viibimise võimaluste pakkumisele;

29.

õhutab rajama linnade ja metsade vahelisi ühistranspordiühendusi, et hõlbustada juurdepääsu metsadele ja metsamaadele;

30.

juhib tähelepanu muudele metsaga seotud tegevustele, näiteks mittepuiduliste metsasaaduste (seente ja marjade) korjamisele, loomade karjatamisele ja mesindusele;

31.

kutsub komisjoni üles edendama majandustegevust, mis võib toota toorainet farmaatsia-, kosmeetika- ja toiduainetööstusele ning pakkuda alternatiivseid võimalusi tööpuuduse ja maapiirkondade tühjenemise leevendamiseks, samuti propageerima sellise tegevuse saaduste tervislikkust;

32.

rõhutab, et nii puidu ja muude metsasaaduste kui taastuva kliimasõbraliku tooraine kasutamisel kui ka metsade säästval majandamisel on tähtis osa ELi selliste sotsiaalmajanduslike eesmärkide täitmisel nagu energeetika ümberkujundamine, kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine, samuti strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide ja elurikkuse eesmärkide täitmisel; märgib, et metsade aktiivsest majandamisest loobumine töötaks neile eesmärkidele vastu;

33.

rõhutab, et majandatavatel metsadel on puutumatute metsadega võrreldes suurem CO2 absorbeerimise võime, ning rõhutab säästva metsamajanduse tähtsust ELi metsade süsiniku ladestamise võime maksimeerimisel;

34.

on veendunud, et metsi ei tuleks pidada üksnes süsiniku sidujateks;

35.

rõhutab vajadust tagada metsaressursside ja puitmaterjalide korduv ja tõhus kasutamine, mis ühest küljest aitaks kärpida ELi kaubandusbilansi puudujääki, suurendaks ELi võimet ennast ise puiduga varustada ja selle metsandussektori konkurentsivõimet, aitaks piirata mittesäästvat metsade majandamist, kaitsta keskkonda ja vähendada metsaraadamist kolmandates riikides;

36.

toetab igati puidu kui taastuva, mitmeotstarbelise ja piiratud mahuga tooraine ressursitõhusat kasutamist ega poolda õiguslikult siduvat eelisjärjekorda puidukasutuses, sest see piirab energiaturgu ning uute ja innovaatiliste biomassi kasutusviiside väljatöötamist ning ei ole ka taristuprobleemide tõttu paljudes äärepoolsemates ja maapiirkondades rakendatav;

37.

toetab avatud, turukeskset lähenemist ja kõigi turuosaliste vabadust, mille juures tähtsustatakse kohapeal hangitud puitu, et vähendada kaugvedudest tingitud süsinikujalajälge, ning ergutatakse säästvat kohalikku tootmist;

38.

kuna osa liidu suurimatest biomassiressurssidest asub kõige hõredamalt asustatud ja kaugetes piirkondades, peab möödapääsmatuks, et strateegias võetaks täiel määral arvesse ka selliste piirkondade eripärasid;

39.

tunnistab puidu energeetilist väärtust, mis aitab võidelda kütteostuvõimetusega, täita 2030. aasta kliima- ja energiaraamistiku taastuvenergia alaseid eesmärke ning avada uusi ärivõimalusi;

40.

on seisukohal, et metsavarude parema kasutamise tagamiseks peab uus metsastrateegia võimaldama paremat koostööd puidutööstuse struktureerimisel ja ettevõtjate ümberpaigutamisel;

41.

on seisukohal, et säästev metsamajandus peab tuginema üldtunnustatud ja -aktsepteeritud põhimõtetele ja vahenditele, näiteks säästva metsamajanduse kriteeriumitele ja näitajatele, mida tuleb kohaldada kogu sektori suhtes tervikuna ja sõltumata puidu lõppkasutusest;

42.

toetab komisjoni kavatsust töötada koostöös liikmesriikide ja sidusrühmadega välja kaugeleulatuvad, objektiivsed ja tõendatavad kriteeriumid ja näitajad metsade säästvaks majandamiseks, ning rõhutab, et need kriteeriumid peavad vastama Euroopa metsade kaitset käsitleva ministrite konverentsi „Forest Europe” (2) nõuetele, mis on üleeuroopaliselt aluseks ühtsele säästva metsamajanduse alasele aruandlusele ja säästvuse sertifitseerimisele, ning võtma arvesse Euroopa metsatüüpide mitmekesisust;

43.

tunnistab, et kasvav nõudlus metsast saadud materjalide järele, mis tuleneb peamiselt biomassipõhise taastuvenergia uutest kasutusviisidest, nõuab metsade säästva majandamise tagamiseks uusi puidu kättesaadavuse suurendamise viise;

44.

võtab teadmiseks olulise edasimineku Forest Europe’i raames toimuvatel läbirääkimistel Euroopa metsakonventsiooni sõlmimiseks (3), millest peab saama siduv raamistik metsa säästvaks majandamiseks ja metsapoliitikas esindatud huvide paremaks tasakaalustamiseks, ning kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tegema kõik, mis vaja nende läbirääkimiste jätkamiseks ja edukaks lõpuleviimiseks;

45.

on seisukohal, et metsamajanduskavad või samaväärsed dokumendid võivad olla olulised strateegilised abivahendid konkreetsete meetmete rakendamiseks üksikettevõtte tasandil, pikaajaliseks planeerimiseks ning Euroopa metsade säästvaks majandamiseks; rõhutab aga, et majanduskavades sisalduvate konkreetsete meetmete kohapealne rakendamine peab toimuma riiklike õigusaktide kohaselt;

46.

kutsub liikmesriike üles vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele jälgima ja edendama metsamajandamiskavade rakendamist nii, et see ei tekitaks asjatut halduskoormust;

47.

kiidab heaks selge vahetegemise metsamajanduskavade ja võrgustiku Natura 2000 majandamiskavade vahel;

48.

juhib tähelepanu asjaolule, et metsamajanduskavad on ELi maaelu arengu toetuse saamise eelduseks vaid teatud ülempiirist suuremate majapidamiste puhul ning et sellest väiksematele metsapindadele toetust ei anta; märgib, et on võimalik heaks kiita ka muid samaväärseid abivahendeid;

49.

kutsub liikmesriike üles sellist lubatud paindlikkust õigusaktide rakendamisel maksimaalselt ära kasutama, eriti väiksemate ettevõtjate huvides;

50.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma stiimuleid ja toetama uusi ärimudeleid, näiteks tootmisühistuid, mis püüavad õhutada väikseid erametsaomanikke oma metsi aktiivselt ja säästvalt majandama;

51.

väidab, et strateegia nõuetekohaseks rakendamiseks on oluline konkreetne pikaajaline tegevuskava, milles rõhutatakse seda, kui oluline on metsast saadava puidu kasutuselevõtt ja säästev kasutamine eesmärgiga luua lisaväärtust ja töökohti ning ühtlasi pakkuda võimalusi metsandusvaldkonna eraettevõtete tugevdamiseks ja organiseeritud metsaomanike ühenduste toetamiseks;

52.

toonitab, et tõhus ressursikasutus peaks hõlmama programme, millest toetatakse põllumajanduseks kõlbmatute maade metsastamist ja kaitsevööndite rajamist;

53.

on seisukohal, et esmatähtis peaks olema teadussaavutuste praktikasse juurutamine, kuna uutest ideedest võib kasu saada kogu sektor ja metsapõhistel valdkondadel on suur kasvupotentsiaal; leiab ka, et täiendavad investeeringud valdkonnas toimuvasse uuendustegevusse võivad tekitada uusi tootmisnišše ja tõhusamaid protsesse, mis tagaksid olemasolevate ressursside parema kasutamise ja võiksid minimeerida metsaressurssidele avalduvat negatiivset mõju;

54.

palub, et komisjon hindaks metsanduse ja puidutöötlemise prioriteetide seisukohast Euroopa teadus- ja arendustegevuse programme (Horisont 2020) ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime programmi COSME, vajadusel töötaks metsapõhiste sektorite jaoks välja uusi abivahendeid ning edendaks sihtuuringuid uute ja uuenduslike puidutoodete jaoks kulutõhusate lahenduste leidmiseks, et edendada puidul põhineva säästva biomajanduse arengut;

55.

tunneb heameelt metsaalaste teadmiste ja parimate tavade liikmesriikide vahel jagamisest saadavast kasust ning palub liikmesriikidel ja komisjonil toetada tööstuse, teadlaste ja tootjate vahelist teabevahetust;

56.

rõhutab, kui tähtis on toetada ELi teadusuuringute, arendustegevuse ja innovatsiooni raamprogramme selleks, et saavutada arukas jätkusuutlik majanduskasv, suurema lisaväärtusega tooted, puhtam tehnoloogia ja tehnoloogia kiire areng, eelkõige puitu kasutavate biokütuste ja tööstusehituse osas, aga ka auto- ja tekstiilitööstuses;

57.

tuletab meelde, et komisjoni andmetel oli 2009. aastal biomajanduse turu maht üle kahe triljoni euro, see andis 20 miljonit töökohta ning moodustas 9 % ELi tööhõivest;

58.

märgib, et iga raamprogrammi Horisont 2020 raames biomajanduse teadus- ja uuendustegevusse investeeritud euro loob umbes 10 eurot lisaväärtust; rõhutab, et metsadel on biomajanduses nüüd ja tulevikus oluline osa;

59.

leiab, et tuleks julgustada naftapõhise või soojusmahuka toorme asendamist puidu ja raietoodetega kooskõlas teaduse ja tehnika arenguga, ning et see võimaldaks veelgi enam kliimamuutusi leevendada ja töökohti luua;

60.

rõhutab vajadust viia läbi kõigi metsapõhiste valdkondade väärtusahelaid mõjutavate ELi õigusaktide kulude hindamine, et kaotada igasugune tarbetu ja koormav bürokraatia ning luua toetusraamistik tööstuse pikaajalise konkurentsivõime jätkusuutlikuks tõstmiseks, samuti toetada põhimõtet, et metsandussektorit ja metsapõhiste valdkondade väärtusahelaid mõjutavaid seadusandlikke ettepanekuid tuleks põhjalikult hinnata mõjuhinnangu abil;

61.

on seisukohal, et metsaalase teadmusbaasi laiendamine on teadusuuringute jaoks väga oluline ning et usaldusväärne teave on metsastrateegia rakendamiseks hädavajalik;

62.

viitab Copernicuse programmi ja teiste Euroopa tasandi kosmosealgatuste seireressursside ja teabe kättesaadavusele ning soovitab neid ressursse ja vahendeid rohkem kasutada;

63.

märgib, et riiklik metsakorraldus võimaldab põhjalikult hinnata metsade tagavara, võtta arvesse piirkondlikke kaalutlusi ning arvestada bürokraatia ja kulude vähendamise nõuet;

64.

on rahul komisjoni püüdlustega rajada liikmesriikide andmete ning uute ja seniste andmete võrreldavuse parandamise algatuste baasil Euroopa metsateabesüsteem ning sellega seoses loodab, et täiustatakse metsa- ja puidutööstuse majanduslike ja tööhõive andmete analüüsimist;

65.

soovitab, et eelkõige peaks olema rohkem pikaajalisi andmekogusid, mis aitaksid mõista metsanduses valitsevaid suundumusi ja valdkonna kohanemist kliimamuutustega;

66.

on seisukohal, et säästva metsamajanduse edukaks rakendamiseks on keskse tähtsusega oskuslik ja hästi koolitatud tööjõud, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja meetmeid ja võimaluse korral kasutama selliseid olemasolevaid ELi vahendeid nagu Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD), Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Euroopa koolitusprogrammid (ET 2020), et toetada põlvkondade vaheldumist ja leevendada metsanduses oskustööjõu puudust;

67.

palub, et komisjon aitaks ette valmistada metsanduse teabekampaaniaid, mille eesmärk on tõsta teadlikkust siin leiduvatest võimalustest tööpuuduse ja rahvastikukao leevendamiseks ning muuta metsandus noorte jaoks köitvamaks;

68.

peab vajalikuks koostada koolitusprogramme, eriti uute turule sisenejate ja noorte metsandustöötajate, samuti ehitusvaldkonna töötajate jaoks, et tõsta nende teadlikkust võimalustest, mida annab puidu kasutamine, nii et oleks tagatud säästva metsamajanduse ja väärtusahela järgnevate etappide jaoks vajalike teadmiste edasiandmine;

69.

tunnistab, et säästev majandamine metsatoodete kogu olelusringi vältel võib oluliselt aidata täita rohelise majanduse eesmärke ja eelkõige neid eesmärke, mis on seotud kliimamuutuste leevendamise poliitika ja tõhusa ressursikasutusega;

70.

on seisukohal, et liikmesriigid peaksid edendama metsatoodete säästvat kasutamist ehituses, sealhulgas säästvalt hangitud materjalist ehitatud odavamate majade püstitamisel;

71.

juhib tähelepanu traditsioonilistele kõrge väärtusega kasutusviisidele, näiteks puidu kasutamisele ehituses ja pakendamisel, mille on endiselt väga suur kasvupotentsiaal;

72.

märgib, et praegune tehnika areng võimaldab rajada suuri elamukomplekse peamiselt puidust, millega piiratakse märkimisväärselt ehitussektori CO2 heitkoguseid;

73.

juhib tähelepanu asjaolule, et eeskirjad, mis käsitlevad puidu kasutamist ehituses, on liikmesriigiti erinevad; nõuab seetõttu, et kohustutaks võtma vastu ELi eeskirjad, millega edendatakse puidu ulatuslikumat kasutamist hoonetes;

74.

kutsub liikmesriike üles välja töötama teadmus- ja tehnosiirde toetamise algatusi ning kasutama täiel määral ära praegusi ELi programme, mille kaudu toetatakse teadus- ja uuendustegevust metsanduses ja metsapõhistes sektorites;

75.

märgib, et metsanduse kliimamuutustega kohandamist käsitlevas teaduslikus ja tehnilises uurimistöös esineb suuri lünki, sealhulgas Euroopa metsi ja metsapõhiseid sektoreid tõsiselt ohustava haiguste ja kahjurite ulatuslikuma leviku mõju uurimisel;

76.

soovitab liikmesriikidel ja komisjonil tegutseda, et tõsta teadlikkust Euroopa metsade ja metsanduse majanduslikust, ökoloogilisest ja sotsiaalsest tähtsusest ning säästva metsapõhise biomajanduse ja puidu kui ELi ühe olulise taastuva tooraine tähtsusest;

77.

peab oluliseks soodustada biomassi ratsionaalset kasutamist ja kiiresti kasvavate energiakultuuride arendamist käsitlevaid teadusuuringuid ning luua majanduslikku stiimulit pakkuv mudel biomassijäätmete kasutamiseks;

78.

rõhutab, et säästval metsamajandusel on soodne mõju elurikkusele ja kliimamuutuste leevendamisele ning see võib vähendada metsapõlengute, -kahjurite ja -haiguste ohtu;

79.

rõhutab, et liit on kokku leppinud, et 2020. aastaks tuleb bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste, sealhulgas tolmeldamise halvenemine peatada, ökosüsteemid ja nende teenused tuleb säilitada ning vähemalt 15 % kahjustatud ökosüsteemidest tuleks taastada; lisab, et peale selle on liit kokku leppinud, et metsade majandamine peab olema säästev, metsasid, nende elurikkust ja nende pakutavaid teenuseid tuleb kaitsta ja võimaluste piires tõhustada ning metsade vastupanuvõimet kliimamuutustele, tulekahjudele, tormidele, kahjuritele ja haigustele tuleb suurendada; rõhutab lisaks vajadust töötada välja ja rakendada uuendatud liidu metsastrateegia, milles käsitletakse mitmesuguseid metsadele esitatavaid nõudmisis ja metsadest saadavat kasu ning mis moodustab osa metsade kaitse ja edendamise strateegilisemast käsitusest, sh metsade säästva majandamise kaudu (4);

80.

juhib tähelepanu vajadusele uurida lähemalt muid küsimusi, eelkõige rohusööjate liigset arvukust, metsade tervislikku seisundit ja säästva puidutootmise hõlbustamist, metsade geneetilisi ressursse, metsatulekahjude ja pinnase erosiooni vältimise ja tõkestamise abinõusid ning taimkatte taastumist;

81.

tunnistab, et lühikese raieringiga madalmets võib pakkuda säästvat puidu biomassi, tagades samas territooriumi vajaliku hoolduse ja vähendades sellega pinnase erosiooni ja maalihete ohtu tootmisest kõrvale jäetud või mahajäetud maadel;

