Olles alates eelmise aasta oktoobrist kodukontoris töötanud, siis minu jaoks ei ole see praegune olukord midagi uut. Ei ole põnevust ega elevust, et juhhei, saan 10 minutit enne tööpäeva algust luugid lahti teha, või kasvõi seda, et tööle hakkamiseks ei pea end riidesse panema. See kõik on minu hall argipäev. Või noh, uus on ainult…

Tõsi ta on, et ma ehk ei viitsi esmajoones poodi vetsupaberit ja makarone ostma minna. Kuigi järjest enam tundub, et see on tegelikult vajalik. Miks? Sest kui meie ükskord ärkame, siis võib olla juhtunud see, et teised on kõik asjad juba poest ära ostnud. Ega ma ei tea, võibolla on juba praegu letid tühjad, sest…

Just sellise lausega ja just sel viisil tuli Maru hiljuti lagedale. Ahah, me oleme rääkinud, et millalgi tulevikus võiks plaani võtta mõne koerakutsika või kassipoja perre võtmisest … aga lõvi?! Iseenesest ei ole mul lõvide vastu midagi. Unistasin isegi pisikese plikana ühest lõvikutsikast. Oleksin siis uhkelt temaga koos jooksnud ja mänginud või kasvõi unistavalt päikeseloojangut…