22.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 191/1

(1)

Määrus (EÜ) nr 1165/98 (3) kehtestas ühtse alusraamistiku ühenduse ettevõtlusstatistika kogumiseks, koostamiseks, edastamiseks ja hindamiseks majandustsükli analüüsimise eesmärgil.

(2)

Määruse (EÜ) nr 1165/98 rakendamine komisjoni määrustega (EÜ) nr 586/2001, (4)(EÜ) nr 588/2001 (5) ja (EÜ) nr 606/2001, (6) mis käsitlevad vastavalt tööstuse põhirühmade määratlust, muutujate määratlust ja erandite lubamist liikmesriikidele, on loonud praktiliste kogemuste kogumi, mis võimaldab välja selgitada kiirstatistika edasiseks parandamiseks vajalikud meetmed.

(3)

Majandus- ja rahandusministrite nõukogu tegi majandus- ja rahaliidu statistikanõudeid käsitlevas tegevuskavas ning selle tegevuskava rakendamise eduaruannetes kindlaks muud statistika parandamise põhiaspektid lisaks määrusega (EÜ) nr 1165/98 hõlmatutele.

(4)

Rahapoliitika jaoks vajab Euroopa Keskpank (EKP) kiirstatistika edasiarendamist nagu on sedastatud EKP dokumendis, mis käsitleb üldmajandusstatistikale esitatavaid statistikanõudeid, ning eriti vajab ta õigeaegseid, usaldusväärseid ja olulisi koondandmeid eurotsooni kohta.

(5)

Nõukogu otsusega 89/382/EMÜ, Euratom (7) asutatud statistikaprogrammi komitee on kindlaks teinud Euroopa peamised majandusnäitajad, mis jäävad väljapoole määruse (EÜ) nr 1165/98 reguleerimisala.

(6)

Seetõttu on vaja muuta määrust (EÜ) nr 1165/98 valdkondades, mis on eriti tähtsad rahapoliitika tegemisel ja konjunktuuritsükli uurimisel.

(7)

Käesolevas määruses sätestatud meetmed on kooskõlas statistikaprogrammi komitee arvamusega.

(8)

Lissaboni kasvu- ja tööhõivestrateegia rakendamine hõlmab ettevõtete ülemäärase koormuse vähendamist ning uute tehnoloogiate levitamist,

1)

Artikli 4 lõiget 2 muudetakse järgmiselt:

2)

Artiklit 10 muudetakse järgmiselt:

3)

Artikli 12 lõige 1 asendatakse järgmisega:

4)

Artikli 14 lõige 2 asendatakse järgmisega:

5)

Artiklile 17 lisatakse järgmine punkt:

6)

Lisad A — D muudetakse vastavalt käesoleva määruse lisas esitatule.

22.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 191/16

(1)

Määrus (EÜ) nr 2236/95 (3) näeb muu hulgas ette ühist huvi pakkuvate projektidega seotud uuringute kaasrahastamise summas, mis üldjuhul ei tohi ületada 50 % kogumaksumusest, samas kui projektide maksimaalne rahastamine telekommunikatsiooni valdkonnas ei tohi ületada 10 % investeeringute kogumaksumusest.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1997. aasta otsus nr 1336/97/EÜ üleeuroopalisi telekommunikatsioonivõrke käsitlevate suuniste kohta (4) määratleb ühist huvi pakkuvad projektid. Nimetatud otsuse rakendamise kogemus on näidanud, et vähem kui üks projekt kahekümnest sisaldab teenuse kasutuselevõttu, ülejäänute puhul on tegemist teenuse kasutuselevõtuga seotud uuringutega. Selle tulemusena on üleeuroopalistele telekommunikatsioonivõrkudele antava abi otsene mõju piiratud.

(3)

Keele-, kultuuri-, õigusaktidest tulenevate ja haldusbarjääride tõttu on üleeuroopaliste teenuste elektrooniliste andmeedastusvõrkude vahendusel kasutuselevõtu maksumus oluliselt kõrgem kui ühes liikmesriigis osutatavate võrreldavate teenuste maksumus.

(4)

Telekommunikatsioonisektori teenuse ettevalmistava uuringu maksumuse osakaalu teenuse kasutuselevõtuks vajalikest koguinvesteeringutest on peetud kõrgeks ning selle tulemusena kohaldatakse nimetatud uuringutele määruse (EÜ) nr 2236/95 alusel rahastamiseks lubatavat maksimaalset määra, välja arvatud teenuste kasutuselevõtuks antavale abile. Selle tulemusena on nimetatud määruse alusel antaval abil väike otsene mõju teenuste kasutuselevõtu stimuleerimisele.

(5)

Ühenduse abi peaks antama eelistatavalt projektidele, mille eesmärgiks on stimuleerida teenuste kasutuselevõttu ja seega anda suurim panus infoühiskonna arengusse. Seepärast on vajalik suurendada maksimaalset rahastamist proportsionaalselt tegelike, teenuse üleeuroopalisest olemusest tulenevate kulutustega. Ühendusepoolse rahastamise kasvu tuleks kohaldada siiski vaid üldhuviteenustele, mis peavad ületama keele-, kultuuri-, õigusaktidest tulenevad ja haldusbarjäärid,

22.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 191/18

(1)

Nõukogu 29. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/37/EÜ sõidukite registreerimisdokumentide kohta (3) artikli 9 kohaselt abistavad liikmesriigid üksteist kõnealuse direktiivi rakendamisel ning võivad kahe- või mitmepoolselt vahetada teavet, eriti selleks, et vajaduse korral enne mis tahes sõiduki registreerimist kontrollida selle õiguslikku seisundit sõiduki eelnevalt registreerinud liikmesriigis. Selline kontrollimine võib toimuda eelkõige arvutivõrgu kaudu.

(2)

Schengeni infosüsteem (edaspidi SIS), mis on loodud ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta 14. juunil 1985. aastal sõlmitud Schengeni lepingu 1990. aasta rakenduskonventsiooni (4)(edaspidi “1990. aasta Schengeni konventsioon”) IV jaotise alusel ning integreeritud Euroopa Liitu vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud protokollile, moodustab elektroonilise võrgu liikmesriikide vahel ja sisaldab muu hulgas andmeid varastatud, ebaseaduslikult omastatud või kaotatud mootorsõidukite kohta, mille mootori töömaht on üle 50 cm3. Vastavalt 1990. aasta Schengeni konventsiooni artiklile 100 sisestatakse SISi andmed selliste mootorsõidukite kohta, mida otsitakse arestimiseks või kriminaalmenetluses tõendina kasutamiseks.

(3)

Nõukogu 22. detsembri 2004. aasta otsus 2004/919/EÜ sõidukitega seotud piiriülese toimega kuritegevuse tõkestamise kohta (5) sisaldab SISi kasutamist mootorsõidukitega seotud kuritegude vastaste seaduste rakendamisstrateegia lahutamatu osana.

(4)

Vastavalt 1990. aasta Schengeni konventsiooni artikli 101 lõikele 1 saavad SISi sisestatud andmetele juurdepääsu ja nende vahetu otsimise õiguse ainult asutused, kes vastutavad piirikontrolli eest ning muude politsei- ja tollikontrollide läbiviimise eest kõnealuses riigis ning nende kooskõlastamise eest.

(5)

1990. aasta Schengeni konventsiooni artikli 102 lõikes 4 sätestatakse, et põhimõtteliselt ei või andmeid halduslikel eesmärkidel kasutada.

(6)

Selleks otstarbeks selgelt määratud ning liikmesriikides sõidukite registreerimistunnistuste väljaandmise eest vastutavatel teenistustel peaks olema juurdepääs SISi sisestatud andmetele mootorsõidukite kohta, mille mootori töömaht on üle 50 cm3, haagiste ja haagiselamute kohta, mille tühimass on üle 750 kg, ning sõidukite registreerimistunnistuste ja sõidukite numbrimärkide kohta, mis on varastatud, ebaseaduslikult omastatud, kaotatud või kehtetuks tunnistatud, et võimaldada neil kontrollida, kas neile registreerimiseks esitatud sõidukid on varastatud, ebaseaduslikult omastatud või kaotatud. Sel eesmärgil on vaja vastu võtta kõnealustele teenistustele nimetatud andmetele juurdepääsu võimaldavad eeskirjad ning võimaldada neil nimetatud andmete kasutamist halduslikel eesmärkidel sõidukite registreerimistunnistuste nõuetekohaseks väljaandmiseks.