82.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma konkreetseid meetmeid Aichi 5. eesmärgi saavutamiseks, mille kohaselt peaks 2020. aastaks kõigi looduslike elupaikade, sh metsade hävimise määr langema vähemalt poole võrra ja võimaluse korral tuleks see viia nulli lähedale, samuti tuleks oluliselt piirata elupaikade vaesumist ja killustumist;

83.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid kavandaksid oma metsapoliitika viisil, mis võtab igakülgselt arvesse metsade tähtsust bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel, pinnase erosiooni tõkestamisel, CO2 sidumisel, õhu puhastamisel ning veeringluse säilitamisel;

84.

märgib, et biomajandus kui Euroopa aruka ja keskkonnahoidliku majanduskasvu põhielement on vajalik selleks, et strateegia „Euroopa 2020” raames ellu viia juhtalgatuste „Innovaatiline liit” ja „Ressursitõhus Euroopa” eesmärke, ning et puidul kui toorainel on bioressursipõhise majanduse poole edenemisel oluline osa;

85.

rõhutab pakilist vajadust selgitada mitmesuguste metsa biomassi energia tootmiseks kasutamise viiside mõju kasvuhoonegaasidele ja teha kindlaks need kasutusviisid, mis aitavad saavutada asjaomase poliitikaga ette nähtud tähtaja jooksul kliimamuutuste leevendamise seisukohast kõige enam kasu;

86.

peab oluliseks, toorainevarude jätkusuutlikke piire arvestades, edendada biomajanduse idee rakendamist, et innovatsiooni ja tehnosiirde kaudu suurendada metsa väärtusahelate majanduslikku tasuvust;

87.

nõuab suuremat toetust erilaadsetele metsasaadustele, kusjuures eri toodete nõudlust tuleb hinnata ja tasakaalustada jätkusuutlike potentsiaalsete varudega ja metsade muude ökosüsteemi teenuste ja funktsioonidega;

88.

on tõsiselt mures maailmas toimuva kiire metsade raadamise pärast, mis toimub eriti arengumaades ja tihtipeale ebaseaduslike raiete teel;

89.

toetab mehhanisme, mis edendavad maailma metsanduse arengut säästvama kasutuse suunas ning sellega seoses viitab eelkõige ELi puidumäärusele (5), mille eesmärk on võitlus ebaseadusliku raie ning kolmandatest riikidest imporditava ebaseaduslikult raiutud puidu Euroopa turule laskmise vastu, samuti puidu ELi importimise lubade süsteemile (FLEGT) (6) ja vabatahtlikele partnerluslepingutele;

90.

palub, et komisjon avaldaks kauaoodatud ülevaate ELi puidumääruse toimimisest ja tulemuslikkusest ning rõhutab, et uus määrus peaks olema proportsionaalne ja püüdma leidma võimalusi Euroopa metsamaa omanike ja metsandustöötajate asjatute kulude ja aruandlusnõuete vähendamiseks, ilma et see kahjustaks määruse eesmärki;

91.

on seisukohal, et ülemaailmsest soojenemisest ja kliimamuutustest tingitud probleeme arvestades peavad ökosüsteemid ja liikide populatsioonid, selleks et olla vastupanuvõimelised, olema terved, tugevad ja bioloogiliselt mitmekesised;

92.

juhib tähelepanu võimalustele, mida pakuvad võrgustiku Natura 2000 alad, mis tänu oma erakordsetele loodusvaradele võivad anda suure ökoloogilise ja kultuurilise väärtusega metsapõhiseid tooteid ja teenuseid;

93.

rõhutab, kui tähtsad on heas tervislikus seisundis metsaökosüsteemid, mis pakuvad elupaiku taimedele ja loomadele, kuid toonitab, et sellised heade kavatsustega koostatud õigusaktid nagu ELi elupaikade direktiiv mõjutavad maakasutust puudutavaid otsuseid ja neid tuleb rakendada proportsionaalselt;

94.

tunnustab metsade tähtsust nendega seotud valdkondade arengu jaoks ning sellega seoses rõhutab, kui oluline on toetada meekorjepuude kasvatajaid, kelle tegevus omakorda soodustab taimede tolmlemist;

95.

on seisukohal, et mõningad küsimused, eelkõige ebaseaduslik raie, mõjutavad metsatööstust kogu maailmas, ning palub seepärast, et komisjon sellekohastes rahvusvahelistes organites metsatööstust intensiivsemalt toetaks;

96.

märgib, et nõudlus biomassi ja eriti puidu järele tõuseb ning seepärast tunnustab komisjoni ja liikmesriikide pingutusi, et toetada arenguriikide meetmeid oma metsapoliitika ja metsandusalaste õigusnormide täiustamiseks, eelkõige REDD+ (7) (raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamine arengumaades) raames;

97.

kutsub komisjoni koostama raadamise ja metsade seisundi halvenemise alast tegevuskava, et tegeleda oma raadamist käsitlevas teatises esitatud eesmärkidega, nagu seda nõutakse seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis; peab oluliseks näha ette mitte ainult olemasolevate metsade kaitsmine ja majandamine, vaid ka raadatud alade taasmetsastamine;

98.

on seisukohal, et eraldi tuleb tähelepanu juhtida ka korduvalt metsatulekahjudest mõjutatud alade ulatusliku taasmetsastamise vajadusele;

99.

rõhutab, et ELi metsastrateegia rakendamine peaks olema mitmeaastane kooskõlastatud protsess, mille käigus tuleks arvestada Euroopa Parlamendi seisukohtadega, ning et strateegia tuleks ellu viia tõhusalt, ühtselt ja minimaalse bürokraatiaga;

100.

kahetseb, et rakendamisprotsess on osaliselt alanud enne Euroopa Parlamendi seisukoha vastuvõtmist, ning leiab, et see ei ühti komisjoni strateegia-alases tekstis väljendatud eesmärgiga metsaga seotud poliitikavaldkondi paremini kooskõlastada;

101.

on seisukohal, et uus strateegia peaks omavahel ühendama ELi ja liikmesriikide strateegiad ja rahastamiskavad ning tugevdama valdkonnaüleste meetmete kavandamise, rahastamise ja elluviimise sidusust;

102.

nõuab strateegia kaasavat, hästi struktureeritud ja tasakaalustatud rakendamist;

103.

on sellepärast seisukohal, et alalise metsakomitee mandaati tuleb tugevdada ja anda talle rohkem vahendeid, mis võimaldaks komisjonil ELi uut metsastrateegiat ELi tasandil rakendades täiel määral ära kasutada liikmesriikide erialateadmisi; palub, et komisjon konsulteeriks alalise metsakomiteega piisavalt aegsasti enne mis tahes metsamajandust ja puidutööstust mõjutava algatuse või eelnõu esitamist;

104.

rõhutab metsanduse ja korgitootmise kodanikuühiskonna dialoogi eest vastutava rühma ja teiste asjaomaste sidusrühmade tähtsust ning nõuab nende korrakohast kaasamist strateegia elluviimisel;

105.

on seisukohal, et kuna metsandusküsimused hõlmavad paljusid valdkondi, nõuavad need komisjoni eri osakondade vahelist koostööd alati, kui kaalutakse meetmeid, mis võivad säästva metsamajanduse ja sellega seotud valdkondade erisusi mõjutada; palub seepärast, et keskkonna peadirektoraat, kliimameetmete peadirektoraat, põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat, energeetika peadirektoraat, teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat ning teised asjaomased peadirektoraadid teeksid strateegilist koostööd, et tihedama suhtlemise ja kooskõlastamise abil tagada strateegia tulemuslik elluviimine;

106.

on seisukohal, et komisjoni majanduskasvu, tööhõive ja investeeringute alaste prioriteetide loendit arvestades tuleks ELi uue metsastrateegia elluviimisel esmatähtsaks lugeda ka metsasektori konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse tõstmine, linna- ja maapiirkondade toetamine, teadmusbaasi laiendamine, metsade kaitse ja metsaökosüsteemide säilitamine, koostöö ja teabevahetuse edendamine ning puidu ja mittepuiduliste metsasaaduste säästva kasutamise suurendamine;

107.

palub komisjonil täiendada strateegiat erimeetmeid sisaldav energilise tegevuskavaga ning anda igal aastal Euroopa Parlamendile aru selle kohta, mida on saavutatud strateegias sisalduvate erimeetmete elluviimisel;

108.

soovitab kokku kutsuda AGRI-, ENVI- ja ITRE-komisjoni liikmetest koosneva laiendatud parlamendikomisjoni, mis võimaldab tasakaalustatult arutada, kuidas edeneb uue ELi metsastrateegia elluviimine;

109.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

21.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 346/27

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta (COM(2013)0534),

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta (1),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil (COM(2012)0363),

—

võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks (2),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu määrus Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust) kohta (COM(2013)0535),

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 6 ja 7 ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta resolutsiooni teekaardi kohta, mille eesmärk on tugevdada kahtlustatavate või süüdistatavate isikute menetlusõigusi kriminaalmenetluses,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 86, 218, 263, 265, 267, 268 ja 340,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõiget 3,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni vaheraportit ning õiguskomisjoni arvamust (A8-0055/2015),

A.

arvestades, et komisjoni kogutud ja analüüsitud andmete põhjal kahtlustatakse liidu finantshuve kahjustavat pettust keskmiselt 500 miljoni euro ulatuses aastas, kuigi on alust arvata, et pettuseoht võib esineda koguni 3 miljardi euro puhul aastas;

B.

arvestades, et süüdistuste esitamise määr on madal (ligikaudu 31 % kaheksa aasta jooksul ajavahemikus 2006–2013), võrreldes Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) poolt liikmesriikidele esitatud õigusalaste soovituste arvuga; arvestades, et Euroopa Prokuratuuri üks eesmärke on seda erinevust vähendada;

C.

arvestades, et mõned liikmesriigid on ELi finantshuve kahjustavate pettuste avastamisel ja nende eest süüdistuste esitamisel vähem tulemuslikud, kahjustades sellega kõikide liikmesriikide maksumaksjaid, kes panustavad liidu eelarvesse;

D.

arvestades, et Euroopa Parlament palus oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsioonis, et nõukogu kaasaks teda ulatuslikult oma seadusloometegevusse pideva teabevahetuse ja jätkuva konsulteerimise teel;

E.

arvestades, et liikmesriikide erinevad jurisdiktsioonid, õigustraditsioonid, õiguskaitse- ja kohtusüsteemid ei tohiks takistada ega kahjustada võitlust liidu finantshuve kahjustava pettuse ja kuritegevuse vastu;

F.

arvestades, et ka terrorismi rahastab organiseeritud kuritegevus ning kuritegelikud rühmitused koguvad vahendeid pettuse abil;

G.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 86 võimaldatakse laiendada Euroopa Prokuratuuri volitusi piiriülese mõõtmega rasketele kuritegudele; arvestades, et nõukogu võib seda võimalust arvesse võtta, kui Euroopa Prokuratuur on asutatud ja toimib hästi;

1.

kinnitab veel kord oma kindlat tahet tegeleda Euroopa Prokuratuuri asutamiseks esmatähtsate küsimustega ning määrata kindlaks oma nõusoleku andmise põhimõtted ja tingimused;

2.

kordab oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooniga vastu võetud eelmise vaheraporti sisu ning püüab seda täiendada ja ajakohastada, arvestades nõukogu arutelu viimaseid arenguid;

3.

palub, et nõukogu tagaks läbipaistvuse ja demokraatliku legitiimsuse, hoides Euroopa Parlamenti täielikult kursis ja konsulteerides temaga regulaarselt; nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks Euroopa Parlamendi seisukohti piisavalt arvesse, kuna see on Euroopa Prokuratuuri määruse vastuvõtmiseks nõusoleku tagamise eeltingimus;

4.

tuletab meelde, et Euroopa Prokuratuuril peaks olema pädevus liidu finantshuve kahjustava pettusega seotud kuritegude suhtes; tuletab sellega seoses meelde, et asjaomased kuriteod tuleb sätestada kavandatud direktiivis, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil; kutsub nõukogu üles (tunnustades samal ajal edusamme, mida kaasseadusandjad on läbirääkimistel teinud nimetatud direktiivi vastuvõtmiseks) jätkama jõupingutusi, et jõuda Euroopa Prokuratuuri asutamise eeltingimusena selle direktiivi osas kokkuleppele;

5.

on veendunud, et liidu finantshuve kahjustavate pettuste uurimisele, nende eest süüdistuste esitamisele ja süüdlaste kohtusse andmisele tuleb läheneda uuenduslikult, et muuta pettustevastane võitlus tõhusamaks, suurendada sissenõudmiste määra ja tugevdada maksumaksjate usaldust ELi institutsioonide vastu;

6.

peab ülitähtsaks tagada, et asutataks ühtne, tugev ja sõltumatu Euroopa Prokuratuur, mis suudaks uurida liidu finantshuve kahjustavaid kuritegusid, esitada nende eest süüdistus ja anda kuritegude toimepanijad kohtu alla, ning on veendunud, et igasugune nõrgem lahendus läheks liidu eelarvele kulukaks;

7.

rõhutab, et Euroopa Prokuratuuri struktuur peaks olema riikide valitsustest ja ELi institutsioonidest täiesti sõltumatu ning kaitstud poliitiliste mõjutuste ja surve eest; nõuab seepärast, et Euroopa peaprokuröri, tema asetäitjate, Euroopa prokuröride ja Euroopa delegaatprokuröride valimise ja ametissenimetamise kord oleks avatud, objektiivne ja läbipaistev; on veendunud, et võimalike huvide konfliktide vältimiseks peaks Euroopa prokuröri ametikoht olema täisajaga töökoht;

8.

rõhutab, kui tähtis on, et Euroopa Parlament oleks Euroopa prokuröride ametissenimetamise menetlusse kaasatud, ning soovitab avatud konkurssi vajaliku aususe, professionaalsuse, kogemuste ja oskustega kandidaatide valimiseks; on veendunud, et Euroopa prokurörid peaks ametisse nimetama nõukogu ja Euroopa Parlament ühisel kokkuleppel kandidaatide nimekirja alusel, mille on koostanud komisjon pärast kandidaatide hindamist sõltumatu eksperdirühma poolt, kusjuures eksperdid valitaks tunnustatud pädevusega kohtunike, prokuröride ja juristide seast; Euroopa peaprokurör tuleks nimetada ametisse sama korra kohaselt pärast kuulamist Euroopa Parlamendis;

9.

on veendunud, et kolleegiumi liikmed tuleks ametist vabastada pärast Euroopa Liidu Kohtu otsust nõukogu, komisjoni, Euroopa Parlamendi ja/või Euroopa peaprokuröri taotlusel;

10.

rõhutab, et liikmesriigid peavad kooskõlas riiklike õigusaktide ja tavadega kaasama Euroopa delegaatprokuröride ametissenimetamise menetlusse riiklikud iseseisvad õigusasutused;

11.

peab õigeks, et nõukogu dokumendis on ette nähtud iga-aastane aruandmine ELi institutsioonidele, et tagada uue organi tegevuse pidev hindamine; kutsub nõukogu üles tagama, et iga-aastane aruanne sisaldab muu hulgas üksikasju riiklike asutuste valmisoleku kohta teha Euroopa Prokuratuuriga koostööd;

12.

on veendunud, et Euroopa Prokuratuuri ja riiklike asutuste jurisdiktsiooni lahutamise reeglid peaksid olema selgelt määratletud, et vältida ebakindlust või väärtõlgendamist tegevusetapis: Euroopa Prokuratuuri jurisdiktsiooni alla peaks kuuluma liidu finantshuve kahjustava pettusega seotud kuritegude uurimine ja nende eest süüdistuste esitamine vastavalt direktiivile, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil; on veendunud, et Euroopa Prokuratuur peaks otsustama, kas asi kuulub tema pädevusse, enne kui riikide asutused alustavad enda uurimisi, et vältida üheaegseid uurimisi, mis on ebatõhus;

13.

rõhutab, et riiklikud asutused, kes uurivad kuritegusid, mis võivad kuuluda Euroopa Prokuratuuri pädevusse, peaksid olema kohustatud teatama sellisest uurimisest Euroopa Prokuratuurile; kordab, et Euroopa Prokuratuuri sõltumatuse ja tõhususe tagamiseks peab tal olema õigus võtta sellised uurimised üle, kui ta peab seda asjakohaseks;

14.

kordab, et muud kui liidu finantshuve kahjustavad kuriteod peaksid kuuluma Euroopa Prokuratuuri pädevusvaldkonda üksnes juhul, kui kumulatiivselt on täidetud järgmised tingimused:

on ka veendunud, et kui Euroopa Prokuratuur ja riiklikud prokuratuurid on pädevuse teostamise suhtes eriarvamusel, peaks Euroopa Prokuratuur kesksel tasandil otsustama, kes hakkavad uurima ja süüdistust esitama; on lisaks veendunud, et nende tingimuste kohaselt määratud pädevust peaks olema alati võimalik kohtulikult kontrollida;

