Ma ei teagi, kas kümme aastat ühes majas elada on palju või vähe? Tegelikult elanud oleme siin siiski 9 aastat, kuid täna, kümme aastat tagasi sõlmisime lepingu ja meist said maja omanikud, kui mitte öelda talu omanikud. Talu, kui selline on küll enamuse mõistes see koht, kus peetakse kariloomi ja kasvatatakse toitu. Noh, meil on siis mikrotalu, sest kaks koera ja kass ja kaks eelteismelist annab ühe korraliku karja välja küll.
Blogi siin on jäänud unarusse, aga kalendrisse jäetud märge, et täna on põhjust tähistada, pani nostalgitsema ja vanu postitusi üle lugema. Olid ajad! Hoopis teistsugused. Ja mõnes mõttes ka sarnased, sest osad mured, mis alguses olid, on justkui ringiga tagasi tulnud. Aga rõõmud on ikka samad ja neid me hoiame ikka kenasti jõus.
Hetkel on kõige kriitilisem lugu meil kaevuga. Siia tulles hakkasime kohe vana salvkaevuga tegelema, veeti torud majja ja sügav kaev andis lootust, et veehätta me ei jää. Ega olegi palju neid päevi olnud, kus oleme veeta, kuid viimasel ajal siiski rohkem ja viimane kaevu puhastus (kokku on neid olnud kaks 10 a jooksul) kinnitas kahtlusi, et asjad ongi kehvasti. Kaevu kõige alumine rake on puruks ja sealt pääseb savi torudesse ja ummistab ära nii, et vesi ei pääsenud vahepeal üldse läbigi, või kui, siis tuli kraanist pruuni vett. Puhastusest oli nüüd praegu niipalju kasu, et parandati natuke killustikuga olukorda ja õnneks sai vesi taas liikuma. Küll aga võtsime vastu otsuse teha puurkaev. Ilmselt jätame vana kaevu ka alles, ei ole ju mõtet seda kinni ajada, sest ruumi meil hoovis on. Kaevu puhastamine nägi selline välja: (seal kile peal on savi, mida kaevust välja võeti)
Muidugi on ka pisiasju, mis vajaks edasi tegemist, nagu näiteks teine korrus. Või mõned vanad aknad, mis veel vahetamata. Samuti on hakanud rivist välja minema mõned kodumasinad, aga ega me nii kergelt alla ei anna ja katsume neid ikkagi veel remontida, kuni saab. Muidugi on juba palju ägedamaid ja nutikamaid ja moodsamaid masinad vahepeal leiutatud, 10 aastat selles valdkonnas on ulme pikk aeg. Meil on veidi teised prioriteedid, põhimõtted ka, et tahaks ikkagi vähem tarbida ja kui asi töötab, siis pole ka põhjust uut ostma tormata.
Ka köök on meil mõne mõistes vist moest läinud, liiga igav, valge, klassikaline. Samas on hea, et pole moevooludega kaasa läinud ja seda roheliseks või siniseks võõpama hakanud. Sest valge ongi klassikaline ja elab ka kõik moevoolud üle.
Eks mu peres peavad siin teised vahel mu mõttesähvatusi (ja mis seal salata, Pinteresti mõjutusi) välja kannatama, et mida võiks kuskohast üle värvida. Aga tegudeni pole ma veel jõudnud, sest mõistus saab võitu ja tahaks lihtsalt pigem värskendada sama tooniga. Valged seinad ja lagi köögis on paratamatult vatti saanud, sest eks köögis käibki peamine elu, meie peres vähemalt. Siin tehakse nii palju süüa, et vahel on tunne, nagu oleks tegemist restoraniga, mitte kodu köögiga. Sest süüa meeldib teha siin peres kõigile. Väiksemad on vahepeal ka niipalju kasvanud, et nende katsetustest on saanud ikka päris maiuspalad ja vahel ongi juhtunud, et meie süüa tegema ei pea, vaid meile tehakse 🙂
Plaanisin veel üles lugeda, mida kõike on vaja teha, aga ma parem ei hakka. Teeme jõudumööda ja ehk saab siis uue ringi peale ja jälle põhjust erinevatest projektidest kirjutada. Seni aga naudin ikka seda maaelu edasi, enamasti enne päevaseid toimetusi istun oma lemmik kohas, verandal, kirjutan ja loen ja naudin oma hommikukohvi 🙂 Mööbel on siin igaüks ise ooperist, aga mulle nii meeldibki, hubane ja valgust palju. Hea on jälgida ka õues toimuvat, kuidas nt hallrästa parv maandub me kõige kõrgema õunapuu otsa ja hakkab õuntega maiustama. Meil kahju pole, sest õunu on sel aastal rohkem, kui küll. Ma võtan ikka hoogu, et vähemalt Sügisjoonikud ära korjata. Need on hetkel me lemmikud, mis parimad kohe söömiseks. Ülejäänust vist teen moosi.