(7)

Liikmesriigid peaksid võtma vajalikud meetmed, et tagada vajadusel 1990. aasta Schengeni konventsiooni artikli 100 lõikes 2 sätestatud meetmete võtmine.

(8)

Euroopa Parlamendi 20. novembri 2003. aasta soovitus nõukogule teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) kohta kirjeldab mitmeid olulisi probleeme ja kaalutlusi seoses SISi arendamisega, eelkõige seoses eraõiguslike asutuste, nagu sõidukite registreerimise teenistuste juurdepääsuga SISile.

(9)

Kui liikmesriikides sõidukite registreerimistunnistuste väljaandmise eest vastutavad teenistused ei ole riiklikud teenistused, tuleks juurdepääsu SISile võimaldada kaudselt, see tähendab 1990. aasta Schengeni konventsiooni artikli 101 lõikes 1 nimetatud asutuse vahendusel, kes vastutab kõnealuste liikmesriikide poolt vastavalt selle konventsiooni artiklile 118 võetud meetmete järgimise tagamise eest.

(10)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (6) ning 1990. aasta Schengeni konventsiooni sätetes sisalduvaid andmekaitse erieeskirju, mis täiendavad või selgitavad nimetatud direktiivis sätestatud põhimõtteid, kohaldavad liikmesriikides sõidukite registreerimistunnistuste väljaandmise eest vastutavad teenistused isikuandmete töötlemisel.

(11)

Kuna liikmesriigid ei suuda täiel määral saavutada käesoleva määruse eesmärki, milleks on liikmesriikides sõidukite registreerimistunnistuste väljaandmise eest vastutavatele teenistustele SISile juurdepääsu andmine, et lihtsustada nende direktiivist 1999/37/EÜ tulenevate ülesannete täitmist, ning seda on SISi kui ühise infosüsteemi olemuse tõttu võimalik saavutada ainult ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuspõhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(12)

Liikmesriikidel peaks olema piisavalt aega käesoleva määruse kohaldamiseks vajalike praktiliste meetmete võtmiseks.

(13)

Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, mis on seotud nõukogu 17. mai 1999. aasta otsuse 1999/437/EÜ (Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel nimetatud kahe riigi Schengeni acquis’ rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises osalemise kohta sõlmitud lepingu teatavate rakenduseeskirjade kohta) (7) artikli 1 punktis g osutatud valdkonnaga.

(14)

Šveitsi puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel allkirjastatud lepingu tähenduses (mis käsitleb Šveitsi Konföderatsiooni ühinemist Schengeni acquis’ sätete rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega), mis on seotud otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis G osutatud valdkonnaga, koostoimes kõnealuse lepingu Euroopa Ühenduse nimel allkirjastamist ning selle teatud sätete ajutist kohaldamist käsitleva 25. oktoobri 2004. aasta nõukogu otsuse 2004/860/EÜ (8) artikli 4 lõikega 1.

(15)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtetest.

(16)

Käesolev määrus kujutab endast õigusakti, mis tuleneb Schengeni acquis’st või on sellega muul moel seotud 2003. aasta ühinemisakti artikli 3 lõike 2 tähenduses,

22.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 191/22

(1)

Majandus- ja rahandusministrite nõukogu poolt 2000. aasta septembris heaks kiidetud majandus- ja rahaliidu statistikanõudeid käsitlevas tegevuskavas määratletakse, et on kiiresti vaja piiratud hulgal sektorite kvartaliandmeid ning need peaksid saama kättesaadavaks 90 päeva jooksul pärast vastava kvartali lõppu.

(2)

Majandus- ja rahandusministrite nõukogu ja komisjoni ühisaruandes Euroopa Ülemkogule eurotsooni statistiliste andmete ja näitajate kohta, mille majandus- ja rahandusministrite nõukogu võttis vastu 18. veebruaril 2003, rõhutatakse, et esmatähtsad meetmed mitmetes valdkondades, kaasa arvatud rahvamajanduse arvepidamise kvartaliandmete koostamine institutsiooniliste sektorite kaupa, tuleks täielikult rakendada 2005. aastaks.

(3)

Euroopa Liidu majanduse tsükliliste protsesside analüüsimiseks ja rahapoliitika elluviimiseks majandus- ja rahaliidus on vaja makromajanduslikke statistilisi andmeid majanduskäitumise kohta ja üksikute institutsiooniliste sektorite vastastikuste suhete kohta, mida on võimatu kindlaks teha kogu majanduse tasandil koostatud andmete põhjal. Seetõttu on vaja toota kvartaliandmeid institutsiooniliste sektorite kaupa Euroopa Liidu kohta tervikuna ja eurotsooni kohta.

(4)

Selliste andmete koostamine on osa üldeesmärgist luua aasta- ja kvartaliandmete süsteem Euroopa Liidu ja eurotsooni kohta. Süsteem hõlmab peamisi makromajanduslikke koondnäitajaid ja rahastamiskontode ning muude kontode kui rahastamiskontode andmeid institutsioonide kaupa. Eesmärgiks on saavutada ühtsus kõigi nende kontode vahel ja ülejäänu maailma kontode osas maksebilansi ja rahvamajanduse arvepidamise andmete vahel.

(5)

Euroopa kontode koostamine institutsiooniliste sektorite kaupa kooskõlas ühenduses kasutatava Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemiga nagu see on sätestatud nõukogu määruses (EÜ) nr 2223/96, (3) nõuab liikmesriikide poolt institutsiooniliste sektorite kaupa koostatud rahvamajanduse arvepidamise kvartaliandmete edastamist. Euroopa kontod peavad siiski kajastama majandust Euroopa alal tervikuna ja võivad erineda liikmesriikide kontode lihtsast liitmisest. Eelkõige on eesmärgiks võtta asjaomase piirkonna (vastavalt Euroopa Liidu või eurotsooni) kontodes arvesse Euroopa Liidu institutsioonide ja organite tehinguid.

(6)

Spetsiifilise ühenduse statistika koostamist reguleerivad eeskirjad on sätestatud nõukogu 17. veebruari 1997. aasta määruses (EÜ) nr 322/97 ühenduse statistika kohta. (4)

(7)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, milleks on muude kontode kui rahastamiskontode kvartaliandmete koostamine institutsiooniliste sektorite kaupa Euroopa Liidu ja eurotsooni kohta, ei suuda liikmesriigid täielikult saavutada ja seetõttu on neid eesmärke kavandatava meetme ulatuse ja mõju tõttu parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Samas artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks. Eelkõige juhtudel, kui liikmesriikide panus Euroopa kogusummasse on tähtsusetu, ei tuleks neilt nõuda kõigi üksikasjalike andmete esitamist.

(8)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. (5)

(9)

Nõukogu otsusega 89/382/EMÜ, Euratom (6) asutatud statistikaprogrammi komitee ja nõukogu otsusega 91/115/EMÜ (7) asutatud monetaar-, finants- ja maksebilansistatistika komiteega on konsulteeritud,

a)

ajakava kindlaksmääramine punktide P.1, P.2, D.42, D.43, D.44, D.45, ja B.4G andmete edastamiseks vastavalt artikli 2 lõikele 2;

b)

nõue jaotada lisas toodud tehingud asjakohaste sektorite lõikes vastavalt artikli 2 lõikele 2;

c)

vastavalt artikli 2 lõikele 4 teostatavate kvartaalsete andmeedastuste ajakava ülevaatamine;

d)

ühenduse kogusumma osa (1 %), mille alusel määratakse kohustus edastada andmed kõigi institutsiooniliste sektorite kohta vastavalt artikli 3 lõikele 3, kohandamine;

e)

andmekvaliteedi standardite määratlemine vastavalt artikli 6 lõikele 1.

a)

annab teavet toodetud statistika kvaliteedi kohta;

b)

hindab kasu, mida ühendus, liikmesriigid, andmeesitajad ja -kasutajad saavad võrreldes statistika tootmiseks tehtud kulutustega;

c)

määrab kindlaks valdkonnad, kus saavutatud tulemuste valguses on vaja võimalikke täiendusi ja muudatusi.

22.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 191/29

(1)

Liikmesriikide erinevad energiat tarbivate toodete ökodisainiga (keskkonnasäästliku kavandamisega) seotud õigusaktid ja haldusmeetmed võivad tekitada kaubandustõkkeid, moonutada ühenduses konkurentsi ja seega vahetult häirida siseturu toimimist. Siseriiklike õigusaktide ühtlustamine on ainuke vahend kaubandustõkete ja kõlvatu konkurentsi tekkimise vältimiseks.