15.

peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid kaaluvad kollegiaalse struktuuri võimalust komisjoni algselt pakutud hierarhilise struktuuri asemel; on sellega seoses veendunud, et otsuse süüdistuse esitamise, pädeva jurisdiktsiooni valiku, otsuse juhtumi mujale määramise või menetlemise lõpetamise kohta ning otsuse kokkuleppe kohta peaksid langetama kojad kesktasandil;

16.

rõhutab asjaolu, et kodadel peaks olema uurimistes ja süüdistuste esitamises juhtroll ning nende tegevus ei tohiks piirduda pelgalt koordineerimisega, vaid nad peaksid teostama järelevalvet Euroopa delegaatprokuröride töö üle selles valdkonnas;

17.

tunneb muret selle pärast, et Euroopa prokurör keskasutuses on automaatselt seotud tema liikmesriigis esitatud hagiga, kuna see võib tuua kaasa ilmseid puudujääke prokuröride sõltumatuse ja juhtumite ühtlase jagamise osas;

18.

nõuab seepärast, et asutuse töökoormus oleks kesktasandil mõistlikult jagatud; märgib sellega seoses, et juhtumite kodade vahel jagamise süsteem peaks järgima kindlaksmääratud ja objektiivseid kriteeriumeid; teeb ka ettepaneku, et hilisemas etapis võiks ette näha kodade spetsialiseerumise;

19.

on veendunud, et ka Euroopa Prokuratuuri töötajatel keskasutuses on riiklike õiguskaitsesüsteemide kohta vajalikud teadmised, kogemused ja asjatundlikkus;

20.

palub seadusandjal tagada sujuv menetluskord Euroopa Prokuratuurile loa andmiseks uurimismeetmete kasutamiseks piiriüleste juhtumite korral, kooskõlas nende liikmesriikide seadustega, kus neid uurimismeetmeid rakendatakse; tuletab meelde, et kaasseadusandjad leppisid kokku liikmesriikide puhul kehtivates uurimismeetmete taotlemise kriteeriumides, mis tuginevad direktiivis 2014/41/EL (mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades) sisalduvale vastastikuse tunnustamise põhimõttele; on veendunud, et samu kriteeriumeid tuleks kohaldada ka Euroopa Prokuratuuri lubatavate uurimismeetmete suhtes, eeskätt seoses keeldumise alustega;

21.

palub nõukogul kooskõlas ELi lepingu artikliga 6, Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ja Euroopa inimõiguste konventsiooniga tagada, et asjakohaseid Euroopa ja siseriiklikke õigusakte täiel määral järgides Euroopa Prokuratuuri poolt kogutud tõendid oleksid kogu liidus vastuvõetavad, kuna see on süüdistuste esitamise tõhususe seisukohast otsustava tähtsusega;

22.

kordab, et Euroopa Prokuratuur peab püüdma leida kõik asjakohased tõendid olenemata sellest, kas need on süüstavad või süüst vabastavad; rõhutab lisaks, et igale Euroopa Prokuratuuri uurimise raames kahtlustatavale või süüdistatavale isikule tuleb anda teatavad tõenditega seotud õigused, eeskätt

23.

on veendunud, et võttes arvesse Euroopa Prokuratuuri pädevusvaldkonda kuuluvate piiriüleste kuritegudega seotud võimalikku mitut jurisdiktsiooni, tuleb tagada, et Euroopa prokurörid, Euroopa delegaatprokurörid ja riiklikud prokuratuurid järgiksid Euroopa Prokuratuuri pädevusvaldkonda kuuluvate kuritegudega seotud süüdistustes täiel määral ne bis in idem põhimõtet;

24.

kinnitab, et Euroopa Prokuratuuri tegevuse käigus tuleks alati järgida õigust kasutada õiguskaitsevahendeid, ning tunnistab ka, et Euroopa Prokuratuur peab töötama tulemuslikult; on seepärast veendunud, et kõiki Euroopa Prokuratuuri tehtud otsuseid peaks saama pädevas kohtus kohtulikult kontrollida; rõhutab, et kodade tehtud otsuseid, näiteks süüdistuse esitamiseks pädeva jurisdiktsiooni valiku otsuseid, juhtumi menetlemise lõpetamise või mujale määramise otsuseid ning otsuseid kokkuleppe kohta, peaks saama liidu kohtutes kohtulikult kontrollida;

25.

on veendunud, et kohtuliku kontrolli eesmärgil tuleks Euroopa Prokuratuuri käsitleda oma süüdistuse esitamise ülesannete käigus tehtavate uurimis- ja muude menetluste täitmisel liikmesriigi pädevas kohtus riigi ametiasutusena;

26.

tuletab meelde, et uus asutus peaks oma tegevuses täielikult austama kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute õigusi, mis on sätestatud ELi lepingu artiklis 6, ELi toimimise lepingu artiklis 16 ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning liidu tasandil juba vastu võetud seadusandlikes meetmetes kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute menetlusõiguste kohta kriminaalmenetluses ning isikuandmete kaitse kohta;

27.

kinnitab, et tulevast õigusabi direktiivi tuleks kohaldada võrdselt kõikide kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute suhtes, kes on Euroopa Prokuratuuri uurimise all või kellele prokuratuur on esitanud süüdistuse; palub liikmesriikidel tagada õigusabi tõhus kättesaadavus vastavalt asjaomastele siseriiklikele seadustele, kuni puudub ELi direktiiv;

28.

rõhutab, et kõikidel kahtlustatavatel ja süüdistatavatel isikutel, kes on Euroopa Prokuratuuri uurimise all või kellele prokuratuur on esitanud süüdistuse, on õigus oma isikuandmete kaitsele; rõhutab sellega seoses asjaolu, et Euroopa Prokuratuuris tehtava isikuandmete töötlemise suhtes tuleb kohaldada määrust (EÜ) nr 45/2001; rõhutab, et Euroopa Prokuratuuri asutamist käsitlevas nõukogu määruses sisalduvad andmekaitsealased erisätted võivad üksnes täiendada ja edasi arendada määruse (EÜ) nr 45/2001 sätteid ning teha seda üksnes vajalikul määral;

29.

kinnitab veel kord oma tugevat tahet asutada Euroopa Prokuratuur ja reformida Eurojusti, nagu komisjon on ette näinud oma mõlemas ettepanekus; palub, et komisjon kohandaks hinnanguid kollegiaalse struktuuri eelarvemõju kohta; nõuab Eurojusti, Euroopa Prokuratuuri ja OLAFi suhete selgitamist, et eristada nende vastavaid ülesandeid ELi finantshuvide kaitsmisel; kutsub nõukogu ja komisjoni üles uurima nende asutuste tugevamalt integreeritud lähenemisviisi võimalust, et muuta uurimised tõhusamaks;

30.

nõuab tungivalt, et nõukogu järgiks neid soovitusi, ja rõhutab asjaolu, et eespool esitatud tingimused on Euroopa Parlamendi silmis olulised nõukogu määruse eelnõule nõusoleku andmisel;

31.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

21.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 346/32

—

võttes arvesse komisjonile ELi alkoholistrateegia kohta esitatud küsimust (O-000008/2015 – B8-0108/2015),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 282/2014, millega luuakse liidu kolmas tervisevaldkonna tegevusprogramm aastateks 2014–2020 ja tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1350/2007/EÜ (1),

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni tervisealase ebavõrdsuse vähendamise kohta ELis (2),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 168, mille kohaselt liidu meetmed üksnes täiendavad liikmesriikide tervishoiumeetmeid,

—

võttes arvesse ELi tervisliku toitumise, kehalise aktiivsuse ja tervise tegevusprogrammi 2011. aasta aruannet,

—

võttes arvesse oma 5. septembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu strateegia kohta liikmesriikide toetamiseks alkoholiga seotud kahju vähendamisel (3),

—

võttes arvesse 1.–2. detsembril 2011. aastal toimunud tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu kohtumise järeldusi tervisega seotud ebavõrdsuse vähendamise kohta ELis tervislike eluviiside edendamise kooskõlastatud meetmete abil,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.

arvestades, et mõnedes liikmesriikides on alkoholi kuritarvitamine tähtsuselt teine eluviisipõhine haiguste põhjustaja ning alkoholisõltuvus on riskitegur üle 60 kroonilise haiguse puhul, mille hulgas on alkoholist põhjustatud maksahaigus, alkoholist tingitud krooniline pankreatiit ning peaaegu kõik muud seedetrakti haigused, vähk, diabeet, südame-veresoonkonnahaigused, rasvumine, loote alkoholisündroom ja neuropsühhiaatrilised häired, näiteks alkoholisõltuvus;

B.

arvestades, et liikmesriikide pädevatel asutustel on parim ettevalmistus selleks, et töötada välja individuaalselt kohandatud poliitika alkoholi kuritarvitamise vältimiseks;

C.

arvestades, et alkoholi kuritarvitamine ning mitmed vaimsed ja käitumishäired, samuti mõned muud mittenakkuslikud haigused ja traumad on omavahel põhjuslikus seoses;

D.

arvestades, et 2010. aastal põhjustas alkoholi kuritarvitamine Euroopa ühiskonnale otseseid ja kaudseid kulusid hinnanguliselt 155,8 miljardit eurot, millest suurem osa (82,9 miljardit eurot) ei olnud tervishoiukulud;

E.

arvestades, et alkoholi kuritarvitamine põhjustab maailmas igal aastal 3,3 miljonit surmajuhtumit, st 5,9 % surmadest; arvestades, et vanuserühmas 20–39 eluaastat põhjustab alkohol ligikaudu 25 % kõikidest surmajuhtumitest; arvestades, et need surmad saabuvad tihti õnnetuste, vägivallategude või maksahaiguste tagajärjel;

F.

arvestades, et ligikaudu 5–9 miljonit last elab alkoholiprobleemidega peredes;

G.

arvestades, et mitte igasugusel alkoholitarbimisel ei ole samasugused tagajärjed, sest need sõltuvad suures osas tarbimisharjumustest, sh sellest, mida ja kuidas juuakse; arvestades, et joomisharjumused ja -tendentsid on liikmesriigiti väga erinevad, ELi eri piirkondade vahel on märkimisväärseid erinevusi alkoholi tarbimises ning oluliselt erinevad ka kuritarvitamisest tingitud terviseprobleemid; arvestades, et ELi liikmesriikide sotsiaalsed, kultuurilised, geograafilised ja majanduslikud erinevused nõuavad erinevate joomisharjumuste ja -tendentside eristamist;

H.

arvestades, et alkoholist põhjustatud kahju vähendamise ja vastutustundliku alkoholitarbimise toetamise poliitika, mis on kohandatud kohalikele ja piirkondlikele oludele, vähendaks tervishoiu- ja sotsiaalkulusid, mis on seotud alkoholist otseselt või kaudselt tingitud probleemidega, nagu alkoholisõltuvuse, krooniliste haiguste, suremuse ja koduvägivallaga, samuti alkoholiga seotud kulusid; arvestades, et alkoholist põhjustatud kahju vähendamise poliitika ei tohiks hõlmata ainult tervishoiusektorit, vaid ka asjaomaseid sidusrühmi, sh alkoholismi all kannatavate inimeste tugiühinguid, ning see peaks olema kooskõlas subsidiaarsuse põhimõtte ja tervisesõbralikkuse järgimisega kõikides poliitikavaldkondades, tagades samal ajal rahvatervise märkimisväärse paranemise;

I.

arvestades, et alkoholi liig- ja kuritarvitamine võib põhjustada alkoholismi, millele tuleb liikmesriikide tervishoiusüsteemides pöörata suuremat tähelepanu ja osutada rohkem tugimeetmeid;

J.

arvestades, et teatavate rühmade – näiteks noorte – käitumine muutub alkoholi tarbimise mõjul suurema tõenäosusega ohtlikuks kui teistel: alkoholiga seotud surmad moodustavad ligi 25 % kõigist 15–29 -aastaste noormeeste surmadest ning iga kümnenda surma noorte naiste puhul; arvestades, et alkoholi liigtarbimine noorte seas levib liikmesriikides üha laiemalt ning hõlmab ka selliseid tarbimisviise nagu purju joomine; arvestades, et reeglina töötleb mehe maks alkoholi mitu korda kiiremini kui naise maks, mistõttu naised muutuvad kroonilisteks alkohoolikuteks palju kiiremini ja palju väiksemate alkoholikoguste tagajärjel;

K.

arvestades, et alkoholist põhjustatud kahju kipub olema seotud mitmesuguste teguritega, nagu sotsiaalmajanduslik tase, kultuuritaust, joomisharjumused ning kaaslaste ja vanemate mõju, samuti vastava poliitika rakendamise ja kohaldamise ulatus ja tase; arvestades, et ka ühe ühiskonna raames võib ühiskonnarühmade haavatavus olla sama erinev kui eri ühiskondade vahel;

L.

arvestades, et mõnedes Euroopa piirkondades on käsitsi valmistatud alkohoolsed joogid kohaliku turismi nurgakiviks;

M.

arvestades, et reklaam ja turundus mõjutavad alkoholi tarbimise taset, eriti noorte hulgas; arvestades, et audiovisuaalmeedia teenuseid käsitleva direktiivi 2010/13/EL rakendamine on laste ja noorte füüsilise, vaimse ja moraalse arengu tulemusliku kaitse seisukohast äärmiselt oluline; arvestades, et alkoholi tarbimise alustamine varases elueas on seotud alkoholiga seotud probleemide tõenäolise ilmnemisega täiskasvanueas; arvestades, et kõige tõhusamad vahendid, vältimaks noorte alkoholi liigtarbimist, on haridus, teavitus- ja ennetuskampaaniad; arvestades, et seetõttu tuleks komisjonil alustada viivitamata uue Euroopa alkoholistrateegia väljatöötamist, mis aitaks piirata alkoholi liigtarbimist, ning avalikkust tuleks teadlikkuse tõstmise kampaania abil teavitada alkoholi kahjulikust mõjust tervisele;

N.

arvestades, et Maailma Terviseorganisatsioon toonitab täiendavate teadmiste ja meetmete vajadust sellistes valdkondades nagu alkoholi tarbimise mõju veel sündimata lapsele, alkohol ja eakad, mõju ebasoodsamas olukorras ühiskonnarühmadele ning alkoholi kuritarvitamise seos sotsiaalse tõrjutusega;

O.

arvestades, et erinevad sotsiaalsed, kultuurilised, geograafilised ja majanduslikud tegurid Euroopa Liidus tekitavad joomisharjumusi ja -tendentse, mis erinevad isegi kohalikul tasandil ja põhjustavad erinevat suhtumist joomisesse;

P.

arvestades, et on vaja tõmmata selge piir vastutustundliku ja kahjuliku alkoholitarbimise vahele; arvestades, et vastutustundlik alkoholitarbimine sobib kokku tervisliku eluviisiga;

Q.

arvestades, et umbes iga neljanda liiklusõnnetuse põhjus on seotud alkoholijoobes juhtimisega ja igal aastal hukkub Euroopa Liidus alkoholiga seotud liiklusõnnetustes vähemalt 5 200 inimest; arvestades, et alkoholijoobes juhtimine on ELi teedel endiselt tähtsuselt teine surmapõhjus;

R.

arvestades, et paljud ELi kodanikud, eriti noored, ei ole piisavalt informeeritud alkoholi liigtarbimise ja sõltuvuse tervisemõjudest, ning arvestades, et seetõttu on ennetamine ja teadlikkuse tõstmine uues Euroopa alkoholistrateegias olulisel kohal; arvestades, et kahjulike alkoholi tarbimisharjumustega inimeste varajane väljasõelumine ja nõustamine on osutunud tulemuslikuks; arvestades, et alaealiste kaitsmisel alkoholireklaami eest on veel väga palju parandamise ruumi;

S.

arvestades, et vastavalt 28. jaanuari 2002. aasta määrusele (EÜ) nr 178/2002 (4) ei saa ohutuks pidada toitu, mis on tervisele kahjulik;

T.

arvestades, et erinevatel vanuserühmadel on erinevad joomisharjumused, mida ei ole seni proportsionaalselt uuritud;

U.

arvestades, et 25. oktoobri 2011. aasta määruses (EL) nr 1169/2011 (milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele) (5) jäeti toote koostisosade ja toitumisalase teabe esitamise nõude kohaldamisalast välja rohkem kui 1,2 mahuprotsenti alkoholi sisaldavad joogid; arvestades, et alkoholiga seotud ohtude iseloom eeldab siiski põhjalikku teavet alkohoolsete jookide kohta;

V.