Ja nii me siin elame, 10 aastat hiljem. Toimetusi ja tegemisi jagub kõigile, nii linnas kui kodus, aga sellest ma täna ei kirjuta, läheb ehk liiga pikaks.
Nagu sipsti on saanud veebruarist november. Akna taga on novembrile omaselt hallikas pruun ja märg. Sajab mingit julma ollust, mida vaadateski hakkab külm.
Mõte läheb nendele porgandi beebidele, mis meil õues kastpeenras kasvavad, sest need sai sinna külvatud ebaharilikult hilja (kuigi meie peres täiesti tavaline nähtus). Õnneks taat seal taevas andis armu ja kinkis mõnusalt sooja oktoobri, seega oli lootus päris kõrge, et saame ka meie sel aastal värsket porgandit ühepajatoidu sees maitsta. Mingil kummalisel põhjusel aga väga palju muutust selle kuu ajaga ei toimunud, need oranžid niidid seal mullas maitsevad üsna mõrudalt, aga me laseme ülejäänutel veel olla. Vaatame, mis saab. Nagu ka see üksik artišok, mille teod suvel nahka panid (teine isegi sai valmis aga õisik kuivas ikkagi ära). Sellest ärasöödud taime juurest kasvasid uued lehed peale ja nüüd nad ongi seal, täiesti mitte söödud, aga ilmselt šokis, kuna on tegelikult külm, aga see taim pole sellest vist veel aru saanud ja on endiselt ilus. Aga vist ka enam ei kasva.
Ei saa öelda, et me üldse midagi ei saanud. T leidis nimelt suvel millalgi sahvrist kaks kartulit, millel olid hästi pikad idud küljes. Pani need ka sinna Tootsi peenrasse maha. Ja ennäe imet – saimegi suve lõpul saaki.
Niipalju siis meie köögivilja kasvatamise katsetustest.
Õnneks meile vist halastati ja kingiti erakordselt hea kreegi ning ploomi saak, sõime neid värskelt nii, mis jaksasime, kreeke oleks purkidesse ka jõudnud, aga kahjuks valmisid nad nii erinevalt, et kui oli aeg kõik ära korjata, tulid juba külmad ja võtsid me viimased kreegid. Aga pole häda, saime siiski neist isu täis, vast peab järgmise aasta saagini vastu.
Ma liigun jutuga siis hoopis tagantpoolt ettepoole (yep, thats me, pole midagi uut) ja arutlen selle üle, miks me midagi siis ometi siin maal ei kasvata. Isegi maasikapeenrad niitsin maha.
See oli umbes sellel ajal, kui oleksime pidanud juba oma peenrakestele igasugu head ja paremat külvama hakkama, kui mu planeerimist katkestas suur ja koletsulik traktor pikkade-pikkade mürki täis pihustitega meie majataga põllul. Ja ma märkasin teda seetõttu, et auto poole minnes tundsin õhus räiget väetise lõhna. Ega ma kohe ei teadnudki, et see väetise (või mürgi) lõhn on, aga no värskes õhus mistahes võõrast haisu (kui see pole just sõnnik, mille ma muidugi ära tunneks) tunned, siis on kahtlane ju. Läksin siis vaatama ja seal ta oli, pritsis põldu. Tuuleke oli täiesti olemas, kuigi vist kuni 2m/s on lubatud. Ma seisin nõutult, sall suu ees seal põllu ääres ja ka traktor jäi seisma, sest vist sai aru, et sellise tuulega ei tohiks…
Tegin otsuse, et helistan keskkonnaametisse ja uurin, kas nii ikka tohib. Selgus, et kui uba juba õitses (mida ta kohati ka tegi), siis ega ikka ei tohi küll. Lubati asja uurida. Sõideti kohalegi, tehti mingit asja põllu ääres, helistati kuhugi ja mindi minema. Ma ei tea, mis sellest sai. Selleks ja ka järgmisteks tuulisemateks päevadeks oli see mürgitamine läbi, aga see ei kadunud ju päriselt kuhugi.