(2)

Energiat tarbivatele toodetele (edaspidi “ETT”) langeb suur osa looduslike ressursside ja energia tarbimisest ühenduses. Nendel toodetel on lisaks sellele suur hulk teisi olulisi keskkonnamõjusid. Enamike ühenduse turul olevate tooteliikide puhul võib sarnase funktsiooni ja võimsuse juures täheldada oluliselt erinevaid keskkonnamõjusid. Säästva arengu huvides tuleb pidevalt tegeleda nende toodete poolt üldiselt põhjustatud keskkonnamõjude vähendamisega, eelkõige selgitades välja kahjulike keskkonnamõjude peamised allikad ja vältides keskkonnasaaste ülekandmist, eeldusel et seda on võimalik saavutada ilma üleliigsete kulutusteta.

(3)

Keskkonnasäästlike toodete kavandamine on ühenduse integreeritud tootepoliitika strateegia oluline komponent. Ennetava vahendina pakub toodete keskkonnasäästlik kavandamine tootjatele, tarbijatele ja üldsusele uusi konkreetseid võimalusi toodete keskkonnakaitsemeetmete optimeerimiseks ja samaaegselt nende kasutuskvaliteedi säilitamiseks.

(4)

Energiatõhususe parandamine — mille puhul üks käepärastest valikutest on elektrienergia efektiivsem lõpptarbimine — on oluliseks panuseks ühenduse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega seonduvate eesmärkide saavutamiseks. Elektrienergia vajadus on energiakasutuse kõige kiiremini kasvav kategooria ja prognooside kohaselt kasvab see järgneva 20 — 30 aasta jooksul veelgi, kui nimetatud tendentsi piiramiseks ei rakendata poliitilisi meetmeid. Komisjoni koostatud Euroopa kliimamuutuste programmi kohaselt on võimalik saavutada energiatarbimise olulist vähendamist. Kliimamuutus on üks Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 1600/2002/EÜ vastu võetud ühenduse kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi (3) prioriteetidest. Energia kokkuhoid on kõige väiksemate kulutustega viis varustuskindluse suurendamiseks ja impordisõltuvuse vähendamiseks. Seepärast tuleb nõudluse osas võtta olulisi meetmeid ja seada olulisi eesmärke.

(5)

ETTde väljatöötamise etapil tuleks võtta meetmeid, kuna on näha, et sellel etapil selgub toote elutsükli jooksul ilmnev keskkonnasaaste ning tekivad peamised kulutused.

(6)

Tuleb luua ühtne raamistik, et määratleda ühenduse nõudeid ETTde keskkonnasäästliku kavandamise osas eesmärgiga tagada vaba liikumine neile nõuetele vastavatele toodetele ja vähendada nendest tulenevaid keskkonnamõjusid. Niisuguste nõuete määratlemisel tuleb arvestada ausa konkurentsi ja rahvusvahelise kaubanduse põhimõtteid.

(7)

Ökodisaini nõuete kehtestamisel tuleb arvestada ühenduse kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi eesmärke ja prioriteete ning — kui see on asjakohane — nimetatud programmi temaatiliste strateegiate asjaomaseid eesmärke.

(8)

Käesoleva direktiivi eesmärgiks on saavutada ETTde võimalike keskkonnamõjude vähendamisega keskkonnakaitse kõrge tase, mis tuleb lõpuks kasuks toodete tarbijatele ja teistele lõpptarbijatele. Säästev areng nõuab ka kavandatavate meetmete tervislike, ühiskondlike ja majanduslike mõjude mõistlikku arvestamist. Toodete suurem energiatõhusus aitab kaasa energiavarustuskindlusele, mis on omakorda terve majanduse ning seega säästva arengu üheks eelduseks.

(9)

Liikmesriik, kes peab keskkonnakaitsega seotud oluliste vajaduste tõttu vajalikuks säilitada siseriiklikke sätteid või kohaldatava rakendusmeetme võtmise järel ainuomaselt selles liikmesriigis ilmneva probleemi tõttu kehtestada keskkonnakaitsega seotud uutel teaduslikel tõenditel põhinevaid siseriiklikke sätteid, võib seda teha, järgides EÜ asutamislepingu artikli 95 lõigetes 4, 5 ja 6 sätestatud tingimusi, mis näevad ette eelneva teatamise komisjonile ja kinnitamise komisjoni poolt.

(10)

Paremast kavandamisest tulenevate keskkonnaeeliste maksimeerimiseks võib osutuda vajalikuks teavitada tarbijaid ETTde tunnustest ja omadusest, mis on keskkonna jaoks olulised, ning nõustada neid nimetatud toodete keskkonnasäästlikul kasutamisel.

(11)

Integreeritud tootepoliitika rohelises raamatus sätestatud kontseptsioon, mis on ühenduse kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi oluline ja uuenduslik osa, järgib eesmärki vähendada toodete keskkonnamõjusid kogu nende elutsükli jooksul. Arvestades neid keskkonnamõjusid juba toote kavandamisel, saab keskkonnakaitset parandada kulusäästlikul viisil. Eeskirjad peaksid olema piisavalt paindlikud, et keskkonnanõudeid saaks toodete kavandamisel arvestada samal ajal tehnilisi, funktsionaalseid ja majanduslikke vajadusi silmas pidades.

(12)

Ehkki ulatuslik samm keskkonnaalase tegevuse tulemuslikkuse suunas on soovitatav, peaks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine energiatõhususe suurendamise teel olema kuni tööplaani vastuvõtmiseni esmatähtis keskkonnaalane eesmärk.

(13)

Võib olla vajalik ja õigustatud kehtestada teatud toodetele või teatud keskkonda puudutavatele tunnustele kvantitatiivsed ökodisaini nõuded, et piirata toodetest tulenevaid keskkonnamõjusid miinimumini. Arvestades pakilist vajadust anda panus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli (UNFCCC) täitmisesse, ja ilma et see piiraks käesolevas direktiivis toetatud integreeritud lähenemist, tuleks anda teatav prioriteet meetmetele, millel on suur potentsiaal vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid väheste kuludega. Nimetatud meetmed soodustavad ka ressursside säästvat kasutamist ning on oluliseks panuseks säästvate tootmis- ja tarbimisstruktuuride programmide kümneaastasesse raamistikku, mis võeti vastu 2002. aasta septembris maailma säästva arengu tippkohtumisel Johannesburgis.

(14)

Üldise põhimõttena tuleks ETTde energiatarbimist oote- või väljalülitatud režiimis vähendada miinimumini, mis on vajalik nende korralikuks toimimiseks.

(15)

Võrdluseks tuleks võtta parimad turul, sealhulgas rahvusvahelistel turgudel, olevad tooted või tehnoloogiad ning ökodisaini nõuete ulatus tuleks määrata tehnilise, majandusliku ja ökoloogilise analüüsi põhjal. Nimetatud nõuete taseme sätestamise paindlik meetod võimaldab kergemini toodete keskkonnaomadusi kiirelt parandada. Asjaomaste huvitatud isikutega tuleks konsulteerida ja nad aktiivselt analüüsi kaasata. Siduvate meetmete kehtestamine nõuab piisavat konsulteerimist huvitatud isikutega. Nendel konsultatsioonidel võib ilmneda meetmete sammhaaval kehtestamise või üleminekumeetmete vajadus. Vahe-eesmärkide kehtestamine muudab poliitika rohkem ettearvatavaks, võimaldab arvestada toodete arendustsükleid ja kergendab huvitatud isikutel pikaajalist planeerimist.

(16)

Prioriteediks peavad olema alternatiivsed lahendused nagu tööstuse enesereguleerimine, eeldusel et poliitilisi eesmärke saab nende abil saavutada eeldatavasti kiiremini või väiksemate kulutustega kui kohustuslike nõuete kehtestamisega. Seadusandlikud meetmed võivad osutuda vajalikuks, kui turujõud ei juhi arengut soovitud suunas või ei tee seda piisava kiirusega.

(17)

Eneseregulatsioon, sealhulgas vabatahtlikud kokkulepped tööstuse ühepoolselt võetud kohustuste kujul, võib tänu kiirele ja väheste kuludega rakendamisele tuua kiireid edusamme ja võimaldada paindlikku ja asjakohast kohandumist tehniliste võimaluste ja turu tundlikkusega.