arvestades, et määruse (EL) nr 1169/2011 kohaselt pidi komisjon koostama 2014. aasta detsembriks aruande, milles hinnatakse, kas edaspidi tuleks ka alkohoolsetele jookidele kohaldada energiasisalduse esitamise nõuet või mitte, ja põhjendatakse võimalikke erandeid, ning esitama vajaduse korral õigusakti ettepaneku, millega määratakse kindlaks eeskirjad nende toodete koostisosade loetelu või kohustusliku toitumisalase teabe esitamise kohta;

W.

arvestades, et ELi alkoholistrateegia on edukalt toetanud liikmesriikide meetmeid alkoholi kuritarvitamisest põhjustatud kahju vähendamisel, eelkõige parimate tavade jagamisel valdkondades nagu noorte kaitse, alkoholi kuritarvitamisega seotud liiklusõnnetuste arvu vähendamine ja teadlikkuse tõstmine alkoholitarbimise suhtes, samuti ühise andmebaasi ja järelevalve väljatöötamisel ELis ning koostöö tõhustamisel komisjoni ja liikmesriikide vahel, mille tulemusel töötati riikliku alkoholipoliitika ja – meetmete komitee (CNAPA) poolt lõpuks välja noorte joomist ja purju joomist käsitlev tegevusplaan aastateks 2014–2016;

X.

arvestades, et nii Euroopa alkoholi- ja terviseküsimuste foorumi (EAHF) osalejate kui ka muude mitmesuguste sidusrühmade osalemine on aidanud kaasa konkreetsete ja mõõdetavate meetmete väljatöötamisele alkoholi kuritarvitamisest põhjustatud kahju vähendamiseks kohalikul tasandil kogu Euroopa Liidus;

Y.

arvestades, et liidu kolmandas tervisevaldkonna tegevusprogrammis (2014–2020) propageeritakse tunnustatud parimate tavade kasutuselevõttu kulutõhusate ennetusmeetmetena, et keskenduda peamistele riskifaktoritele, sh alkoholi kuritarvitamisele;

Z.

arvestades, et 2012. aastal läbi viidud strateegia välishindamine kinnitas praeguse strateegia lähenemisviisi ja prioriteetide asjakohasust ja kasulikkust;

1.

võtab teadmiseks, et komisjon teatas CNAPA 22. oktoobri 2013. aasta koosolekul, et hakkab tihedas koostöös liikmesriikidega välja töötama alkoholist põhjustatud kahju vähendamist käsitlevat Euroopa tegevuskava; märgib, et 2014. aasta septembris võeti vastu noorte joomist ja purju joomist (joominguid) käsitlev tegevusplaan aastateks 2014–2016, ning palub komisjonil jälgida selle rakendamist liikmesriikides;

2.

kutsub komisjoni üles koostama suuniseid alkoholist põhjustatud kahjuga võitlemiseks ning jätkama oma tööd liikmesriikide pädevate asutuste toetamisel, kus see annab lisaväärtust, järgides samal ajal subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

3.

rõhutab, et alkoholi põhjustatud tervise-, turvalisus- ja sotsiaal-majanduslike probleemide vähendamine nõuaks meetmete võtmist alkoholitarbimise ulatuse, harjumuste ja konteksti, aga ka laiemate sotsiaalsete tegurite suhtes, kasutades selleks vahendeid nagu haridus ja teavituskampaaniad;

4.

kutsub komisjoni üles alustama viivitamata tööd uue ELi alkoholistrateegiaga (2016–2022), millel oleksid samad eesmärgid, ning ajakohastama reguleerivat raamistikku, et pakkuda riikide valitsustele tuge alkoholist põhjustatud kahju vastu võitlemiseks, toetada järelevalvet ja usaldusväärsete andmete kogumist, ergutada ennetusmeetmeid ja tervisesõbraliku eluviisi edendamist ning sellealast teavitustööd, varajast diagnoosimist, ravi paremat kättesaadavust, asjaomaste isikute ja nende perede pidevat toetamist, sh nõustamisprogramme, vähendada alkoholijoobes juhtimisest tingitud liiklusõnnetuste arvu ning paremini eristada eri alkohoolsete toodete tarbimisharjumusi, inimeste käitumist ja suhtumist alkoholitarbimisse;

5.

on seisukohal, et praegust ELi strateegiat liikmesriikide toetamisel võitluses alkoholist põhjustatud kahjuga tuleks pikendada põhimõtteliselt samas vormis ning samade eesmärkidega, st võidelda alkoholist põhjustatud kahjuga liikmesriikide tasandil, keskenduda meetmetele ning tugevdada osalemisel põhinevat ja mitmeid sidusrühmi hõlmavat lähenemisviisi;

6.

nõuab tungivalt, et komisjon koostaks viivitamatult aruande, mis pidi määruse (EL) nr 1169/2011 kohaselt valmima juba 2014. aasta detsembriks ning milles hinnatakse, kas alkohoolsetele jookidele tuleks edaspidi kohaldada toote koostisosade ja toitumisalase teabe esitamise nõuet või mitte, arvestades eelkõige selle mõju VKEdele ja käsitöönduslikule tootmisele;

7.

nõuab tungivalt, et komisjon paluks viivitamata Euroopa Toiduohutusametil (EFSA) vaadata läbi oma hinnang atseetaldehüüdi kasutamisele lõhna- ja maitseainena alkohoolsetes ja mittealkohoolsetes jookides;

8.

rõhutab, et niipea kui võimalik peaks märgistel selgesti kirjas olema vähemalt alkohoolsete jookide kalorisisaldus, ning palub komisjonil esitada vastav õigusakti ettepanek hiljemalt 2016. aasta jooksul;

9.

palub komisjonil alustada viivitamata tööd uue ELi alkoholistrateegiaga aastateks 2016–2022, võttes arvesse CNAPA tegevuskava ja ELi alkoholist põhjustatud kahjude strateegia sõltumatu hindamise järeldusi, et tagada senisaavutatud tulemuste püsiv mõju ning jätkata liikmesriikide valitsuste toetamist alkoholist põhjustatud kahjudega tegelemisel pikemas perspektiivis;

10.

rõhutab, et laste tõhusa kaitse tagamiseks on tarvis, et õigusaktid ja käitumisjuhendid, mis käsitlevad alaealiste kaitsmist alkoholitarbimise kahjulike tagajärgede eest, üksteist vastastikku täiendaksid; kutsub liikmesriike üles rangemalt jõustama olemasolevaid alkoholitarbimise vanusepiiranguid käsitlevaid riiklikke õigusakte ning hindama vajadust kehtestada täiendavaid õiguslikult siduvaid nõudeid, mida on vaja alaealiste tõhusa kaitse tagamiseks;

11.

palub liikmesriikidel rakendada oma tervishoiusüsteemis selliseid poliitikaid ja raviviise, millega saab vähendada üksikisikute alkoholismi;

12.

kutsub liikmesriike üles tegema suuremaid pingutusi, et teavitada üldsust, eriti alaealisi ja lapseootel naisi alkoholi tarbimise kahjulikest mõjudest, ning vajadusel koostama selleks vastavad õigusaktid;

13.

tunnistab erinevusi liikmesriikide tarbimisharjumustes ning vastutustundliku alkoholitarbimise kultuurilisi aspekte;

14.

rõhutab vajadust kogu ELi hõlmava teabekampaania järele, millega hoiatataks rasedaid naisi alkoholi tarbimise eest, ning palub komisjonil uurida märgistamise mõju selles küsimuses ja esitada vastav õigusakti ettepanek hiljemalt 2016. aasta jooksul;

15.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes kannavad selles valdkonnas põhivastutust, koostaksid, rakendaksid ja hindaksid rahvatervise poliitikameetmeid, mille eesmärk on alkoholi kahjulikku kasutamist vähendada, ning kehtestaksid ranged eeskirjad alkohoolsete jookide turustamisele, eeskätt alaealistele;

16.

kutsub komisjoni üles kaaluma kogu ELi hõlmavat märgistust, millega hoiatataks tarbijat joobes sõidukijuhtimise ohtude eest;

17.

kutsub komisjoni üles hindama ning vajaduse korral reformima Euroopa alkoholi- ja terviseküsimuste foorumi rolli ja toimimist, et tagada, et selle liikmed esindavad tasakaalustatud viisil kõiki asjassepuutuvaid sidusrühmi, tagades ka ettevõtjate ja vabaühenduste nõuetekohase esindatuse, ning ühtlasi ergutada ja soodustada nende osalemist foorumi töös ja nende pühendumist konkreetsete ja tulemuslike meetmete väljatöötamisele alkoholist põhjustatud kahju vähendamiseks ja asjakohaste suunatud meetmete toetamiseks riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

18.

kutsub komisjoni üles tegema praeguse ELi strateegia rakendamisel järgmisi operatiivseid parandusi: laiendama Euroopa alkoholi- ja terviseküsimuste foorumi liikmesuse kõigile asjaomastele sidusrühmadele; suurendama vastastikust koostööd CNAPAga ELi tasandil; edendama kohustuste kavandamise, järelevalve ja hindamise häid tavasid; koguma paremaid näitajaid, et saada objektiivne, ajakohane ja realistlik pilt joomisharjumustest ja alkoholiga seotud kahjudest; ning toetama suunatud meetmeid, mis on asjakohased kohalikul tasandil, pidades täielikult kinni ELi aluslepingutega kehtestatud eeskirjadest;

19.

rõhutab, et uus ELi alkoholistrateegia ei peaks seadma uusi sihteesmärke, vaid pigem toetama neid, mis on juba kokku lepitud osana Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa tegevuskavast aastateks 2012–2020, eesmärgiga vähendada alkoholist põhjustatud kahju;

20.

märgib, et uue ELi strateegia väärtus võib seisneda liikmesriikidele tõenditel põhinevate tegevusvõimaluste pakkumises, kuna alkoholist põhjustatud kahjude vähendamiseks kõige sobivama lähenemisviisi valimine on just riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste kohustus; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks oma väärtusliku rolli täitmist kvaliteetsete uuringute edendamisel ja tõendusmaterjalide jagamisel;

21.

rõhutab, kui oluline on komisjoni, Euroopa Parlamendi, nõukogu ja liikmesriikide tugev poliitiline pühendumus teha suuremaid pingutusi, et ennetada alkoholist põhjustatud kahju ja töötada välja piisav, tõenditel põhinev poliitika, mis kajastaks alkoholist põhjustatud kahju tõsiseid ja mitmetahulisi tervisealaseid ja sotsiaal-majanduslikke mõjusid ning selle vastastikuseid seoseid muude riskifaktoritega;

22.

tuletab meelde, kui olulised on mõõdetavad ja ranged poliitilised eesmärgid ning piisavad mitmeaastased mehhanismid saavutatu jälgimiseks, et tagada strateegia tulemuslik rakendamine kõikides liikmesriikides; rõhutab vajadust jälgida alkoholiga seotud riiklike õigusaktide rakendamist;

23.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama aktiivselt selliste näitajate täiustamist ning usaldusväärset andmete kogumist, võrreldavust ja õigeaegset analüüsi, mis puudutavad alkoholitarbimist ja selle tervisealaseid ja sotsiaalseid tagajärgi, eraldama piisavalt vahendeid alkoholi kuritarvitamisest põhjustatud koormuse ja alkoholiga seotud kahju otsese ja kaudse maksumuse vähendamiseks ühiskonna jaoks, ning soodustama asjaomaste andmete tulemuslikku kasutuselevõttu ELi ja liikmesriikide alkoholipoliitikas, lähtuvalt ühtsest tõendibaasist;

24.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi noorte kaitsmiseks alkoholist põhjustatud kahju eest, eelkõige rangelt jõustades riiklikke vanusepiiranguid ja tagades reklaami vastutustundlikkuse;

25.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima haridusse, et rõhutada alkoholi liigtarbimise mõju tervisele ja ühiskonnale, edendades samal ajal mõõdukust ja vastutust alkohoolsete jookide tarbimisel;

26.

rõhutab, et alkoholi tarbimise propageerimiseks ei tohiks kasutada riiklikke vahendeid, v.a määrustega (EL) nr 1144/2014 ja (EL) nr 1308/2013 hõlmatud müügiedendusmeetmed;

27.

rõhutab, et liikmesriigid peavad piirama alkoholi müümist isikutele, kelle vanus on alla seaduses lubatud vanusepiiri, viies selleks läbi regulaarseid kontrollimeetmeid, eelkõige koolide läheduses; palub komisjonil võtta meetmeid, et nõuetekohaselt reguleerida alkoholi piiriülest müüki internetis; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles korraldama teavituskampaaniaid rohke alkoholitarbimise ohtudest, eelkõige alaealiste seas, ning tegema täiendavaid jõupingutusi alkoholijoobes juhtimisega seotud liiklusõnnetuste vähendamiseks;

28.

nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks tähelepanelikult audiovisuaalmeedia teenuseid käsitleva direktiivi 2010/13/EL rakendamist ja kaaluks selle läbivaatamist seoses alkoholi reklaamimisega noortele ja alkoholifirmade sponsorlusega, et vähendada noorte kokkupuudet alkohoolsete jookide turustamisega;

29.

kutsub liikmesriike ja komisjoni ning kõiki teisi teemaga seotud sidusrühmi üles vaatama läbi ja muutma tõhusamaks teadlikkuse tõstmise kampaaniad, milles käsitletakse kahjulikku, eelkõige rasedate naiste alkoholitarbimist ja alkoholi mõju veel sündimata lapsele;

30.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma konkreetseid meetmeid alkoholitarbimise piiramiseks, eelkõige alaealiste ning alkoholi tarbimisega seostatavate tõsiste tervisehäirete, krooniliste haiguste või tugeva sõltuvuse all kannatavate isikute suhtes;

31.

kutsub komisjoni üles jätma oma strateegiasse alles uue tervisevaldkonna tegevusprogrammi ja raamprogrammi „Horisont 2020” alusel ette nähtud rahalise toetuse tulemuslikele ja teadusuuringutel põhinevatele projektidele, milles käsitletakse alkoholi kuritarvitamisega seotud kahju probleemi ning alkoholi kuritarvitamise peamiste põhjuste mõistmist; palub komisjonil tagada, et tema finantstoetus läheks ainult teaduslikult korrektse metodoloogia ja objektiivse teostajaga projektidele;

32.

kutsub liikmesriike, komisjoni ja teisi sidusrühmi üles mitmekesistama oma teavituskampaaniaid, mis käsitlevad alkoholi tarbimise ohtusid eri vanuserühmadele, nende sõidukijuhtimisele ning joobes juhtimise tagajärgedele, kohandama neid kampaaniaid erinevatele vanuserühmadele ning viima neid läbi palju intensiivsemalt;

33.

kutsub liikmesriike üles rakendama oma strateegiate raames teadlikkuse tõstmise ja teadmiste parandamise meetmeid, mis on suunatud noortele, et ennetada alkoholi kuritarvitamist ja levitada parimaid tavasid;

34.

kutsub liikmesriike üles tuginema Maailma Terviseorganisatsiooni alkoholistrateegiale ning parandama alkoholi kuritarvitamise varajast avastamist tervishoiu esmatasandil, edendades sõeluuringuid ja tagades piisavad tugiteenused alkoholi tarvitamisest tingitud tervisehäirete ja sellega seotud krooniliste haiguste ravimiseks;

35.

rõhutab, et liikmesriikide asjaomaste asutuste kehtestatud eeskirjad peavad aitama suurendada teadlikkust alkoholi kuritarvitamise tagajärgedest, muuta kättesaadavaks ja taskukohaseks alkoholi liigtarbimisega seotud terviseprobleemide ravi ning kehtestada jälgimisprogrammid ja lühiajalised sekkumismeetmed, mida rakendada kahjuliku ja ohtliku alkoholitarbimise ilmnemisel; kutsub liikmesriike üles tegema koostööd, leidmaks lahendusi alkoholi tarbimisega seostatavate tervisehäirete, krooniliste haiguste või tugeva sõltuvuse all kannatavate isikute aitamiseks oma probleemidega hakkamasaamisel ja sõltuvuse lõpetamiseks;

36.

väljendab kahetsust, et mõnedes liikmesriikides on alkoholismiravi teenuseid kärbitud;

37.

kutsub liikmesriike ja kõiki muid asjaomaseid sidusrühmi üles jätkama, tõhustama ja/või arendama poliitikameetmeid ja meetmeid, mille eesmärk on edendada tervisesõbralikku elustiili, sh korralikku toitumist, sporti ja tervislikke harrastusi, tunnistades samas, et mõõdukas alkohoolsete jookide tarbimine on paljudes liikmesriikides igapäevaelu arvestatav kultuuriline osa ja see ei ole tingimata tervisliku eluviisiga vastuolus;

38.

kutsub liikmesriike üles hoolikalt kaaluma sellise riikliku poliitika kehtestamist, mille eesmärk on vältida väga odava alkoholi müüki, eeldusel et need meetmed tagavad tulemusliku tervise kaitse ning võtavad arvesse proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtet ja Euroopa Kohtu tulevast arvamust Šotimaa valitsuse miinimumhinna poliitika kooskõla kohta ELi õigusega;

39.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid vaataksid läbi oma olemasolevad õigusaktid ja algatused, mis seonduvad tarbijate teavitamise ja asjakohase alkoholitarbimiskultuuriga, et jagada teavet ja tõsta teadlikkust kahjuliku alkoholitarbimise tagajärgede kohta ning vähendada alkoholi kuritarvitamisega seotud kahju; soovitab liikmesriikidel jälgida eelkõige alkoholireklaami ja selle mõju noortele ning võtta asjakohaseid meetmeid, et vähendada nende kokkupuudet sellega;

40.

kutsub komisjoni üles hindama olemasolevaid Euroopa tasandi õigusakte, võttes arvesse vajadust parandada tarbijate teadlikkust alkoholist, eesmärgiga tagada, et tarbijad on teadlikud jookide alkoholi- ja kalorisisaldusest, ilma et seejuures tekitataks ühtsele turule tõkkeid; rõhutab selge, lühida ja tõhusa teabe tähtsust alkoholitarbimise mõju ja selle terviseriskide kohta; kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust võtta kogu ELis kasutusele märgistus, mis hoiataks tarbijaid alkohoolsete jookidega seotud ohtudest raseduse ja sõidukijuhtimise ajal;

41.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja asjakohased strateegiad ja suurendama järelevalvet, et lahendada alkoholi järeletegemise ning alkoholi ebaseadusliku ja mustal turul müümise probleem, mis avaldab eriti kahjulikku mõju ühiskonna kõige kaitsetumale osale ja noortele, ning kaitsma rahvusvaheliste kaubanduslepingute abil geograafilisi tähiseid nii liidus kui ka kogu maailmas;

42.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile.