Uurisin asjatundjatelt, et kas see meie tervist kuidagi ka mõjutab ja meie taimekasvatust. Sain vastuse, et ega tegelikult ei tohiks, et õhus levib ainult lõhn ja maapinnal läheb see otse mulda ja ei uhu kuidagi kaugemale. Ometi on regulatsioonides kirjas, et väetada ei tohi mänguväljakute lähedustes, lasteaedade kõrval jne. Aga meie majas on ka ju lapsed, kes aasta ringi õues on ja alati ise ei märka tuppa peitu joosta, kui mürgitatakse. Ja koerad? Kas siis see kuidagi ei käi selle regulatsiooni alla? Ja kui see õhu kaudu kuidagi tegelikult ei levi (vaid ainult haiseb räigelt ja sul on tunne, et hingad seda saasta sisse), siis miks see on keelatud laste läheduses?
Ja nii me siis siin kodus norutasime ja tundsime, et no ei tõuse käsi neid seemneid maha panema, kui kõrval põllul sellist jama maha pannakse. Tegime küll mõned kastid sellest põllust eemale nii palju, kui võimalik, ent palju ei saanud, sest teisel pool on suur maantee oma saastaga. Poja sai oma ubasid seal kasvatada, proovis maisi ka, ent see ei jõudnud saagi andmiseni.
Erinevalt põllumehe põldudel, seal vohas tagapool mais, meie maja kõrval oad. Ja oi milline rahvaste ränne algas maisi valmimise ajal nende põldude vahele. Massiliselt käidi korjamas, erinevad autod ja erinevad inimesed. Muidu ei teakski, aga meie veranda aknad, mis on ühtlasi ka me söögituba, asuvad maja taga ning tegevus seal põldude vahel oli kui laupäevane turulkäik. Aga ega meil kahju polnud, nähes, kui jõudsalt neid asju seal mürgitati, ei oskaks ise selle maisiga midagi teha, loomadele ka ei tahaks anda sellist saasta. Ja eks maaomanik ilmselt lahke mees, pole kahju mõnekümnest kilost kadudest.
Ma saan aru, et paljudele on mu öko-kummardamine vist liiast. Aga las siis olla. Igale oma. Kõik ei peagi ja ei saagi. Aga me siin ikkagi armastame endiselt süüa puhast toitu nii palju, kui võimalik. Ei olegi 100% me toidulaud mahe, sest lihtsalt pole kõike veel ühest poest saada ja mitme poe vahet sõitmine ei ole ka just väga jätkusuutlik. Aga nagu iga asjaga, kasvõi midagigi. Ilmselt jah, me oleme tundlikumad ka selles osas seoses me poja haigusega, kuid me tegelikult jälgisime oma toidu kvaliteeti juba ka varem, kui lapsed olid sündinud.
See kõik öeldud, siis muidu oli kevad ja suvi mõnusad. Suvi oli ju eriti soe ja ma nii nautisin. Ja kuna meil polnud suuri põlde täis köögivilja, mida harida, oli meil rohkem aega lihtsalt olla.
Tegime oma olemist majaesisel terrassil mõnusaks, istutasin palju ürte ja mesilastele maitsvaid lilli kastidesse ja nautisime tõesti igat söögikorda terrassil, õhtuid vaikuses, mesilaste töökat sebimist jälgides (kui teraapiline tegevus see on!) kuni pimeduse saabumiseni välja, mil vaatasime teinekord mõnd filmi või lihtsalt imetlesime tähti.