(18)

Vabatahtlike kokkulepete või rakendusmeetme alternatiivina esitatud teiste eneseregulatsiooni meetmete hindamiseks peaks olema kättesaadav teave vähemalt järgmiste teemade kohta: osalemise avatus, lisaväärtus, representatiivsus, kvantifitseeritud ja astmelised eesmärgid, kodanikuühiskonna kaasamine, seire ja aruandlus, eneseregulatsiooni algatuse haldamise kulutasuvus, säästvus.

(19)

“Komisjoni teatise keskkonnakokkulepete kohta ühenduse tasandil regulatsioonikeskkonna lihtsustamise ja parandamise tegevuskava raames” peatükk 6 võiks anda kasulikke pidepunkte tööstusele enesekontrolli hindamiseks seoses käesoleva direktiiviga.

(20)

Käesolev direktiiv peaks soodustama ka väikestes ja keskmise suurusega ettevõtjates keskkonnasäästliku kavandamise kontseptsiooni arvestamist. Seda saaks lihtsustada, tehes nimetatud toodete säästualase teabe ulatuslikult kättesaadavaks ja lihtsalt ligipääsetavaks.

(21)

ETTd, mis täidavad käesoleva direktiivi rakendusmeetmetes sätestatud ökodisaini nõudeid, peaksid kandma EÜ-vastavusmärgist ja asjaomaseid andmeid, mis võimaldavad nende vaba liikumist siseturul. Rakendusmeetmete range täitmine on vajalik reguleeritud ETT keskkonnamõjude vähendamise ja ausa konkurentsi tagamiseks.

(22)

Rakendusmeetmete ja oma tööplaani väljatöötamisel peaks komisjon konsulteerima liikmesriikide esindajatega ning huvitatud isikutega, kelle jaoks tooterühm on oluline; nende hulka kuuluvad teiste hulgas tööstus, sealhulgas väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ja käsitööndus, ametiühingud, hulgi- ja jaekaubandusega tegelevad ettevõtjad, importijad, keskkonnakaitseorganisatsioonid ja tarbijate ühingud.

(23)

Rakendusmeetme väljatöötamisel peaks komisjon kohasel määral arvestama ka olemasolevaid riiklikke keskkonnaalaseid õigusakte, mida tuleks liikmesriikide arvates säilitada, eriti mürkainete osas, seejuures ei tohi vähendada liikmesriikides kehtivat õigustatud keskkonnakaitse taset.

(24)

Arvestada tuleks ka tehnilise ühtlustamise direktiivides kasutatavaid eeskirju ja mooduleid, mis on sätestatud nõukogu 22. juuli 1993. aasta otsuses 93/465/EMÜ, mis käsitleb vastavushindamismenetluse eri etappide mooduleid ning EÜ-vastavusmärgise kinnitamise ja kasutamise eeskirju, mis on mõeldud kasutamiseks tehnilise ühtlustamise direktiivides. (4)

(25)

Järelevalveasutused peaksid vahetama teavet käesoleva direktiiviga kavandatavate meetmete kohaldamisala kohta, et turu järelevalvet tõhusamini kujundada. Seejuures tuleks kasutada nii palju kui võimalik elektroonilisi sidevahendeid ja ühenduse asjaomaseid programme. Soodustada tuleks teabevahetust keskkonnamõjude kohta elutsükli jooksul ja konstruktsioonilahenduste alaste saavutuste kohta. Tootjate keskkonnasäästliku kavandamise pingutustega saadud teadmiste koondamise ja levitamise näol on tegemist käesoleva direktiivi olulise lisaväärtusega.

(26)

Pädev asutus on tavaliselt avalik-õiguslik või eraõiguslik asutus, mille on määranud ametivõimud ning mis pakub vajalikke tagatisi tehnilise ekspertiisi erapooletuse ja kättesaadavuse seisukohast, et kontrollida toote vastavust kohaldatavatele rakendusmeetmetele.

(27)

Olles teadlikud mittevastavuse vältimise tähtsusest, peaksid liikmesriigid tagama tõhusaks turujärelevalveks vajalike vahendite kättesaadavuse.

(28)

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ökodisainialase koolituse ja teavitamise osas võib tekkida vajadus kaaluda lisameetmete rakendamist.

(29)

Ühenduse tasandil harmoneeritud standardid parandavad siseturu toimimist. Niipea kui viide harmoneeritud standardile on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, tuleb eeldada, et sellele standardile vastavuse korral on täidetud käesoleva direktiivi alusel vastu võetud rakendusmeetme asjaomased nõuded, seda ka siis, kui lubatud peaksid olema ka teised vastavuse tõendamise viisid.

(30)

Harmoneeritud standardid peavad eelkõige aitama tootjatel kohaldada käesoleva direktiivi alusel vastu võetud rakendusmeetmeid. Need standardid võivad etendada olulist rolli mõõte- ja testimismeetodite kehtestamisel. Mis puutub üldistesse ökodisaini nõuetesse, siis saaksid tootjaid, luues oma toodete ökoloogilise profiili vastavalt igakordselt kohaldatava rakendusmeetme nõuetele, suures osas tugineda harmoneeritud standarditele. Standardites peab olema üheselt viidatud sellele, missugune on seos vastavate standardite ja nendes käsitletud nõuete vahel. Harmoneeritud standardi eesmärk ei tohi olla keskkonnaaspektide piirmäärade kehtestamine.

(31)

Käesolevas direktiivis kasutatud mõistete määratlemise eesmärgil on soovitav tugineda asjakohastele rahvusvahelistele standarditele nagu ISO 14040.

(32)

Käesolev direktiiv on kooskõlas tehnilise ühtlustamise ja standardimise uue kontseptsiooni teatavate põhimõtetega, mis on sõnastatud nõukogu 7. mai 1985. aasta resolutsioonis (5) tehnilise ühtlustamise ja standardimise uue kontseptsiooni kohta. 28. oktoobri 1999. aasta resolutsioonis standardimise rolli kohta Euroopas (6) soovitas nõukogu komisjonil kontrollida, kas uue lähenemise põhimõtteid saaks laiendada täiendavatele, seni hõlmamata valdkondadele, et igal võimalusel parandada ja lihtsustada asjaomaseid õigusakte.

(33)

Käesolev direktiiv täiendab ühenduse olemasolevaid õigusakte nagu nõukogu 22. septembri 1992. aasta direktiivi 92/75/EMÜ kodumasinate energia ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses, (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuli 2000. aasta määrust (EÜ) nr 1980/2000 ühenduse muudetud ökomärgise andmise süsteemi kohta, (8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 2422/2001 ühenduse elektrisäästlike bürooseadmete märgistusprogrammi kohta, (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2002/96/EÜ elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta, (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2002/95/EÜ teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes (11) ja nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiivi 76/769/EMÜ liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta seoses teatavate ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutamise piirangute kohta. (12) Käesoleva direktiivi ja ühenduse olemasolevate õigusaktide vaheline sünergia peaks nende mõju tugevdama ja aitama kaasa tootjatele esitatavate selgete ja arusaadavate nõuete väljatöötamisele.

(34)

Kuna nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/42/EMÜ uute vedel- või gaaskütusega köetavate kuumaveekatelde efektiivsusnõuete kohta, (13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. septembri 1996. aasta direktiiv 96/57/EÜ kodumajapidamises kasutatavate elektriliste külmikute ja sügavkülmikute ning nende kombinatsioonide energiatõhususe nõuete kohta (14) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. aasta direktiiv 2000/55/EÜ luminofoorlampide liiteseadiste energiatõhususe nõuete kohta (15) sisaldavad juba energiatõhususe nõuete ülevaatamise sätteid, tuleb need üle võtta käesolevasse raamistikku.

(35)

Direktiiv 92/42/EMÜ näeb ette katelde energiatõhususe hindamist märgistega. Kuna liikmesriigid ja tööstus jõudsid otsusele, et nimetatud hindamissüsteem ei täida ootusi, tuleks direktiivi 92/42/EMÜ muuta, et avada tee tõhusamatele meetmetele.

(36)

Nõukogu 13. veebruari 1978. aasta direktiiv 78/170/EMÜ, mis käsitleb ruumi kütmiseks ja kuuma vee tootmiseks kasutatavate generaatorite jõudlust ning soojusallikate ja kuumaveetorustiku isoleerimist uutes ja olemasolevates mittetööstushoonetes, (16) asendati direktiiviga 92/42/EMÜ, nõukogu 29. juuni 1990. aasta direktiiviga 90/396/EMÜ küttegaasiseadmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (17) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiiviga 2002/91/EÜ ehitiste energiatõhususe kohta. (18) Seega tuleb direktiiv 78/170/EMÜ tunnistada kehtetuks.