21.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 346/39

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Bangladeshi kohta, eriti 18. septembri 2014. aasta resolutsiooni (1), 16. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni (2), 21. novembri 2013. aasta resolutsiooni (3) ja 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni (4),

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsioone inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes (5) ning ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes (6),

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Bangladeshi Rahvavabariigi vahel sõlmitud partnerlus- ja arengualase koostöö lepingut (7),

—

võttes arvesse jätkusuutlikkuse kokkulepet tööõiguste ja vabrikute ohutuse pidevaks parandamiseks valmisriiete ja silmkoeriiete tööstuses Bangladeshis,

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini, kaubandusvolinik Cecilia Malmströmi, tööhõive, sotsiaalküsimuste, oskuste ja töötajate liikuvuse voliniku Marianne Thysseni ning rahvusvahelise koostöö ja arengu voliniku Neven Mimica ühisavaldust Rana Plaza tragöödia teise aastapäeva puhul,

—

võttes arvesse ÜRO Johannesburgi deklaratsiooni säästva tarbimise ja tootmise kohta sotsiaalse ja majandusliku arengu toetamiseks,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 2006. aastal vastu võetud tööohutust ja töötervishoidu arendavat raamistikku (C-187) ning 1981. aastal vastu võetud tööohutuse ja töötervishoiu konventsiooni (C-155), mida Bangladesh ei ole ratifitseerinud, ning neile lisatud soovitusi (R-197), võttes arvesse ka 1947. aasta konventsiooni tööinspektsioonide kohta (C-081), mille Bangladesh on allkirjastanud, ning selle soovitusi (R-164),

—

võttes arvesse Bangladeshi parema töö programmi, mille ILO käivitas 2013. aasta oktoobris,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (COM(2011)0681) ja komisjoni 2014. aasta järgse ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika suundumustega seotud töö üle peetud avaliku konsultatsiooni tulemusi,

—

võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsioone ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta (8) ning ettevõtja sotsiaalse vastutuse, ühiskonna huvide edendamise ning suuna kohta säästvale ja kaasavale taastumisele (9),

—

võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogus 2011. aasta juunis heaks kiidetud ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, millega luuakse valitsustele ja äriühingutele inimõiguste kaitse ja järgimise raamistik,

—

võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juunil 2014. aastal vastu võetud resolutsiooni, millega luuakse valitsustevaheline töörühm, kellel on volitused töötada välja rahvusvaheliselt siduv õigusakt rahvusvaheliste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks;

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste deklaratsiooni,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni globaalset kokkulepet inimõiguste, töö, keskkonna ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas,

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu määrus, millega luuakse liidu süsteem tarneahelaga seotud hoolsuskohustuse jaoks (COM(2014)0111), mille eesmärk on võtta õigusesse üle konflikti- ja riskipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevad OECD hoolsuskohustuse suunised,

—

võttes arvesse seaduse eelnõu nr 2578, mis käsitleb emaettevõtjate ja põhitöövõtjate hoolsuskohustust ning mille Prantsusmaa Rahvuskogu võttis oma esimesel lugemisel vastu 30. märtsil 2015. aastal,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et 24. aprillil 2013. aastal varises Dhaka lähedal Savari linnas kokku kaheksakorruseline hoone Rana Plaza, kus asus mitu rõivavabrikut, mistõttu sai surma üle 1100 inimese ja vigastada umbes 2500 inimest; arvestades, et Rana Plaza hoone kokkuvarisemine oli Bangladeshi kõigi aegade rängim tööstusõnnetus ja lähiajaloo kõige ohvriterohkem ehituskonstruktsioonide lagunemisest tingitud õnnetus;

B.

arvestades, et Bangladeshis Dhakas Ashulia piirkonnas asuva Tazreeni vabriku põlengus sai 24. novembril 2012. aastal surma vähemalt 112 inimest; arvestades, et vabrikutulekahjud, hoonete kokkuvarisemised ja muud töötervishoiu ja tööohutusega seotud õnnetused ei piirdu ainult Bangladeshi valmisriiete sektoriga, vaid need on tõsine probleem ka muudes arenguriikides ja vähim arenenud riikides, kus valmisriiete sektor on tugevalt ekspordile suunatud, näiteks Pakistanis või Kambodžas;

C.

arvestades, et pärast mitmekiuliste tekstiilitoodete lepingu lõppemist ja tulenevalt valmisriiete tööstuse suurest tööjõumahukusest on sellised arenguriigid nagu Hiina, Bangladesh, India ja Vietnam muutunud ülemaailmselt arvestatavateks tootjateks; arvestades, et Bangladeshist oli saanud Hiina järel maailma suuruselt teine rõivaeksportija, kusjuures sealsed palgad on rõivatööstuse madalaimad ning tekstiilisektor moodustab ligi 85 % riigi ekspordist; arvestades, et 60 % riigi rõivatoodangust läheb ELi, mis on Bangladeshi peamine eksporditurg;

D.

arvestades, et Bangladeshi valmisriiete tööstuses töötab umbes 4 miljonit inimest ning see tööstus toetab kaudselt koguni 40 miljoni inimese (ligikaudu neljandik Bangladeshi elanikkonnast) elatist; arvestades, et valmisriiete tööstus on andnud olulise panuse vaesuse vähendamisse; arvestades, Bangladesh on teinud suuri edusamme soolise ebavõrdsuse vähendamiseks ühiskonnas ja on edukalt saavutanud ÜRO aastatuhande kolmanda arengueesmärgi soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, ning arvestades, et valmisriiete sektor on andnud sellesse olulise panuse, sest 4 miljonist selle sektori töötajast on 3,2 miljonit naised; arvestades, et naiste tööhõive on paljudel juhtudel aidanud kaasa nende võimestamisele;

E.

arvestades, et valmisriiete sektori ümberkorraldamine integreeritud väärtusahela mudeli kohaselt on tähendanud seda, et tellimusi saab kindlustada ainult tootlikkuse parandamise ja tootmiskulude edasise vähendamise abil, mis paneb Bangladeshi ja teiste arenguriikide tööjõu eriti haavatavasse olukorda; arvestades, et Kambodžas ja Sri Lankas, kus majandus sõltub tugevasti valmisriiete tööstusest, on palgad langenud, kuigi tootmisüksuste arv ja tööhõive on järsult kasvanud; arvestades, et Bangladeshis on miinimumpalk pärast Rana Plaza katastroofi oluliselt suurenenud, kuid jääb siiski alla selle, mida peetakse töötajate põhivajaduste katmiseks piisavaks tasemeks;

F.

arvestades, et eri teadete kohaselt on ajavahemikus alates 2006. aastast kuni 2013. aasta alguseni Bangladeshi vabrikupõlengutes hukkunud enam kui 600 tekstiilitöötajat, samas kui inimõiguste organisatsioonide aruannete alusel ei ole ühegi vabriku omaniku ega juhtkonna liikme üle siiani veel kohut mõistetud;

G.

arvestades, et Rana Plaza kompleksi kokkuvarisenud hoone ehitati ebaseaduslikult ja see ei vastanud ohutusstandarditele; arvestades, et pärast seda katastroofi suleti Bangladeshis märkimisväärsetel ohutusalastel kaalutlustel alatiseks 32 vabrikut ja 26 vabrikut suleti osaliselt; arvestades, et endiselt on märkimisväärsel arvul tehaseid, mille standardeid tuleb veel tõsta seadusega ette nähtud tasemele; arvestades, et ILO toetab Bangladeshi valitsuse algatust, mille käigus inspekteeritakse ehitusnõuete, tuleohutuse ja elektriseadmete ohutuse osas umbes 1800 valmisriiete vabrikut, millest paljud olid varem äri- või eluhooned;

H.

arvestades, et 24. aprillil 2013. aastal allkirjastasid Bangladeshi valitsuse esindajad, kohalikud rõivatootjad ja rahvusvahelised rõivakaubamärgid, kohalikud ja rahvusvahelised ametiühingud ning rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid Rana Plaza õnnetuse ohvritele ja nende peredele hüvitise maksmise praktilist korda käsitleva vastastikuse mõistmise kokkuleppe (annetajate sihtfond); arvestades, et kõigi nõuete rahuldamiseks kindlaks määratud summa on 30 miljonit USA dollarit; arvestades, et katastroofi teiseks aastapäevaks oli ettevõtjate vabatahtlike maksete abil kogutud kokku 27 miljonit USA dollarit ja puudu on seega veel kolm miljonit;

I.

arvestades, et rahaline hüvitis on põhjapaneva tähtsusega majanduslik toetus ning et pikaajalist ravi vajavate ohvrite arstiabi eest ei ole võimalik tasuda, kui fond on alarahastatud; arvestades, et Euroopa Parlament on pidanud kahetsusväärseks, et annetajate sihtfondile tuginev vabatahtlik hüvitamise kord ei ole oma eesmärki täitnud, ning märkis, et kohustuslik mehhanism oleks ellujäänutele ja ohvrite perekondadele kasulikum;

J.

arvestades, et kõnealuste Rana Plaza traagiliste sündmuste tulemusel ning pärast avalikkuse protesti ning Euroopa Parlamendi nõudmisi meetmete võtmiseks sõlmis EL koostöös Bangladeshi valitsuse ja ILOga 8. juulil 2013. aastal kokkuleppe tööõiguste ja vabrikute ohutuse pidevaks parandamiseks valmisriiete ja silmkoeriiete tööstuses Bangladeshis (jätkusuutlikkuse kokkuleppe), milles Bangladesh kohustus võtma meetmeid, et parandada riigi valmisriiete tööstuses tööõiguse reegleid ja töötingimusi;

K.

arvestades, et Bangladeshis oli enne õnnetust ainult 92 inspektorit, kes pidid kogu riigis kontrollima ligi 5 000 rõivavabrikut ja muid tööstusettevõtteid; arvestades, et Bangladeshi valitsus kohustus võtma 2013. aasta lõpuks tööle veel 200 inspektorit;

L.

arvestades, et jätkusuutlikkuse kokkuleppe esimene läbivaatamine toimus 2014. aasta oktoobris ning selle käigus jõuti järeldusele, et kuigi on saavutatud korralikku edu, peab Bangladeshi valitsus võtma veel olulisi meetmeid, eelkõige seoses tööseaduse täiustamise ja rakendamisega, töötajate õiguste parandamisega eksportkauba tootmise eritsoonides ning rohkemate tööinspektorite töölevõtmisega; arvestades, et jätkusuutlikkuse kokkuleppe teine läbivaatamine toimub 2015. aasta sügisel;

M.

arvestades, et Bangladeshi tööseadust muudeti 2013. aasta juulis; arvestades, et hoolimata teatavate positiivsete reformide lisamisest näiteks töötervishoiu ja -ohutuse valdkonnas, esineb selles seaduses jätkuvalt puudusi rahvusvaheliste standardite osas, mis on seotud ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimistega, nagu on rõhutatud ILO ekspertide komisjoni kommentaarides konventsioonide nr 87 ja 98 kohta, sh piirangud õiguse osas valida esindajaid täielikus vabaduses, arvukad piirangud streigiõiguse osas ja ulatuslikud haldusvolitused ametiühingute registreeringu tühistamiseks, ning arvestades, et valitsus on korduvalt väitnud, et lisamuudatusettepanekute kaalumine ei ole tal kavas;

N.

arvestades, et Bangladeshi tule- ja ehitusohutuse kokkulepe, mis on õiguslikult siduv leping, allkirjastati rõivatootmisega tegelevate äriühingute, ülemaailmsete ja kohalike ametiühingute, valitsusväliste organisatsioonide ja töötajate õiguste rühmituste poolt 13. mail 2013. aastal ning 9. juulil 2013. aastal loodi Bangladeshi töötajate ohutuse liit, mis koondas endasse 26 peamiselt Põhja-Ameerika kaubamärki, kuhu aga ühtki ametiühingut ei kaasatud; arvestades, et praeguseks on tule- ja ehitusohutuse kokkuleppele kirjutanud alla 175 moe- ja jaemüügi kaubamärki; arvestades, et Bangladeshi tule- ja ehitusohutuse kokkuleppe raames ja Bangladeshi töötajate ohutuse liidu poolt on viidud läbi 1 904 ekspordile suunatud vabriku inspekteerimine;

O.

arvestades, et Bangladeshi valitsusel seisab alles ees tööseaduse rakenduseeskirjade ja määruste vastuvõtmine, ehkki ta on korduvalt lubanud seda teha ning viimati väideti, et need võetakse vastu hiljemalt 2015. aasta suveks; arvestades, et tööseaduse rakendamine on vajalik tingimus ILO parema töö programmi raames abi saamiseks ning koolitusprogrammi toimimiseks Bangladeshi tule- ja ehitusohutuse kokkuleppe raames;

P.

arvestades, et Bangladeshis töötab 10 % valmisriiete sektori tööjõust eksportkauba tootmise eritsoonides; arvestades, et uus eksportkauba tootmise eritsoonide tööseadus võeti valitsuse poolt vastu 2014. aasta juulis, kuid sellega ei anta töötajatele piisavalt õigusi, mis oleksid samaulatuslikud mujal Bangladeshis antavate õigustega; arvestades, et kuigi streigikeeld kaotas 1. jaanuaril 2014. aastal kehtivuse, ei ole töötajate heaolu kaitsvatel ühendustel siiski samasuguseid õigusi ja privileege nagu ametiühingutel;

Q.

arvestades, et rõivasektoris on 2013. aasta algusest saadik registreeritud 300 ametiühingut; arvestades, et 2014. aastal lükati tagasi 66 taotlust, mis moodustab 26 % kõigist esitatud taotlustest; arvestades, et ametiühinguvastane diskrimineerimine on jätkuvalt väga tõsine ja kiiresti kasvav probleem; arvestades, et ametiühingud on teatanud, et Bangladeshi valitsus takistab ennetavalt töötajaid ja tööandjaid, kes soovivad luua oma ohutuskomiteesid, mida nõutakse Bangladeshi tule- ja ehitusohutuse kokkuleppes, niisuguse tegevuse elluviimisel;

R.

arvestades, et Bangladesh on läbipaistvuse indeksis 177 riigi hulgas 136. kohal, ning arvestades, et korruptsioon on ülemaailmses rõivatarneahelas ülimalt levinud ning haarab nii poliitilist klassi kui ka kohalikke ja rahvusvahelisi ettevõtteid;

S.

arvestades, et töötajate õiguste konsortsiumi andmeil tuleks lisada vähem kui 10 senti vabrikuhinnale, mis on seitsmel miljardil rõivaesemel, mida Bangladesh müüb igal aastal läänemaistele kaubamärgiettevõtetele, selleks et viie aasta jooksul viia riigi 5 000 rõivavabrikus ohutusnormid läänemaailma tasemele; arvestades, et ei ole märke sellest, et rõiva- ja tekstiilitoodete hinnad oleksid viimase kahe aasta jooksul tõusnud;