(37)

Nõukogu 1. detsembri 1986. aasta direktiiv 86/594/EMÜ majapidamisseadmete poolt tekitatava ja õhu kaudu leviva müra kohta (19) sätestab, missugustel eeldustel võivad liikmesriigid nõuda andmete avaldamist selliste seadmete poolt tekitatud müra kohta, ja kehtestab menetluse mürataseme määramiseks. Ühtlustamise käigus tuleks tekkivat müra arvestada keskkonna jaoks oluliste omaduste üldisel hindamisel. Kuna käesoleva direktiiviga kehtestatakse integreeritud kontseptsioon, tuleks direktiiv 86/594/EMÜ tunnistada kehtetuks.

(38)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise kord. (20)

(39)

Liikmesriigid peaksid kehtestama karistused, mida kohaldatakse vastavalt käesolevale direktiivile vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumisel. Nimetatud karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(40)

Tuletatakse meelde, et paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (21) punkt 34 näeb ette, et “nõukogu julgustab liikmesriike koostama enda jaoks ja ühenduse huvides tabelid, kus on võimaluste piires toodud direktiivide ja liikmesriikide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise meetmete vastavus, ning teevad need üldsusele kättesaadavaks”.

(41)

Kuna kavandatud meetme eesmärk, nimelt tagada siseturu toimimine kehtestades nõude, et tooted saavutaksid optimaalse keskkonnatoime, ei ole liikmesriikide tasandil piisaval määral saavutatav, mistõttu on nimetatud meede oma ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutatav ühenduse tasandil, saab ühendus võtta meetmeid vastavalt asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsusprintsiibile. Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

(42)

Regioonide komiteega konsulteeriti, kuid komitee ei esitanud arvamust,

1)

energiat tarbiv toode (ETT) — toode, mis vajab pärast turuleviimist ja/või kasutuselevõttu nõuetekohaseks toimimiseks energiat (elektrienergia, fossiilsed kütused või taastuvad energiaallikad), toode niisuguse energia tootmiseks, ülekandmiseks või mõõtmiseks või osa, mis vajab energiat ja mis on ette nähtud käesoleva direktiivi rakendusalasse kuuluvasse tootesse paigaldamiseks, lõpptarbija jaoks turuleviidud ja/või kasutusele võetud üksikosa, mille keskkonnatoimet saab eraldi kontrollida;

2)

komponendid ja sõlmed — osad, mis on ette nähtud ETTsse paigaldamiseks, kuid mida lõpptarbija jaoks ei viida üksikosana turule ega võeta kasutusele ja mille keskkonnatoimet ei saa eraldi kontrollida;

3)

rakendusmeetmed — käesoleva direktiivi alusel vastu võetud meetmed teatavate ETTde ökodisaini nõuete või nende toodete teatavate keskkonnaaspektide määratlemiseks;

4)

turuleviimine —ETT esmakordne kättesaadavaks tegemine ühenduse turul tasuliseks või tasuta levitamiseks või kasutamiseks, kusjuures turustusviis pole oluline;

5)

kasutuselevõtt — ETT esmakordne nõuetekohane kasutamine lõpptarbija poolt ühenduses;

6)

tootja — iga füüsiline või juriidiline isik, kes toodab käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvaid ETTsid ja vastutab nende toodete tootja oma nime või kaubamärgi all turuleviimise ja/või kasutuselevõtu või tootja enda vajadusteks kasutamisel toote vastavuse eest käesolevale direktiivile. Kui tootja määratluse esimese lause tähenduses või importija punkti 8 tähenduses puudub, siis on tootjaks füüsiline või juriidiline isik, kes viib turule ja/või võtab kasutusele käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvad ETTd;

7)

volitatud esindaja — iga füüsiline või juriidiline isik, kelle elu- või asukoht on ühenduses ja kes on tootja poolt kirjalikult volitatud tema nimel täielikult või osaliselt täitma käesoleva direktiiviga seotud kohustusi ja formaalsusi;

8)

importija — füüsiline või juriidiline isik, kelle elu- või asukoht on ühenduses ja kes viib oma äritegevuse käigus ühenduse turule kolmandast riigist pärit toote;

9)

materjalid — kõik materjalid, mida kasutatakse ETT elutsükli jooksul;

10)

toote kavandamine — õiguslike, tehniliste, ohutus-, töö- ja turunõuete ning muude nõuete ülevõtmine ETT tehnilistesse spetsifikatsioonidesse;

11)

keskkonnaaspekt — ETT osa või funktsioon, mis võib toote elutsükli jooksul avaldada mõju keskkonnale;

12)

keskkonnamõju — keskkonna mis tahes muutus, mis on täielikult või osaliselt põhjustatud ETT poolt selle elutsükli jooksul;

13)

elutsükkel — ETT eksistentsi jooksul üksteisele järgnevate ja üksteisega seotud etappide kogum alates tooraine töötlemisest kuni lõpliku kõrvaldamiseni;

14)

korduskasutus — mis tahes toiming, kus ETT või selle komponentide jäätmeid kasutatakse samal eesmärgil, milleks need algselt olid ette nähtud, sealhulgas vastuvõtupunktidesse, turustajatele, ringlussevõtjatele või tootjatele tagastatud ETT või selle komponentide jätkuv kasutamine, samuti ETT korduskasutus pärast ümbertöötlemist;

15)

ringlussevõtt — jäätmematerjali ümbertöötlemine tootmisprotsessis algeesmärgil või muudel eesmärkidel, kuid mitte energia taaskasutamiseks;

16)

energia taaskasutamine — põlevjäätmete kasutamine energia saamiseks otsese põletamise teel koos muude jäätmetega või neist eraldi, mille puhul eraldub soojusenergia;

17)

taaskasutamine — nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ (jäätmete kohta) (22) II B lisas ette nähtud mis tahes toiming;

18)

jäätmed — direktiivi 75/442/EMÜ I lisas loetletud kategooriatesse kuuluv mis tahes aine või ese, millest valdaja vabaneb, vabaneda soovib või vabanema peab;

19)

ohtlikud jäätmed — kõik nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta artikli 1 lõike 4 kohaldamisalasse kuuluvad jäätmed; (23)

20)

ökoloogiline profiil —vastavalt asjaomastele rakendusmeetmetele ETTle kogu elutsükli jooksul kohaldatav kirjeldus sisenditest ja väljunditest (nagu materjalid, heitmed ja jäätmed), mis on keskkonnamõju seisukohast olulised ja väljendatavad mõõdetavates füüsikalistes suurustes;

21)

ETT keskkonnatoime — tootja poolt toote keskkonnaaspektide parandamiseks tehtud jõupingutuste tulemus, mis on kirjas tehnilistes dokumentides;

22)

keskkonnatoime parandamine — ETT keskkonnatoime parandamise protsess, mis hõlmab mitmeid tootepõlvkondi, kuigi mitte kõiki keskkonnaaspekte ühekorraga;

23)

ökodisain — keskkonnanõuete arvestamine toote kavandamisel eesmärgiga parandada toote keskkonnatoimet toote kogu elutsükli jooksul;

24)

ökodisaini nõuded — ETTle või selle kavandamisele esitatav mis tahes nõue, mille eesmärgiks on keskkonnatoime parandamine, või mis tahes kohustus anda teavet toote keskkonnaaspektide kohta;

25)

üldised ökodisaini nõuded — mis tahes ökodisaini nõue, mis käsitleb ETT kogu ökoloogilist profiili ja millega ei kehtestata konkreetsele keskkonnaaspektile piirmäära;

26)

spetsiifilised ökodisaini nõuded — mis tahes kvantitatiivne ja mõõdetav ETT konkreetsele keskkonnaaspektile esitatav ökodisaini nõue, näiteks energiatarve teatud kindlal väljundvõimsusel töötamisel;

27)

harmoneeritud standard — tehnospetsifikaadid, mille tunnustatud standardiorganisatsioon on vastu võtnud komisjoni ülesandel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivis 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord) (24) sätestatud korras, et kehtestada üle-euroopalised nõuded, mille järgimine ei ole siiski kohustuslik.

i)

korraldama vajalikus mahus asjakohaseid ETTde eeskirjadele vastavuse kontrolle ja kohustama tootjat või tema volitatud esindajat artikli 7 kohaselt eemaldama nõuetele mittevastavad ETTd turult;

ii)

nõudma asjaosalistelt kogu vajalikku teavet, mis on rakendusmeetmetes täpselt kindlaks määratud;

iii)

võtma toodete proove ja teostama nende vastavuskontrolle.