T.

arvestades, et valmisriiete sektoris domineerivad ulatuslikult suured jaemüüjad, kaubamärgiga toodete tootjad ja turustajad, kes kontrollivad ülemaailmseid tootmisvõrgustikke ja sätestavad otse tarnete spetsifikatsioonid; arvestades, et tekstiili- ja rõivatootjatel ei ole ülemaailmse tööstuse kontekstis tihti muud valikut, kui nõustuda madalamate hindadega, tõsta kvaliteedistandardeid, lühendada kättetoimetamisaegu, vähendada miinimumkoguseid ja võtta võimalikult palju riske; arvestades, et ülemaailmses tarneahelas esineb tõsiseid puudujääke läbipaistvuse ja jälgitavuse osas; arvestades, et inimväärne töö ülemaailmses tarneahelas saab olema 2016. aasta ILO konverentsi päevakorra keskse tähtsusega punkt;

U.

arvestades, et pärast katastroofi on tekkinud enneolematu Euroopa tarbijate nõudlus ulatuslikuma teabe järele selle kohta, kust tooted on pärit ja millistes tingimustes need on toodetud; arvestades, et Euroopa kodanikud on esitanud arvukalt petitsioone ja korraldanud kampaaniaid, milles nad nõuavad rõivakaubamärkidelt suuremat vastutust, tagamaks et nende tooted on toodetud eetikapõhimõtteid järgides;

V.

arvestades, et kuna Bangladesh kuulub vähim arenenud riikide hulka, võimaldatakse talle algatuse „Kõik peale relvade” kohaselt kõikide oma kaupade osas tollimaksuvaba ja kvootideta pääsu ELi turule, mis hõlmab 55 % Bangladeshi ekspordist, millest suure osa moodustavad rõivad ja tekstiilitooted, ning et Bangladesh on seetõttu kohustatud tagama mitmete ÜRO/ILO inimõiguste ja töötajate õiguste alaste põhikonventsioonide tulemusliku rakendamise;

1.

mälestab Rana Plaza tragöödia, st ühe rängima tööstusõnnetuse ohvreid selle teisel aastapäeval; avaldab taas kaastunnet hukkunute peredele ning vigastatutele või invaliidiks jäänutele; rõhutab, et need kaotused oleksid paremate tööohutussüsteemidega välditavad olnud;

2.

tuletab meelde, et Rana Plaza koordineerimiskomitee moodustas Rana Plaza annetajate sihtfondi eesmärgiga koguda äriühingutelt vabatahtlikke annetusi, et maksta ohvritele ja nende peredele hüvitist; peab kahetsusväärseks, et 2015. aasta aprillis oli endiselt maksmata 30 miljoni USA dollari suurusest koguhüvitisest 3 miljonit USA dollarit, ning nõuab tungivalt, et rahvusvahelised kaubamärgid, kes tarnivad kaupu Rana Plazast või kellel on Bangladeshiga olulised sidemed, ning Bangladeshi valitsus ja Bangladeshi rõivatootjate ja ekspordiliit tagaksid, et kõik tasumisele kuuluvad hüvitised makstakse viivitamata välja;

3.

mõistab hukka asjaolu, et umbes üks kolmandik äriühingutest, kes on väidetavalt vabrikukompleksiga seotud, näiteks Adler Modemarkte, Ascena Retail, Carrefour, Grabalok, J.C. Penney, Manifattura Corona, NKD, PWT või YesZee, peab alles veel sihtfondi sissemakse tegema; peab ülimalt kahetsusväärseks asjaolu, et pärast kuid kestnud seisakut on Benetton andnud Rana Plaza annetajate sihtfondi ainult 1,1 miljonit USA dollarit, kuigi vajaliku rahalise osaluse suurus on hinnanguliselt palju suurem, kui võtta selle aluseks tema maksevõime ja võtta arvesse seda, kui suures ulatuses on ta Rana Plazaga seotud; peab sarnaselt kahetsusväärseks, et kõikide Rana Plazaga seotud kaubamärkide tehtud annetused on olnud ebapiisavad, mistõttu ei ole nad suutnud täita oma kohustusi ohvrite ees, ning et niisuguste kaubamärkide hulka kuuluvad ka Mango, Matalan ja Inditec, kes on keeldunud oma annetuste avalikustamisest, ning muu hulgas on niisugused kaubamärgid nagu Walmart ja The Children’s Place panustanud vaid minimaalse summa;

4.

märgib, et Tazreeni põlenguga seoses hüvitise maksmise üle peetakse nüüd läbirääkimisi Rana Plaza korraga samadel alustel, peab jätkuvaid viivitusi äärmiselt kahetsusväärseteks ja nõuab hüvitiste õigeaegset maksmist;

5.

tunneb heameelt meetmete üle, mida võetakse alalise riikliku tööõnnetuste kindlustusskeemi sisseseadmiseks, ning ergutab Bangladeshi valitsust täitma oma sellealase kohustuse, mille ta võttis riikliku kolmepoolse tegevuskava raames; kutsub komisjoni üles toetama vajaduse korral niisuguseid jõupingutusi, kuid märgib, et kuna praegused hüvitamisalased jõupingutused on alles pooleli, takistab see jätkuvalt selles valdkonnas edusammude tegemist;

6.

kutsub komisjoni, ELi valitsusi jt üles kaaluma ettepanekuid kohustuslike õigusraamistike kohta, mis tagavad, et juurdepääs õiguskaitsevahenditele ja hüvitistele põhineb vajadusel ja vastutusel ning mitte üksnes kampaaniarühmituste võimel kedagi nimeliselt häbistada või äriühingute vabatahtlikel jõupingutustel;

7.

väljendab heameelt ELi juhitud algatuse üle sõlmida jätkusuutlikkuse kokkulepe, et tagada uue tõuke andmine töötervishoiu ja -ohutuse, töötingimuste ning töötajate õiguste austamise ja Bangladeshi valmisriiete tööstuses vastutustundliku ettevõtluse edendamise valdkonnas;

8.

märgib jätkusuutlikkuse kokkuleppe 2014. aasta oktoobris toimunud esimese läbivaatamise järeldusi, milles räägitakse headest edusammudest, mida Bangladeshi ametivõimud on teinud, ning tunnustab kokkuleppe panust vabrikutes tervise ja ohutuse ning valmisriiete tööstuse töötingimuste parandamisse; nõuab siiski tungivalt, et Bangladeshi valitsus tõhustaks oma tegevust, mis on suunatud kõigi jätkusuutlikkuse kokkuleppes sisalduvate lubaduste aktiivsele rakendamisele kõrgeima prioriteedina; usub sellesse, et olulisi edusamme kõikides töö- ja ohutusküsimustes (eelkõige töötajate õiguste, tööinspektsioonide, inimväärsete palkade, hoonete konstruktsioonide stabiilsuse, tööohutuse ja -tervishoiu ning vastutustundliku ärikäitumise osas) on võimalik saavutada jätkusuutlikkuse kokkuleppe teise läbivaatamise raames, mis peaks toimuma 2015. aasta sügisel;

9.

märgib meetmeid, mida võeti Bangladeshis selle tööseaduse muutmisel Rana Plaza sündmuste järel ning millega tugevdati põhiõigusi tööohutuse ja -tervishoiu ning töötajate õiguste valdkonnas; peab kahetsusväärseks, et mitmeid töötajate ühinemisvabaduse piiranguid ei käsitletud ja seadus ei vasta ikka ILO põhikonventsioonidele;

10.

nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus ja parlament võtaksid jätkusuutlikkuse kokkuleppes antud lubadustele vastavalt absoluutse prioriteedina vastu seaduse tulemusliku rakendamise tagamiseks vajalikud eeskirjad ja määrused, konsulteerides täielikult kolmepoolse konsultatiivnõukoguga ning pöörates erilist tähelepanu ILO ühinemisvabadust ja kollektiivläbirääkimisi käsitlevate konventsioonide nr 87 ja 98 rakendamisele;

11.

tunneb muret olukorra pärast, mis valitseb eksportkauba tootmise eritsoonides, kus ametiühingud on endiselt keelatud ning töötingimused ning tervise- ja ohutusstandardid on madalad, ning rõhutab, et sealsetele töötajatele tuleks tagada õiguslikud põhivabadused ja ohutusstandardid, mis on samaulatuslikud nendega, mis on tagatud kus tahes selles riigis töötavatele isikutele; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et esildatud eksportkauba tootmise eritsoonide tööseadusega on eksportkauba tootmise eritsoonides töötajatel endiselt keelatud moodustada ametiühinguid, ning juhib tähelepanu asjaolule, et töötajate heaolu kaitsvatel ühendustel ei ole kuidagi ametiühingutega võrreldavaid õigusi ja privileege; nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus kohaldaks viivitamata ja täielikult tööseadust eksportkauba tootmise eritsoonidele;

12.

väljendab heameelt, et valmisriiete sektoris on miinimumpalka tõstetud 77 % – 35 eurolt 62 eurole kuus, ja julgustab seda üldisemalt rakendama; märgib, et tegelikkuses ei suuda rõivatööstuse miinimumpalk ikka veel katta töötajate põhivajadusi ja et palk peaks selleks olema vähemalt 104 eurot, ning palub Bangladeshi valitsusel kehtestada ametiühingute ja töötajatega täielikult konsulteerides miinimumpalk, mis võimaldab ära elada; nõuab ka tungivalt, et valitsus tagaks, et rõivavabrikud maksavad ettenähtud palka;

13.

peab tervitatavaks asjaolu, et alates 2013. aasta algusest on registreeritud umbes 300 uut rõivatööstuse ametiühingut, mille tulemusena nende arv rõivatööstuses kahekordistus, kuid väljendab muret, et registreerimisprotsess on 2014. ja 2015. aastal aeglustunud; julgustab Bangladeshi ametiasutusi seda algselt positiivset suundumust jätkama, et täita eesmärk saavutada 4 miljoni töötajaga valmisriiete sektoris piisav esindatus;

14.

on ülimalt mures teadete pärast, mille kohaselt on hiljuti asutatud ametiühingud kannatanud diskrimineerimise, vallandamise ja kättemaksu all; on šokeeritud laialt levinud ametiühinguvastase diskrimineerimise pärast, mida rõhutavad veelgi töötajate esindajate vastased põhjalikult dokumenteeritud ähvarduste, ahistamise ja füüsilise vägivalla juhtumid, sh ametiühingujuhi Aminul Islami mõrv; nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus tegeleks mõjusalt ebaõiglaste töötavade probleemiga ja võtaks vajalikke meetmeid, et rikkumisi otstarbekal ja läbipaistval viisil ära hoida ja uurida ning süüdlased vastutusele võtta, et teha lõpp karistamatusele ja tuua Aminul Islami mõrvarid kohtu ette; on veendunud, et piisav koolitus ja teadlikkuse tõstmine aitavad ametiühingutevastast diskrimineerimist tulemuslikult vähendada;

15.

on seisukohal, et demokraatlikud ametiühingustruktuurid etendavad olulist rolli paremate töötervishoiu- ja -ohutusnormide tagamisel, näiteks töötajate juhitavate ohutuskomisjonide jätkuval arendamisel kõikides vabrikutes; rõhutab ka, kui tähtis on ametiühingute juurdepääs vabrikutesse, et anda töötajatele teavet selle kohta, kuidas nad saavad kaitsta oma õigusi ja ohutust, sealhulgas õigust keelduda ohtlikust tööst;

16.

tunneb heameelt valitsuse võetud kohustuse üle taastada vabrikute ja ettevõtete inspekteerimise osakond, kus peaks lõpuks töötama 993 inimest ja millel peaks olema 23 piirkondlikku bürood, selle inspekteerimisteenistuste uuendamise üle 2014. aasta jaanuaris ning riikliku töötervishoiu ja -ohutuse poliitika ning töötervishoiu ja -ohutuse inspekteerimise ühtlustatud standardite vastuvõtmise üle; kutsub komisjoni ja rahvusvahelisi partnereid üles pakkuma tehnilist abi ning jagama parimaid tavasid, et aidata kaasa vabrikute ja ettevõtete inspekteerimise osakonna uuendamisele; kutsub Bangladeshi valitsust üles täitma oma kohustust inspekteerida töökohti ja järgida ILO konventsiooni nr 81; väljendab heameelt ohutusnõuetele mittevastavate vabrikute sulgemise üle;

17.

on jätkuvalt mures väidete pärast, et Bangladeshis on laialt levinud töötervishoiu- ja -ohutusinspektorite ning rõivavabrikute omanike vaheline korruptsioon, ning nõuab, et võetaks rohkem meetmeid selliste tavade vastu võitlemiseks;

18.

mõistab, et inspektorite töölevõtmisega on seotud raskused, sest inimesi peab enne nende tööle asumist koolitama, et nad järgiksid ühtseid standardeid ja tegutseksid ühtemoodi; väljendab siiski kahetsust, et eesmärk võtta 2013. aasta lõpuks tööle veel 200 inspektorit on ikka täitmata, sest praeguseks on tööle võetud 173 inspektorit, ja rõhutab, et 200 inspektorit on palju vähem, kui oleks vajalik 4 miljoni töötajaga tööstusharu üle järelevalve tegemiseks;

19.

peab tervitatavaks asjaolu, et Bangladeshi tule- ja ehitusohutuse kokkuleppe raames ning Bangladeshi töötajate ohutuse liidu poolt on viidud lõpule inspekteerimised kõigis oma vastutusalas olevates vabrikutes ja välja on töötatud enam kui 400 parandusmeetmete kava; nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus täiendaks seda tegevust ning inspekteeriks kiiresti oma vastutusalas olevaid vabrikuid ja võtaks asjakohaseid parandusmeetmeid; toetab olulist tööd, mida teeb ILO selle tagamisele kaasa aitamisel; peab tervitatavaks nende tootjate kaasamist, kes soovivad standardeid parandada, ja kutsub kõiki kaasatud sidusrühmi üles tagama, et parandusmeetmete kavasid rakendatakse nõuetekohaselt;

20.

peab tervitatavaks asjaolu, et rohkem kui 250 moe- ja jaemüügiga tegelevat ja kaubamärki omavat ettevõtet, kes hangivad valmisriideid Bangladeshist, on oma jõupingutuste koordineerimiseks alla kirjutanud tule- ja ehitusohutuse kokkuleppele, et aidata parandada neile kaupu tarnivate Bangladeshi vabrikute ohutust; julgustab sellega seoses muid äriühinguid, sealhulgas VKEsid, kõnealuse kokkuleppega liituma; toonitab, et kokkuleppe tulemuslikuks rakendamiseks on vaja asjakohaselt kaasata kõik sidusrühmad, ja innustab teisi suure riskiga riike sellest kokkuleppest eeskuju võtma;

21.

ergutab tule- ja ehitusohutuse kokkuleppe ja töötajate ohutuse liidu osalisi parandama omavahelist koostööd ja süstemaatiliselt vahetama vabrikute inspekteerimise aruandeid, et vältida töö dubleerimist ja erinevaid standardeid; kutsub töötajate ohutuse liitu üles avaldama oma aruandeid bengali keeles, sh veebis, ja lisama neile pildimaterjali, et need oleksid kättesaadavad kõigile kogu riigis;

22.

on veendunud, et ülemaailmsed jaemüüjad ja kaubamärki omavad tootjad vastutavad praeguseid tootmismalle arvestades suures osas selle eest, et töötingimuste parandamine ja palkade suurendamine tootvates riikides on raskendatud; on veendunud, et õiglasema turustruktuuri ja sotsiaalsed tingimused saaks luua sel juhul, kui need ettevõtted tagaksid kogu oma tarneahelas, et täielikult järgitakse ILO peamisi tööstandardeid, rahvusvaheliselt tunnustatud ettevõtja sotsiaalse vastutuse standardeid, eelkõige hiljuti ajakohastatud OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele, ÜRO ülemaailmse kokkuleppe kümmet põhimõtet, sotsiaalse vastutuse ISO 26000 näidisstandardit, ILO kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika kohta ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid; tunneb heameelt komisjoni rõivasektori tarneahela vastutustundlikku juhtimist käsitleva juhtalgatuse üle, arvestades juba olemasolevaid riiklikke algatusi, näiteks neid, mis on käivitatud Saksamaal, Madalmaades, Prantsusmaal ja Taanis, ning on veendunud, et ELil on võimekus ja kohustus olla tarneahelaga seotud vastutustundlikkuse alal ülemaailmne liider;

23.

on veendunud, et teabele juurdepääs rõivasektoris on inimõiguste rikkumise vastu võitlemisel ülemaailmses tarneahelas tihti kõige suurem takistus ning et tuleb luua kohustuslik aruandlussüsteem, mis annab teavet, mis seostab väärtusahelas omavahel kõik ühe konkreetse tootega seotud osalised alates tootmiskohast kuni jaemüüjani; on seisukohal, et vaja on uusi ELi õigusakte, mis kehtestaksid ELi äriühingutele, kes tarnivad kaupu kolmandatest riikidest, ettevõtja hoolsuskohustuses seisneva juriidilise kohustuse, sealhulgas siduvad meetmed, mille eesmärk on tagada jälgitavus ja läbipaistvus kooskõlas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega ja OECD suunistega rahvusvahelistele ettevõtetele;

24.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles lisama kõikidesse ELi poolt allkirjastatavatesse kahepoolsetesse kaubandus- ja investeerimislepingutesse kohustusliku ja jõustatava ettevõtjate sotsiaalse vastutuse klausli, mis seoks Euroopa investorid rahvusvahelisel tasandil kindlaks määratud ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtetega, sealhulgas 2010. aastal ajakohastatud OECD suunised ning ÜRO, ILO ja ELi kindlaks määratud standardid; nõuab, et tulevikus omistataks ELi ja kolmandate riikide vahelistes kaubanduslepingutes suuremat tähtsust tööohutuse ja tervishoiu teemale kui inimväärse töö tagamise suuniste ühele osale ning et EL pakuks nende sätete rakendamiseks tehnilist tuge, et vältida nende muutumist kaubandustõketeks;

25.

tõdeb, et töö rõivasektoris on aidanud miljonitel vaestel naistel Bangladeshis ja mujal pääseda viletsusest ja meeste toetusest sõltumisest; märgib, et ametiühingutesse mittekuuluvad töötajad on peamiselt arengumaade valmisriiete sektori oskusteta töötajad ja naised; tunnistab, et töötajate õiguste ja kaitse edendamine on naiste võimestamisel ülisuure tähtsusega, ja rõhutab vajadust suurendada naiste esindatust ametiühingutes, sh Bangladeshis hiljuti moodustatud ametiühingutes, ning väljendab heameelt, et kokkuleppes tunnistatakse naiste õiguste edendamise tähtsust töötingimuste parandamisel;

26.

märgib, et algatus „Kõik peale relvade” on mänginud olulist rolli Bangladeshi majandusarengus ning aidanud parandada miljonite inimeste, eriti naiste materiaalset olukorda; on siiski veendunud, et ilma range tingimuslikkuseta inimõiguste ja tööõiguste alal tekib oht, et algatus „Kõik peale relvade” ja üldine soodustuste süsteem võivad süvendada töötajate kaitse madalat taset ja kahjustada inimväärset tööd; palub komisjonil selgitada, kas Bangladesh järgib üldise soodustuste süsteemi raames inimõiguste, töö- ja keskkonnakonventsioone, ja sellest parlamendile aru anda; rõhutab, et riike, kes on sotsiaal- ja töönormide alal edukad, tuleks tunnustada sellega, et nende toodetele säilitatakse täielik juurdepääs turule;

27.

julgustab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti Mogherinit ning volinik Malmströmi käsitlema Bangladeshi jätkuva sooduskaubandusrežiimi üle peetavates kõnelustes ILO põhistandardite ratifitseerimise, töötervishoiu ja -ohutuse inspekteerimise ja ühinemisvabaduse teemasid ka edaspidi;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, Euroopa välisteenistusele, Euroopa Komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Inimõiguste Nõukogule, Bangladeshi valitsusele ja parlamendile ning ILO peadirektorile.

21.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 346/47

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse 1951. aasta Genfi konventsiooni ja selle lisaprotokolli,

—

võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni rändevoogude kohta Vahemerel, pidades eelkõige silmas traagilisi sündmusi Lampedusa lähedal (1),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 22. mai 2014. aasta töödokumenti Vahemere rakkerühma tegevust käsitleva teatise rakendamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendis 25. novembril 2014. aastal peetud arutelu, milles käsitleti olukorda Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkust,

—

võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta (2),

—

võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) Vahemere keskosa algatust ja UNHCRi ettepanekuid varjupaigataotlejate, pagulaste ja migrantide praeguse ja edaspidise saabumise lahendamiseks Euroopas,

—

võttes arvesse 20. aprillil 2015. aastal toimunud välisasjade ja siseküsimuste nõukogu ühisistungil heaks kiidetud kümnest meetmest koosnevat rändeteemalist tegevuskava,

—

võttes arvesse 22. aprillil 2015. aastal toimunud Vahemere pagulaskriisi teemalise Euroopa Ülemkogu erakorralise kohtumise järeldusi,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) andmetel on alates käesoleva aasta algusest Vahemerel hukkunud üle 1 500 inimese;

B.

arvestades, et IOMi andmetel on alates 1. jaanuarist 2015. aastal jõudnud Itaalia rannikule hinnanguliselt 23 918 migranti; arvestades, et Kreeka ametivõimude andmetel päästis Kreeka rannavalve 2015. aasta esimeses kvartalis Egeuse merel 10 445 migranti;

C.

arvestades, et Itaalia merejõud, Itaalia rannikuvalve, Itaalia merevägi ja mitu kaubalaeva viisid Vahemerel hätta sattunud migrantide päästmiseks väsimatult läbi operatsioone ning päästsid kuue päeva jooksul alates reedest, 10. aprillist kuni neljapäeva, 16. aprillini 2015 ligikaudu 10 000 migranti;

D.

arvestades, et viimasel Vahemerel toimunud vaid otsingule ja päästmisele pühendatud operatsioonil Mare Nostrum päästeti 364 päeva jooksul 150 810 migranti; arvestades, et esialgsed hinnangud ei näita praegu Vahemerd ületavate migrantide arvu vähenemist;

E.

arvestades, et suurem osa inimesi püüavad Vahemerd ületada sellepärast, et nad põgenevad Süürias, Iraagis, Eritreas, Somaalias ja Liibüas toimuvate konfliktide või tagakiusamise eest; arvestades, et kuni 700 migranti on teadmata kadunud ja kardetakse, et nad on uppunud pärast seda, kui nendega üle koormatud puidust kalalaev Liibüa lähedal ümber läks, kui Portugali kaubalaev oli neile 8. aprilli 2015. aasta hilisõhtul appi tulemas; arvestades, et teadete kohaselt andis üks ellujäänutest Itaalia ametivõimudele teada, et pardal võis olla kuni 950 inimest; arvestades, et käesoleva kuu alguses toimus sarnane tragöödia, mille kohta teatati, et merel kaotas elu umbes 400 migranti, kui ümber läks puidust kalalaev ligikaudu 550 inimesega pardal;

F.

arvestades, et Frontexi koordineeritav ühisoperatsioon Triton käivitati täies mahus 1. novembril 2014 ja selle esialgne eelarve oli vaid 2,9 miljonit eurot kuus, võrreldes Mare Nostrumi üle 9 miljoni euro suuruse kuueelarvega; arvestades, et alates ühisoperatsiooni Triton käivitamisest 2014. aasta novembris on Vahemere keskosa marsruudil päästetud rohkem kui 24 000 ebaseaduslikku migranti, sealhulgas ligi 7860 neist Frontexi kaasrahastatavate ressursside osalusel;

G.

arvestades, et inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajad ja inimkaubitsejad kasutavad ebaseaduslikku rännet ära ja seavad oma rahalise kasu eesmärgil ohtu migrantide elu, vastutavad tuhandete surmajuhtumite eest ning kujutavad endast ELile ja liikmesriikidele tõsist probleemi; arvestades, et inimkaubitsejad teenivad oma kriminaalse tegevusega hinnanguliselt 20 miljardit eurot kasumit aastas; arvestades, et Europoli andmetel on organiseeritud kuritegelikud rühmitused, kes korraldavad ebaseaduslike migrantide transporti üle Vahemere, otseselt seotud inimkaubanduse, uimastite, tulirelvade ja terrorismiga; arvestades, et 17. märtsil 2015. aastal käivitas Europol ühisoperatsiooni Mare organiseeritud kuritegelike rühmituste vastu võitlemiseks;

H.

arvestades, et piirkondlik ebastabiilsus ja konfliktid mõjutavad migrantide massilist sissevoolu ja põgenikevoogusid ning seega ELi pääseda üritavate isikute arvu; arvestades, et ISi ja Da’eshi kiire laienemine naabruses asuvates konfliktipiirkondades mõjutab kokkuvõttes migrantide massilist sissevoolu ja põgenikevoogusid;

1.

väljendab sügavat kurbust ja valu korduvate traagiliste surmajuhtumite pärast Vahemerel; nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja liikmesriigid teeksid olemasolevale koostööle tuginedes kõik endast sõltuva, et ära hoida uusi hukkumisi merel; kutsub EL ja liikmesriike üles tegema kõik endast oleneva, et tuvastada surnukehad, teha kindlaks teadmata kadunud isikud ja teavitada nende sugulasi;

2.

nõuab, et ELi ja liikmesriigid tagaksid vajalikud ressursid otsingu- ja päästetegevusega seotud kohustuste tõhusaks täitmiseks ning nende nõuetekohaseks rahastamiseks; kutsub liikmesriike üles ilmutama jätkuvalt solidaarsust ja pühendumust, suurendades oma panust Frontexi ning Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) eelarvetesse ja operatsioonidesse, ning võtab kohustuse tagada ELi eelarve ja selle vastavate fondide kaudu asjaomastele ametitele kohustuste täitmiseks vajalikud ressursid (inimesed ja varustus);

3.

kordab, et EL peab Vahemeres hiljuti toimunud traagiliste sündmustega seoses tegutsema, tuginedes solidaarsusele ja vastutuse õiglasele jagamisele, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 80, ning kasutama üleeuroopalist lähenemisviisi; kordab, et EL peab suurendama vastutuse ja solidaarsuse õiglast jagamist liikmesriikidega, kes võtavad absoluutarvudes või proportsionaalselt vastu suurima arvu põgenikke ja varjupaigataotlejaid;

4.

kiidab heaks asjaolu, et Euroopa Ülemkogu võttis endale kohustuse suurendada ELi operatsiooni Triton rahalisi vahendeid ja ressursse; nõuab tungivalt, et EL annaks operatsioonile Triton selged volitused, laiendades selle tegevuspiirkonda ja suurendades selle volitusi otsingu- ja päästeoperatsioonideks ELi tasandil;

5.

nõuab töökindla ja alalise humanitaarse Euroopa päästeoperatsiooni loomist, mis tegutseks sarnaselt Mare Nostrumile avamerel ja milles kõik liikmesriigid osaleksid finantsvahendite, varustuse ja ressurssidega; nõuab ELilt sellise operatsiooni kaasrahastamist;

6.

tunneb heameelt Euroopa Ülemkogu ettepaneku üle varjupaigataotluste ühise menetlemise kohta EASO meeskondade toel; kutsub komisjoni üles laiendama EASO volitusi, et suurendada selle operatiivset rolli varjupaigataotluste menetlemisel;

7.

palub kõigil liikmesriikidel täies ulatuses ära kasutada olemasolevad võimalused humanitaarviisade väljastamiseks oma saatkondades ja konsulaatides; juhib seoses sellega tähelepanu asjaolule, et nõukogu peaks tõsiselt kaaluma võimalust hakata rakendama 2001. aasta ajutise kaitse direktiivi või ELi toimimise lepingu artikli 78 lõiget 3, kuna neis mõlemas sätestatakse solidaarsusmehhanism põgenike massilise ja ootamatu sissevoolu puhuks;

8.

kutsub liikmesriike üles suurendama sissemakseid olemasolevatesse ümberasustamisprogrammidesse – eriti neid liikmesriike, kes ei ole senini üldse panustanud;

9.

kutsub komisjoni üles kehtestama siduva kvoodi varjupaigataotlejate jaotamiseks kõikide liikmesriikide vahel;

10.

rõhutab vajadust ergutada vabatahtliku tagasipöördumise poliitikat, tagades samal ajal kõigi migrantide õiguste kaitse ning kindlustades turvalise ja seadusliku juurdepääsu ELi varjupaigasüsteemile, võttes nõuetekohaselt arvesse välja- ja tagasisaatmise lubamatuse põhimõtet (non-refoulement);

11.

tervitab asjaolu, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident ning eesistujariik Läti kutsusid Luxembourgis viivitamata kokku erakorralise välis- ja siseministrite nõukogu ühiskohtumise, ning tervitab asjaolu, et liikmesriigid kutsusid viivitamata kokku erakorralise tippkohtumise, et leida Vahemerel valitsevale kriisiolukorrale ühine lahendus; märgib, et toimus esimene laiaulatuslik arutelu võimaluste üle päästa elusid, võidelda inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate vastu ning jagada liikmesriikide vahel vastutust migrantide vastuvõtmise ja nende kaitse valdkonnas; rõhutab, et liikmesriigid peavad oma kohustusi suurendama, ning taunib asjaolu, et Euroopa Ülemkogu ei soovinud võtta endale kohustust luua usaldusväärne ELi-ülene siduv solidaarsusmehhanism;

12.

nõuab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kiiret ja täielikku ülevõtmist ning tõhusat rakendamist kõigi osalevate liikmesriikide poolt, tagades seeläbi ühised Euroopa standardid, sealhulgas migrantide vastuvõtutingimustest ja põhiõiguste austamisest kinnipidamise kehtivate õigusaktide alusel;

13.

nõuab ELi ja liikmesriikide poliitikameetmete tihedamat kooskõlastamist, et võidelda rände algpõhjustega; rõhutab ELi tervikliku lähenemisviisi vajalikkust, et tugevdada sise- ja välispoliitika ning eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika, arengupoliitika ja rändepoliitika sidusust; nõuab ELi koostöö tugevdamist partnerriikidega Lähis-Idas ja Aafrikas, et edendada demokraatiat, põhivabadusi ja -õigusi, turvalisust ja heaolu;

14.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja kolmandad riigid kehtestaksid võimalikult ranged kriminaalkaristused nii ELi-suunalise kui ka ELi piires toimuva inimkaubanduse ja inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise eest ning samuti isikute või rühmade suhtes, kes kasutavad ELis kaitsetuid migrante ära, tagades samas, et ei karistataks isikuid, kes abistavad varjupaigataotlejaid ja merehätta sattunud aluseid;

15.

kutsub liikmesriike üles tegema tihedat koostööd Europoli, Frontexi, EASO ja Eurojustiga, et võidelda inimkaubitsejate ja inimeste üle piiri toimetajate kuritegelike võrgustike vastu, tuvastada ja jälgida nende rahastusallikaid ning teha kindlaks nende toimimisviis, eesmärgiga takistada neid rikastumast migrantide elude ohtu seadmise arvelt; rõhutab vajadust tugevdada koostööd nii õiguskaitsealasel väljaõppel kui ka teabeteenuste osutamisel kolmandate riikide ja eelkõige Liibüa naaberriikidega, mis on hädavajalik asjaomaste kuritegelike võrgustike edukaks lõhkumiseks; rõhutab, et kolmandad riigid peavad järgima rahvusvahelist õigust seoses merehädaliste päästmisega ning tagama pagulaste kaitsmise ja põhiõiguste austamise;

16.

toonitab, et vägivalla ja mahajäämuse algpõhjustega tuleb tegeleda nende päritoluriikides, et peatada pagulaste ja majandusmigrantide voog; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et juhtimisstruktuuride märkimisväärne tugevdamine, rajades tõhusad ja kaasavad avalikud asutused, tagades suutlikkuse suurendamise kolmandate riikide varjupaigasüsteemides, kehtestades õigusriigi põhimõtted ja võideldes sügavalt juurdunud korruptsiooni vastu kõigil tasanditel ning edendades inimõigusi ja suuremat demokraatiat, peaks olema kõigi päritoluriikide valitsuste esmatähtis eesmärk;

17.

kinnitab oma toetust kõigile ÜRO juhitavatele läbirääkimistele, mille eesmärk on taastada Liibüas demokraatlik riigivõim, ning ÜRO võetud kohustusele suurendada jõupingutusi, et tegeleda konfliktide ja ebastabiilsusega Liibüas ja Süürias; rõhutab, et stabiilsuse loomine konfliktipiirkondades on äärmiselt oluline isikute ümberasumise vähendamiseks;

18.

tuletab meelde, et käesoleva resolutsiooni eesmärk on reageerida hiljutistele traagilistele sündmustele Vahemerel, Euroopa Ülemkogu 23. aprilli 2015. aasta kohtumise järeldustele ja esitada meetmete kogum, mille võtmisega ei tohi viivitada, pidades silmas, et kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon, kes on selliste küsimuste puhul vastutav komisjon, koostab praegu raportit, milles kajastatakse Euroopa Parlamendi rännet puudutavaid keskpika ja pika tähtajaga poliitikasuundumusi;

19.