—

tagada, et turule viidud või kasutusele võetud ETT vastab käesolevale direktiivile ja kohaldatavale rakendusmeetmele,

—

teha vastavusdeklaratsioon ja tehnilised dokumendid kättesaadavaks.

a)

kas teavet saab edastada ühtlustatud sümbolitega, üldtunnustatud koodidega või mõnel teisel moel;

b)

toote eeldatava kasutaja teadmiste taset ja vajaliku teabe liiki.

a)

kohaldatava rakendusmeetme nõuete mittetäitmine;

b)

artikli 10 lõikes 2 nimetatud ühtlustatud harmoneeritud standardite puudulik kohaldamine;

c)

artikli 10 lõikes 2 nimetatud lüngad harmoneeritud standardites.

—

vajalikku teavet nende rolli kohta toote säästlikul kasutamisel,

—

teavet toote ökoloogilise profiili ja ökodisaini eeliste kohta kui rakendusmeetmed seda nõuavad.

a)

ETT peaks moodustama märkimisväärse müügi- ja kaubandusmahu, mis vastavalt viimastele kättesaadavatele andmetele ühenduses soovituslikult on üle 200 000 ühiku aastas;

b)

ETTl peab olema, arvestades turuleviidud ja/või kasutusele võetud koguseid, ühenduses märkimisväärne mõju keskkonnale vastavalt otsuses nr 1600/2002/EÜ sätestatud ühenduse strateegilistele prioriteetidele;

c)

ETTl peab olema märkimisväärne potentsiaal keskkonnatoime parandamiseks ilma liigsete kuludeta, arvestades eriti järgnevat:

a)

ühenduse keskkonnaalaseid prioriteete, nagu need on sätestatud otsuses nr 1600/2002/EÜ või komisjoni Euroopa kliimamuutuse programmis (ECCP);

b)

asjakohaseid ühenduse õigusakte ja eneseregulatsiooni meetmeid, nagu vabatahtlikud kokkulepped, mis pärast vastavalt artiklile 17 tehtud hinnangut peaksid saavutama poliitika eesmärgid kohustuslikest nõudmistest kiiremini või väiksemate kuludega.

a)

kontrollib ETT elutsüklit ja kõiki selle olulisi keskkonnaaspekte, sealhulgas energiatõhusust. Keskkonnaaspektide ja nende parandamise teostatavuse analüüsi ulatus peab olema proportsionaalne nende olulisusega. Ökodisaini nõuete vastuvõtmine ETT oluliste keskkonnaaspektide kohta ei tohi liigselt viibida ebakindluse tõttu teiste aspektide osas;

b)

teostab hindamist mille käigus kontrollitakse mõjusid keskkonnale, tarbijatele ja tootjatele, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, konkurentsivõime, sealhulgas ühenduseväliste turgude, innovatsiooni, turule juurdepääsu ning kulude ja saadava kasu osas;

c)

arvestab liikmesriikide poolt oluliseks peetud kehtivaid siseriiklikke keskkonnaeeskirju;

d)

konsulteerib asjaomaste huvigruppidega;

e)

koostab punktis b nimetatud tagajärgede hindamise alusel rakendusmeetme eelnõu põhjenduse;

f)

määrab rakendustähtaja(d), astmelised meetmed või üleminekumeetmed või -perioodid ja arvestab seejuures võimalikke mõjusid väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele või spetsiifilistele, peamiselt väikeste ja keskmise suurustega ettevõtjate poolt toodetavatele tooterühmadele.

a)

kasutaja seisukohalt ei tohi esineda märkimisväärset negatiivset toimet toote töökindlusele;

b)

kahjustada ei tohi tervist, ohutust ja keskkonda;

c)

tarbijatele ei tohi avalduda märkimisväärseid negatiivseid mõjusid, eriti toote taskukohasuse ja elutsükli kulude osas;

d)

tööstuse konkurentsivõimele ei tohi avalduda märkimisväärseid negatiivseid mõjusid;

e)

ökodisaini nõue ei tohi põhimõtteliselt viia selleni, et kõik teised tootjad peavad üle võtma ühe kindla tootja tehnoloogia;

f)

tootjatele ei tohi tekitada ülemäärast halduskoormust.

—

rakendusmeetmed nendele toodetele, mis on ECCPs klassifitseeritud toodetena, mis omavad kõrget potentsiaali kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks väikeste kuludega, nagu kütteseadmed ja veeboilerid, elektrimootori süsteemid, valgustus nii koduses tarbimises kui teenindussektoris, kodumasinad, kontoriseadmed nii koduses tarbimises kui teenindussektoris, olmeelektroonika ning kütte- ventilatsiooni ja kliimaseadmed,

—

eraldi rakendusmeetme, mis vähendab teatud tootegrupi elektrikadusid oote režiimis.

1)

artikkel 6 jäetakse välja;

2)

lisatakse järgmine artikkel:

“Artikkel 10a

Käesolev direktiiv on rakendusmeede Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2005. aasta direktiivi 2005/32/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiat tarbivate toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (26) artikli 15 tähenduses, mis käsitleb energiatõhusust kasutamise ajal vastavalt sellele direktiivile, ja seda võib direktiivi 2005/32/EÜ artikli 19 lõike 2 kohaselt muuta või kehtetuks tunnistada.

3)

I lisa 2. jagu jäetakse välja;

4)

II lisa jäetakse välja.

22.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 191/59

(1)

Keskkonnaalaste tegevusprogrammide ja eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 1600/2002/EÜ (4) vastu võetud kuuendas ühenduse keskkonnaalases tegevusprogrammis nimetatud ning asutamislepingu artikli 174 põhimõtetele toetuva ühise keskkonnapoliitika eesmärgid seisnevad selles, et saavutada õhu kvaliteet, mis ei põhjusta vastuvõetamatut toimet või riske inimestele ega keskkonnale.

(2)

Nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivis 1999/32/EÜ, mis käsitleb väävlisisalduse vähendamist teatud vedelkütustes, (5) on sätestatud ühenduses kasutatava raske kütteõli, gaasiõli ja laeva kerge kütteõli väävlisisalduse piirmäärad.

(3)

Direktiiviga 1999/32/EÜ kohustatakse komisjoni uurima, missuguseid meetmeid on võimalik võtta vähendamaks hapestumist, mis tuleneb muude laevakütuste kui laeva kerge kütteõli põletamisest, ning tegema vajadusel ettepanekut.

(4)

Laevadelt suure väävlisisaldusega laevakütuste põletamise tagajärjel eralduvad vääveldioksiidi ja tahkete osakeste heitmed saastavad õhku , kahjustades inimeste tervist, keskkonda, riigi ning eraomandit ja kultuuripärandit ning soodustades hapestumist.

(5)

Suure väävlisisaldusega laevakütuste tekitatud reostus mõjutab inimesi ja looduskeskkonda eriti rannapiirkondades ja sadamate läheduses. Seetõttu on vaja võtta erimeetmeid.

(6)

Käesolevas direktiivis ettenähtud meetmed täiendavad liikmesriikide poolt võetavaid siseriiklikke meetmeid eesmärgiga pidada kinni õhusaasteainete heitkoguste piirmääradest vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2001/81/EÜ. (6)

(7)

Kütuste väävlisisalduse vähendamine toob kaasa teatud eelised laevade käitus- ja hoolduskulude osas ning lihtsustab teatud heitkoguseid vähendavate tehnoloogiate nagu näiteks valikulise katalüütilise redutseerimise tõhusat kasutamist.

(8)

Vastavalt asutamislepingule tuleb arvesse võtta ühenduse territooriumi äärepoolseimate piirkondade erijooni; nende piirkondade hulka kuuluvad Prantsuse ülemeredepartemangud, Assoorid, Madeira ja Kanaari saared.

(9)

Ühel 1997. aasta diplomaatilisel konverentsil võeti vastu protokoll, et muuta 1973. aasta rahvusvahelist konventsiooni laevade põhjustatud merereostuse vältimise kohta, mida on muudetud selle juurde kuuluva 1978. aasta protokolliga (edaspidi “MARPOL”). Selle protokolliga täiendati konventsiooni MARPOL VI lisaga, mis sisaldab eeskirju laevade põhjustatud õhureostuse vältimise kohta. 1997. aasta protokoll ja koos sellega MARPOL VI lisa jõustusid 19. märtsil 2005.

(10)

Konventsiooni MARPOL VI lisa määrab teatud piirkonnad vääveloksiidide heitkoguste kontrolli piirkondadeks (edaspidi “SOx heitkoguste kontrolli piirkonnad”). Nende piirkondade hulka kuulub juba Läänemeri. Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) nõupidamiste raames jõuti põhimõtteliselt kokkuleppele, et Põhjameri koos La Manche’i väinaga määratakse pärast VI lisa jõustumist SOx heitkoguste kontrolli piirkonnaks.

(11)

Arvestades merelaevanduse üleilmset iseloomu tuleks teha kõik jõupingutused rahvusvaheliste lahenduste leidmiseks. Nii komisjon kui liikmesriigid peaksid püüdma saavutada Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis (IMO) laevakütuste maksimaalse lubatava väävlisisalduse ülemaailmset vähendamist, sealhulgas uurides, kas tasub määrata uusi merepiirkondi SOx-heitkoguste kontrolli piirkonnaks kooskõlas MARPOLi VI lisaga.

(12)

Käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks tuleb täita kohustusi laevakütuste väävlisisalduse osas. Käesoleva direktiivi usaldusväärseks rakendamiseks on terves ühenduses vajalik efektiivne proovide võtmise menetlus ning hoiatavad karistused. Liikmesriigid peavad direktiivi täitmiseks võtma meetmeid laevade suhtes, mis sõidavad nende lipu all ja kõikide lippude all sõitvate laevade suhtes, mis viibivad nende sadamates. Peale selle peavad liikmesriigid tegema tihedat koostööd, et kooskõlas rahvusvahelise mereõigusega võtta lisameetmeid muude laevade suhtes.

(13)

Merendusettevõtjatele tuleb jätta piisavalt aega, et kohandada siseveelaevadel ja ühenduse sadamates sildunud laevadel kasutatavate kütuste väävlisisaldus 0,1 kaaluprotsendilise piirmääraga; seetõttu tuleks antud piirmäära kohaldada alates 1. jaanuarist 2010. Kuna nimetatud tähtpäevast kinnipidamine võib tekitada Kreekale tehnilisi probleeme, tuleks Kreeka Vabariigi territooriumil kasutatavate teatud laevade jaoks kehtestada ajutine erand.

(14)

Käesolevat direktiivi tuleks vaadelda esimese sammuna käimasolevas protsessis vähendada merenduses tekkivaid heitkoguseid; see pakub võimalusi heitkoguste täiendavaks vähendamiseks kütuse väävlisisalduse madalamate piirmäärade ja reostust vähendavate tehnoloogiate kaudu, samuti võimalusi arendada majanduslikke instrumente, mis ergutavad saavutama heitkoguste märkimisväärset vähendamist.

(15)

Olulise tähtsusega on liikmesriikide positsioonide tugevdamine IMO raames toimuvatel läbirääkimistel eelkõige selleks, et kaaluda MARPOL VI lisa läbivaatamise faasis vajadust ambitsioonikamate meetmete järele laevadel kasutatavate raskete kütteõlide väävlisisalduse rangemate piirmäärade osas ning selleks, et võetaks samaväärseid alternatiivseid meetmeid heitkoguste vähendamiseks.

(16)

IMO assamblee kutsus oma resolutsioonis A.926(22) valitsusi, eriti nendes regioonides, kus on määratud SOx heitkoguste kontrolli piirkonnad, üles, et nad tagaksid oma jurisdiktsiooni alla kuuluvatel aladel madala väävlisisaldusega laevakütuste kättesaadavuse ja kutsuksid nafta- ja transporditööstust aitama kaasa madala väävlisisaldusega laevakütuse kättesaadavuse parandamisele ja kasutamisele. Liikmesriigid peaksid rakendama sobivaid abinõusid tagamaks, et kohalikud laevakütuse tarnijad teeksid nõudluse rahuldamiseks kättesaadavaks piisavates kogustes sobilikku laevakütust.

(17)

IMO võttis vastu suunised vedelkütuse proovide võtmise kohta, millega kontrollitakse MARPOL VI lisa nõuetest kinnipidamist; peale selle töötab ta välja suunised heitgaaside puhastamise süsteemide ja muude tehnoloogiliste meetmete jaoks, et vähendada SOx heitkoguseid SOx heitkoguste kontrolli piirkondades.

(18)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta direktiiviga 2001/80/EÜ teatavate suurtest põletusseadmetest õhku eralduvate saasteainete piiramise kohta (7) uuendati nõukogu direktiivi 88/609/EMÜ (8). Kooskõlas selle artikli 3 lõikega 4 tuleb vastavalt muuta ka direktiivi 1999/32/EÜ.

(19)

Laevade põhjustatud merereostuse vältimise ja meresõiduohutuse komitee, mis on asutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 2099/2002, (9) peaks komisjoni heitkoguste vähendamise tehnoloogiate heakskiitmisel abistama.

(20)

Tingimusel et heitkoguste vähendamise tehnoloogiatel ei ole kahjustavat toimet ökosüsteemidele ja et need töötatakse välja asjakohastest heakskiitmis- ja kontrollmenetlustest kinni pidades, on heitkoguste vähendamise tehnoloogiate abil võimalik saavutada vähemalt samaväärset või isegi suuremat heitkoguste vähendamist kui madala väävlisisaldusega vedelkütuste kasutamisel.

(21)

Euroopa Meresõiduohutuse Amet peaks käesoleva direktiivi rakendamise kontrollimisel komisjonile ja liikmesriikidele abi osutama.

(22)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleb võtta kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise kord. (10)

(23)

Direktiivi 1999/32/EÜ tuleb seega vastavalt muuta,

1)

Artikli 1 lõige 2 asendatakse järgmisega:

2)

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

3)

Artikkel 3 asendatakse järgmisega:

“Artikkel 3

Raske kütteõli maksimaalne väävlisisaldus

1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et alates 1. jaanuarist 2003 ei kasutata nende territooriumil kütteõlisid, mille väävlisisaldus ületab 1 % massist.

3.   Lõike 2 sätted vaadatakse läbi ja kui direktiivi 2001/80/EÜ mis tahes tulevased muudatused seda eeldavad, tehakse neisse muudatused.”

4)

Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

5)

Lisatakse järgmised artiklid:

“Artikkel 4a

SOx heitkoguste kontrolli piirkondades ja reisilaevade liiniveol, mis toimub ühenduse sadamatesse või sadamatest, kasutatavate laevakütuste maksimaalne väävlisisaldus

1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et nende territoriaalvetes, majandusvööndites ja heitkoguste kontrolli aladel, mis on SOx heitkoguste kontrolli piirkondade osaks, ei kasutataks laevakütuseid, mille väävlisisaldus ületab 1,5 % massist. Käesolevaid sätteid kohaldatakse kõikide lippude all sõitvate laevade suhtes, kaasa arvatud laevad, mis alustasid sõitu väljaspool ühendust.

2.   Lõike 1 kohaldamise tähtpäevad on järgmised:

3.   Liikmesriigid on lõike 1 rakendamise eest vastutavad vähemalt järgmiste laevade suhtes:

Liikmesriigid võivad kooskõlas rahvusvahelise mereõigusega võtta lisameetmeid ka muude laevade suhtes.

4.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et liiniveol, mis toimub ühenduse sadamatesse või sadamatest, opereeritavad reisilaevad ei kasutaks pärast lõike 2 punktis a nimetatud kuupäeva nende territoriaalvetes, majandusvööndites ja heitkoguste kontrolli piirkondades enam laevakütuseid, mille väävlisisaldus ületab 1,5 % massist. Liikmesriigid on käesolevate sätete rakendamise eest vastutavad vähemalt laevade osas, mis sõidavad nende lipu all, ja kõikide lippude all sõitvate laevade osas ajal, mil laevad viibivad nende sadamates.

5.   Alates lõike 2 punktis a nimetatud kuupäevast seavad liikmesriigid laevade ühenduse sadamatesse sissesõitmise tingimuseks nõuetekohase logiraamatute pidamise kohustuse, kus oleks ära toodud andmed kütuse vahetuse kohta.

6.   Alates artikli 2 punktis a mainitud kuupäevast ja vastavalt MARPOLi VI lisa eeskirjale 18 peavad liikmesriigid:

7.   Liikmesriigid tagavad, et alates lõike 2 punktis a nimetatud kuupäevast ei turustata nende territooriumil enam laeva diislikütust, mille väävlisisaldus ületab 1,5 % massist.