kutsub komisjoni üles töötama välja ja esitama ambitsioonika rändealase Euroopa tegevuskava, milles oleks arvestatud rände kõigi aspektidega;

20.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

21.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 346/51

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Keenia kohta,

—

võttes arvesse teist läbivaadatud partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud 23. juunil 2000 Cotonous (edaspidi „Cotonou leping”), ja eelkõige selle artikleid 8, 11 ja 26,

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini 23. novembri 2014. aasta avaldust 28 tsiviilreisija tapmise kohta ning 3. aprilli 2015. aasta avaldust Garissa ülikoolis toimunud veresauna kohta,

—

võttes arvesse 9. aprillil 2015 toimunud Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 497. kohtumisel avaldatud pressiteadet Keenias Garissas toime pandud terrorirünnaku kohta,

—

võttes arvesse Keenia õhuväe rünnakut rühmituse Al-Shabaab Somaalias asuvatele väljaõppelaagritele vastuseks Garissa ülikoolis toimunud veresaunale,

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO 1981. aasta deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

—

võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

—

võttes arvesse ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaariõiguse kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et viimane terrorirünnak Keenias Garissas oli suunatud noorte, hariduse ja seega riigi tuleviku vastu; arvestades, et noored kätkevad endas lootust ja rahu ning on riigi arengu tulevased edendajad; arvestades, et haridus täidab vägivaldse ekstremismi ja fundamentalismi vastases võitluses esmatähtsat rolli;

B.

arvestades, et viimastel kuudel on kogu maailmas tohutult sagenenud rünnakud usuvähemuste, eriti kristlaste vastu; arvestades, et kristlasi tapetakse, pekstakse ja vahistatakse iga päev, enamasti mõnes Araabia maailma osas džihaaditerroristide poolt;

C.

arvestades, et kristlased on kõige enam tagakiusatud usurühm; arvestades, et äärmuslikkus ja seda liiki tagakiusamine on muutumas kasvava massilise rände oluliseks teguriks; arvestades, et andmete kohaselt tapetakse igal aastal enam kui 150 000 kristlast;

D.

arvestades, et 15. veebruaril 2015 raius ISIS/Da’esh Liibüas pea maha 21 Egiptuse kopti kristlasel;

E.

arvestades, et Garissas tegutsenud ründajad võtsid meelega sihikule mittemoslemid ning otsisid teiste seast üles kristlased, et nad brutaalselt hukata; arvestades, et rühmitus Al-Shabaab on avalikult kuulutanud, et peab sõda piirkonnas elavate kristlaste vastu;

F.

arvestades, et laste ja noorte õiguste kaitse ning oskuste, hariduse ja innovatsiooni tugevdamine on äärmiselt oluline nende majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste võimaluste ning riigi arengu tõhustamiseks;

G.

arvestades, et Al-Shabaab on võtnud järjepidevalt sihikule tudengeid, koole ja muid haridusasutusi; arvestades, et muu hulgas tapeti 2009. aasta detsembris enesetapupommirünnakus Somaalias Muqdishos arstitudengite lõpuaktusel 19 inimest, ja terrorirühmitus võttis vastutuse 2011. aasta oktoobris toimunud pommirünnaku eest, mille tagajärjel sai surma 70 inimest, k.a tudengid, kes ootasid samuti Muqdishos asuvas Somaalia haridusministeeriumis oma eksamitulemusi;

H.

arvestades, et 25. märtsil 2015 kaotas Al-Shabaabi poolt Muqdisho hotellis korraldatud rünnaku käigus elu vähemalt 15 isikut, ning et teiste seas hukkus rünnakus Yusuf Mohamed Ismail Bari-Bari, kes oli Somaalia alaline esindaja ÜRO juures Šveitsis Genfis;

I.

arvestades, et Keenias on üha sagedamini toimunud tsiviilelanike vastu suunatud rünnakuid alates 2011. aasta oktoobrist, mil Keenia väed sisenesid Lõuna-Somaaliasse, et osaleda koos Somaalia sõjaväega koordineeritud operatsioonis Al-Shabaabi kontrolli all olevas piirkonnas pärast seda, kui terrorirühmitus oli võtnud neli pantvangi;

J.

arvestades, et alates 2011. aasta novembrist on Keenia väed osalenud Aafrika Liidu missioonis Somaalias (AMISOM), mille Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu asutas 19. jaanuaril 2007 ning millele andis 20. veebruaril 2007. aastal loa (resolutsioon 1744(2007)13) ÜRO Julgeolekunõukogu, kes ühtlasi andis Aafrika Liidule hiljuti loa jätkata missiooni kuni 30. novembrini 2015 (resolutsioon 2182(2014));

K.

arvestades, et üks peamisi jõude võitluses terrorirühmituse Al-Shabaab vastu on olnud Etioopia sõjavägi ning veidi vähem ka Uganda sõjavägi;

L.

arvestades, et Al-Shabaab on loonud sidemeid teiste Aafrika islamistlike rühmitustega, nt Nigeeria Boko Haramiga ja islamistliku Magribi Al-Qaedaga;

M.

arvestades, et terrorirühmitus Al-Shabaab korraldab Somaalias järjepidevalt pommiplahvatusi ja tapab enamasti tsiviilelanikke, ka naaberriikides, näiteks Ugandas Kampalas 2010. aasta juulis, ja märksa sagedamini Keenias, kus üksnes ulatuslikud terroriaktid on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu, kuid väikseid rünnakuid on esinenud pidevalt;

N.

arvestades, et rühmitus Al-Shabaab võttis vastutuse 2014. aasta juulis toimunud haarangute eest Keenia rannikul asuvates Hindi, Gamba, Lama ja Tana Riveri külades, mille käigus hukati enam kui 100 inimest, ja kahe rünnaku eest Mandela maakonnas 2014. aasta lõpus, mil tapeti 64 inimest;

O.

arvestades, et pärast Garissa ülikoolis toime pandud terrorirünnakut esitas Keenia valitsus ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile ähvarduse, nõudes Dadaabi pagulaslaagri sulgemist kolme kuu jooksul; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet hoiatas, et sellel oleks nii humanitaar- kui praktilisest aspektist väga rasked tagajärjed; arvestades, et ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga on keelatud sundida pagulasi pöörduma tagasi piirkonda, kus nende elu või vabadus on ohus;

P.

arvestades, et Aafrika valmisolekuväed veel ei toimi, ja arvestades, et EL on väljendanud valmisolekut toetada Aafrika rahuvalvesuutlikkust osana oma Aafrika julgeolekustrateegiast;

Q.

arvestades, et AKV–ELi partnerluslepingu artiklis 11 on sätestatud, et „Rahu tagamise ning konfliktide vältimise ja lahendamise meetmed hõlmavad eelkõige abi, et tasakaalustada ühiskonna kõikide osade poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurialaseid võimalusi, suurendada demokraatlikku õiguspärasust ja valitsemise tõhusust, luua mõjusad mehhanismid eri rühmade huvide rahumeelseks ühitamiseks, […] et ületada ühiskonna eraldusjooned ning rajada toimekas ja korrastatud kodanikuühiskond”;

1.

mõistab kõige karmimalt hukka rühmituse Al-Shabaab poolt 2. aprillil 2015 Garissas läbiviidud tahtliku terrorirünnaku, mille käigus mõrvati 147 noort süütut üliõpilast ja vigastati veel 79 inimest; mõistab ühemõtteliselt hukka kõik inimõiguste rikkumised, eriti juhul, kui inimesi tapetakse nende usu, veendumuste või etnilise päritolu pärast;

2.

mõistab veel kord hukka 2014. aasta suvel rühmituse Al-Shabaab korraldatud haarangud mitmes Keenia rannakülas, k.a Mpeketonis, kus hukati 50 inimest; mõistab karmilt hukka Nairobis asuvale Westgate’i ostukeskusele 24. septembril 2013 korraldatud rünnaku, mille järel leiti 67 surnukeha; mõistab hukka rühmituse Al-Shabaab 25. märtsil 2015 toime pandud rünnaku Muqdishos, milles kaotas elu Yusuf Mohamed Ismail Bari-Bari, kes oli Somaalia alaline esindaja ÜRO juures Genfis;

3.

avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele ning Keenia Vabariigi rahvale ja valitsusele; toetab Keenia rahvast nende põlastusväärsete agressiooniaktide ajal;

4.

tuletab meelde, et usuvabadus on üks põhiõigusi, ning mõistab sügavalt hukka igasuguse vägivalla ja diskrimineerimise usutunnistuse tõttu;

5.

mõistab hukka hiljuti mitmes riigis toimunud rünnakud kristlaste kogukondade vastu, eelkõige seoses hiljuti Liibüast mere ületamise käigus üle parda heidetud 12 kristlasega ning 19. aprillil 2015 toimunud 30 Etioopia kristlase mõrvamisega, ning väljendab solidaarsust ohvrite perekondadega;

6.

on sügavalt mures selle pärast, et mitmetes maailma piirkondades kuritarvitavad terroritegude toimepanijad usku, ning väljendab sügavat muret kristlaste vastase sallimatuse, vägivalla ja nende represseerimisjuhtude järsu sagenemise üle, eelkõige mõnes Araabia maailma osas; mõistab hukka usu ärakasutamise mitmesugustes konfliktides; mõistab hukka kogu maailmas üha sagenevad rünnakud kirikutele, eelkõige rünnaku, mis toimus Pakistanis 15. märtsil 2015 ja maksis 14 inimese elu; mõistab sügavalt hukka kristlaste vangistamise, kadumise, piinamise, orjastamise ja avaliku hukkamise Põhja-Koreas; kinnitab ja toetab kõigi Iraagis ja Süürias elavate usu- ja etniliste vähemuste, sealhulgas kristlaste vääramatut õigust elada inimväärselt, võrdõiguslikult ja turvaliselt oma traditsioonilisel ajaloolisel kodumaal; märgib, et selles piirkonnas on eri usurühmad sajandeid rahumeelselt koos elanud;

7.

nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid täidaksid Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 17 sätestatud kohustust pidada kirikute ning usuliste, filosoofiliste ja mitteusuliste organisatsioonidega avatud, läbipaistvat ja korrapärast dialoogi, et tagada kristlaste kogukondade ja teise usukogukondade tagakiusamise käsitlemine ELi jaoks esmatähtsa küsimusena;

8.

mõistab hukka iidse seaduse (nn dhimmi pakti) kasutamise ISISe/Da’eshi poolt Süürias ja Iraagis, sest selle eesmärk on pressida surmaga ähvardades kristlastelt välja usumaksu kohustused ja piirangud;

9.

kinnitab oma solidaarsust kõigi kristlastega, keda kiusatakse taga Aafrika eri piirkondades, juhtides erilist tähelepanu hiljutistele julmustele Liibüas, Nigeerias ja Sudaanis;

10.

mõistab hukka islami sõnumi väärtõlgendamise vägivaldse, julma, totalitaarse, rõhuva ja ekspansiivse ideoloogia loomiseks, mis seadustab kristlaste vähemuste hävitamise, ega pea seda vastuvõetavaks; nõuab tungivalt, et moslemi juhid mõistaksid täielikult hukka kõik terrorirünnakud, k.a need, mis on sihitud usukogukondade ja vähemuste ning eelkõige kristlaste vastu;

11.

nõuab kohest, sõltumatut, põhjalikku ja tulemuslikku uurimist, et teha süüdlased kindlaks ning tuua nende taunitavate terrorismiaktide toimepanijad, korraldajad, rahastajad ja toetajad kohtu ette;

12.

tunnistab, et tõelised vastumeetmed tuleb võtta koostöös teiste Aafrika riikidega, ning palub, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident ning nõukogu tegeleksid selle piirkonna julgeoleku- ja terrorismiohtudega koostöös Aafrika Liiduga, toetades viimase olulisi jõupingutusi võitluses Al-Shabaabi vastu AMISOMi abil; nõuab tungivalt, et Euroopa Liit toetaks otsustavalt konfliktide ohjamise üleaafrikalisi ja piirkondlikke mehhanisme, eelkõige Aafrika valmisolekuvägesid;

13.

palub, et Keenia valitsus võtaks vastutuse ning rakendaks meetmeid nii Al-Shabaabi vägivalla kui ka selle algpõhjuste vastu; on arvamusel, et julgeolekut on võimalik saavutada üksnes siis, kui tegeletakse tõsiselt vastuoludega Keenia poliitilises ja kodanikuühiskonnas ning piirkondade ebavõrdse arenguga; peab kahetsusväärseks politseiüksuste hilist reageerimist; nõuab eelkõige tungivalt, et valitsus ei kasutaks terrorirünnakuid ettekäändena kodanikuõiguste mahasurumiseks; palub Keenia ametivõimudel tugineda oma terrorismivastase võitluse strateegias õigusriigi põhimõttele ja põhiõiguste austamisele; rõhutab, et tuleb tagada terrorismivastaste poliitikameetmete demokraatlik ja kohtulik järelevalve;

14.

nõuab tungivalt, et Keenia ametivõimud tagaksid, et välditaks usukogukondade vahelisi lõhesid ja paralleelide tõmbamist moslemikogukonna ja Al-Shabaabi vahel, ning võtaksid kõik meetmed, et tagada riigi ühtsuse säilitamine Keenia sotsiaalse ja majandusliku arengu ja stabiilsuse nimel ning oma rahva väärikuse ja inimõiguste kaitsmiseks; palub, et Keenia valitsus ning opositsiooni- ja usujuhid tegeleksid tõrjutusest, riigi piirkondlikust lõhestatusest ja institutsioonilisest diskrimineerimisest tuleneva ajaloolise ebaõiglusega ning tagaksid, et terrorismivastased operatsioonid oleksid suunatud üksnes nende toimepanijate vastu, mitte etniliste ja usukogukondade vastu laiemalt;

15.

tuletab Euroopa välisteenistusele ja liikmesriikidele meelde, et 2012. aasta juunis vastu võetud ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava näeb ette, et inimõiguste küsimus tuleb tõstatada kõikides kolmandate riikidega peetavates dialoogides terrorismivastase võitluse teemal;

16.

nõuab, et EL rakendaks Keenias sõjalise koolitusmissiooni programmi ning pakuks kaasaegset varustust, teeks koostööd Keenia sõjaväe ja politseijõududega ning õpetaks neid välja võitlema terrorismi vastu ja tõkestama Al-Shabaabi laienemist;

17.

nõuab tungivalt, et Keenia valitsus teeks kõik jõupingutused, et järgida õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi, demokraatia põhimõtteid ja põhivabadusi, ning nõuab, et EL annaks oma rahvusvahelisele partnerile selles valdkonnas eeskuju ning koguks vajaliku rahalise toetuse, et tõhustada olemasolevaid juhtimisprogramme, tagamaks riiklikku julgeolekut ning toomaks riiki ja piirkonda rahu ja stabiilsust; rõhutab, et Al-Shabaabi poolse vägivalla eskaleerumist tuleb käsitleda koostöös naaberriikidega; palub ELil anda selleks kogu vajalik rahaline, logistiline ja eksperdiabi, sealhulgas võimaldada kasutada Aafrika rahutagamisrahastut ja ELi kriisiohjamise vahendeid;

18.

kutsub Keenia julgeolekuvägesid üles tagama, et terrorismiohu vastu võideldaks seadusi järgides; palub Keenia valitsusel tagada oma territooriumil asuvate pagulaslaagrite julgeolek ja kaitse kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

19.

toonitab, et rahvusvahelist terrorismi rahastatakse ebaseaduslikust rahapesust, lunarahast, väljapressimisest, uimastikaubandusest ja korruptsioonist; palub, et komisjon ja liikmesriigid tõhustaksid koostööd kolmandate riikidega rahapesu ja terrorismi rahastamist puudutavate luureandmete jagamisel;

20.

kinnitab taas, et toetab kõiki algatusi, mille eesmärk on edendada usukogukondade ja muude kogukondade dialoogi ja vastastikust lugupidamist; kutsub kõiki usujuhte üles edendama sallivust ja rakendama meetmeid vihkamise ning vägivalla ja äärmusliku radikaliseerumise vastu võitlemiseks;

21.

taunib terrorirünnakute korraldamist haridusasutustele ja -rajatistele eesmärgiga kahjustada haridust ja kõigi kodanike väärikust ning külvata usaldamatust kogukondade vahele ja neid lõhestada; tuletab meelde kristlastest tütarlaste röövimist Nigeerias Chiboki linnas, mille pani 2014. aastal toime džihaadi terrorismirühmitus Boko Haram ja mille kogu maailm hukka mõistis;

22.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Keenia valitsusele, Aafrika Liidu institutsioonidele, Ida-Aafrika Arenguühendusele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassambleele ning AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee kaasesimeestele.

21.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 346/55