8.   Komisjon teeb liikmesriikidele teatavaks lõike 2 punktis b nimetatud kohaldamistähtpäevad ning avaldab need Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 4b

Siseveelaevade ja ühenduse sadamakaide ääres seisvate laevade kütuste maksimaalne väävlisisaldus

1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et alates 1. jaanuarist 2010 ei kasuta laevakütuseid, mille väävlisisaldus ületab 0,1 % massist, järgmised laevad:

2.   Lõiget 1 ei kohaldata:

3.   Alates 1. jaanuarist 2010 tagavad liikmesriigid, et nende territooriumil ei turustata laeva kerget kütteõli, mille väävlisisaldus ületab 0,1 % massist.

Artikkel 4c

Heitkoguste vähendamise uute tehnoloogiate katsetamine ja kasutamine

1.   Liikmesriigid võivad anda loa — vajadusel koostöös teiste liikmesriikidega — heitkoguseid vähendavate tehnoloogiate katsetamiseks nende lippude all sõitvatel laevadel või nende jurisdiktsiooni alla kuuluvates merepiirkondades. Nende katsete ajal ei ole kohustuslik kasutada laevakütuseid, mis vastavad artiklite 4a ja 4b nõuetele, tingimusel et:

2.   Liikmesriigi lipu all sõitvatele laevadele antakse heitkoguste vähendamise tehnoloogiate kasutamise luba kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 2099/2002, millega asutatakse laevade põhjustatud merereostuse vältimise ja meresõiduohutuse komitee (COSS) (13) artikli 3 lõikes 2 sätestatud menetlusega, kusjuures arvesse tuleb võtta järgmisi kriteeriume:

3.   Heitkoguste vähendamise tehnoloogiate kasutamise kriteeriumid kõikide lippude all sõitvate laevade jaoks ühenduse suletud sadamates ja jõgede suudmetes kehtestatakse kooskõlas artikli 9 lõikes 2 sätestatud menetlusega. Komisjon teeb need kriteeriumid teatavaks IMOle.

4.   Artiklite 4a ja 4b nõuetele vastava madala väävlisisaldusega laevakütuste kasutamise alternatiivina võivad liikmesriigid lubada laevadel kasutada heakskiidetud heitkoguste vähendamise tehnoloogiat, eeldusel et need laevad:

6)

Artiklit 6 muudetakse järgmiselt:

7)

Artikkel 7 asendatakse järgmisega:

“Artikkel 7

Aruandlus ja läbivaatamine

1.   Artikli 6 kohaselt võetud proovide, analüüside ja kontrollimise tulemuste alusel esitavad liikmesriigid igal aastal 30. juuniks komisjonile lühiaruande käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate ja nende territooriumil eelmisel kalendriaastal kasutatud vedelkütuste väävlisisalduse kohta. Aruanne sisaldab teostatud proovivõtmiste üldarvu eraldi iga kütuseliigi kohta ja andmed igakordselt kasutatud kütusekoguste kohta, samuti keskmise väävlisisalduse arvestuse. Lisaks sellele teevad liikmesriigid teatavaks laevade pardal tehtud kontrollimiste arvu ning registreerivad nende territooriumil kasutatavate, 11. augustil 2005 käesoleva direktiivi reguleerimisalasse mittekuuluvate laevakütuste keskmise väävlisisalduse.

2.   Võttes muu hulgas aluseks

esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule 2008. aastaks aruande.

Komisjon võib koos aruandega esitada ettepanekuid käesoleva direktiivi muutmiseks, eriti selles osas, mis käsitleb:

Komisjon kaalub eriliselt hoolikalt ettepanekuid:

3.   Komisjon esitab 31. detsembriks 2005 aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule võimalike majanduslike instrumentide kasutamise kohta; kaasa arvatud selliste mehhanismide kohta nagu diferentseeritud maksud ja kilomeetrikulud, kaubeldavad heitmeload ja kompensatsioonid.

Komisjon võib kaaluda ettepanekute esitamist majanduslike instrumentide kohta alternatiivina või täiendava meetmena 2008. aasta läbivaatamise kontekstis, tingimusel, et keskkonna ja tervisega seotud hüved on selgelt tuvastatavad.

4.   Muudatusi, mis on vajalikud tehniliseks kohandumiseks artikli 2 punktides 1, 2, 3, 3a, 3b ja 4 või artikli 6 lõikes 2 ette nähtud teadusliku ja tehnilise progressiga, võetakse vastu artikli 9 lõikes 2 toodud menetluse kohaselt. Need kohandamised ei tohi põhjustada käesoleva direktiivi reguleerimisala või käesolevas direktiivis määratletud kütuste väävlisisalduse piirmäärade otsest muutmist”.

8)

Artikkel 9 asendatakse järgmisega:

“Artikkel 9

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab komitee.

2.   Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse nõukogu otsuse 1999/468/EÜ (14) artikleid 5 ja 7, võttes arvesse otsuse artiklit 8.

Ajavahemikuks, mis on sätestatud otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6, määratakse 3 kuud.

3.   Komitee võtab vastu oma töökorra.”

9)

Lisatakse käesoleva direktiivi lisa tekst.

22.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 191/70

(1)

2003. aastal moodustas komisjon julgeolekualase teadustööisikute rühma, kelle esmaülesandeks oli välja pakkuda Euroopa julgeolekualase teadustöö programmi (EJTP) põhimõtted ja prioriteedid.

(2)

Jätkuna julgeolekualase teadustöö isikute rühma 2004. aasta ettekandele “Teadustöö turvalise Euroopa nimel” tegi komisjon 7. septembri 2004. aasta teatises “Julgeolekualane teadustöö: järgmised sammud” (1) ettepaneku moodustada Euroopa julgeolekualase teadustöö nõuandekogu (EJTN).

(3)

On vaja moodustada EJTN ja määratleda selle ülesanded ja struktuur.

(4)

EJTN peaks kaasa aitama EJTP sisu määratlemisel ja programmi täitmisel.

(5)

EJTNi liikmeteks peaksid olema eri huvirühmi (tarbijad, tööstusettevõtted ja teadusasutused) esindavad eksperdid. Nende tegevusvaldkondi arvestades peaks EJTN koosnema kahest rühmast, kel on erinevad, kuid üksteist täiendavad ülesanded.

(6)

EJTNi liikmete jaoks tuleb ette näha teabe avaldamise eeskirjad, piiramata komisjoni turvalisuseeskirju, mis on kehtestatud komisjoni otsuse 2001/844/EÜ, ESTÜ, Euratom, lisas (2).

(7)

On otstarbekas määrata ajavahemik käesoleva otsuse rakendamiseks. Komisjon kaalub sobival ajal selle ajavahemiku pikendamist,

a)

EJTP strateegilised ülesanded, peatähelepanu nõudvad valdkonnad ja prioriteedid, võttes aluseks mõjukate isikute rühma ettekande “Teadustöö turvalise Euroopa nimel” ja arvestades Euroopa Kaitseagentuuri moodustamist ning riigisisest ja valitsustevahelist tööd;

b)

tehnoloogilised ülesanded, mis tuleb täita Euroopa asjaomastel asutustel ja ettevõtetel; nõuandekogu soovitab strateegia, kuidas tõsta Euroopa tööstuse konkurentsivõimet selle tehnoloogilise baasi tugevdamisega;

c)

EJTP strateegilised ja täitmisega seotud küljed, arvestades kogemusi ja tulemusi järgmistest allikatest: “Ettevalmistava meetme rakendamise kohta Euroopa tööstuspotentsiaali suurendamiseks julgeolekualase teadustöö vallas: teaduse ja tehnoloogia kaudu Euroopa julgeoleku edendamise programmi suunas” (3) elluviimine, turvalisusega tegelevad komisjoni talitused, sealhulgas Euroopa Ühenduse teadusuuringute raamprogrammi alusel toimuv uurimistöö, ning teised eksperdirühmad ja nõuandekogud;

d)

täitmisega seotud küsimused, nagu salastatud teabe vahetamine ja intellektuaalse omandi õiguste edasiandmine;

e)

riiklike uurimis- ja hindamisasutuste kasutamise parandamine EJTP raames;

f)

teavitamisstrateegia, et edendada EJTP teadvustamist ja pakkuda teavet asjaomaste asutuste ja ettevõtete uurimisprogrammide kohta.

a)

rühm, kes tegeleb julgeolekualase teadustöö vajaduste väljaselgitamisega;

b)

rühm, kes tegeleb tehnovarustuse tarneahela vajaduste väljaselgitamisega.