Jah, ma olin suvel laisk, lugesin palju, kirjutasin ka, unistasin ja lobisesin külalistega – ikka sel samal terrasil. Mõned pildid ka illustreerimaks. Kuid nagu näha, suutsin ma sel kevad-suvel seda väljanägemist muuta mitmel moel. Poisid meisterdasid vahepeal nagu muuseas kaks uut kasti, järgmiseks aastaks peaks ka need olema tumedaks läinud, mis mulle meeldiks. Nimelt see õli muutub ajaga. Suve lõpuks oli see terrass juba üsna metsik, taimed kõik lokkasid ja maitsetaimi saame sealt veel praegugi toidu peale noppida.
Ja kui me just parasjagu terrassil polnud, käisime mõned tiirud Pärnus, et ikka merre ka kord hüpata, SUP lauaga sõita (ja seda üldse mitte selgeks saada – mina, mitte lapsed, nendel oli see justkui kõige loomulikum asi, mida teha), sugulasi ja sõpru külastada.
Suve viimasel kuul rändasime Taani, koos T venna perega, kuid sellest ma pikemalt praegu ei kirjuta, muidu läheb romaaniks kätte ära. See vajaks ikkagi eraldi peatükki, sest Taani, nagu alati, oli imeline.
Piiga sai oma hobuse vaimustust suve jooksul rahuldada päris mitmel korral ponitalus, kus käis laagris, pidas oma sünnipäeva ja jõudis pea iga nädal trennis käia. Tema graafikusse mahtus üks laager veel, kaks päeva (ööbimiseta) Pärnu külje all Valgerannas, kus sai kurguaugini ronida seiklusrajal ja loomulikult suutis ta selle lühikese ajaga seal ka mõned sõbrad endale soetada. Vähemalt paariks päevaks.
Avatud talude ajal viisin ta ühte meile mitte väga kaugel asuvasse tallu loomi ja muud uudistama, kuhu siis mul paluti ta jätta oma sõbrannaga, mitmeks tunniks. Kui järgi läksin, oli Piiga juba perenaist kauplemas, et too teda sinna tööle võtaks. Perenaine pidas Piigat selleks veel liiga noor olevat, küll aga andis ta lootust, et tulevikus ka mõne toreda suvelaagri korraldab, kus saab siis ka oma hobusevaimustust väljendada, hommikul vara neid toites ja puhastades ja palju muud. See plaan jäeti hästi meelde ja ma ei imesta, kui ta seda mulle kevadel juba hakkab meelde tuletama.
No jah, nii me suvi siis mööduski. Peamiselt rahulikus tempos koduselt, õhtuste jalutuskäikudega, kus kogu loomapark truuilt kaasas. Kass, kes muidu kodust kaugemale väga ei lähe, peab absoluutselt iga kord kaasa tulema, kui me kortega jalutama läheme ja siis terve tee tänitama, kui õudsalt pikk retk see tema jaoks on ja kuidas ta üldse ei viitsiks ja miks me ometi nii kaugele peame minema. Vahepeal viskab end demonstratiivselt pikali ja lõõtsutab. Kuni siis mõnel tast hale hakkab ja ta sülle võtab. Natuke aega laseb end tassida, siis kähiseb, sest see ilmselt on liiga piinlik ja longib siis edasi me sabas, ikka hädaldades. Ja nii iga kord. Vahel ma põgenen koeraga ta eest, hiilin kodust nii välja, et kass ei näeks, sest ma lihtsalt ei jaksa terve tee ka hädaldamist kuulata.
Hetkel lõpetan, kui midagi veel meenub, midagi olulisemat, siis annan teada. Igatahes plaanin kirjutada kahest reisist, üks selline lühem, kui kevadel mehega kahekesi Napolis käisime ja üldsegi mitte Napolis ei püsinud vaid ümbrust avastasime. Ja teine siis Taani reis, kus seekord viibisime Taani kesk-idarannikul ja kui ilus seal on! 🙂
Teate, hea on tagasi olla! Kuidas teil on vahepeal läinud? Kui siin ülepeakaela üldse veel keegi alles on…auu? 😀
Mulle meenus hetk tagasi, et mul oli kunagi komme kirjutada blogisse. Meie elust ja tegemistest, toimetustest. Isegi ei tea ma, miks see komme mul soiku jäi. Tulin nüüd vaatama, kas leht veel üldse alles on. On alles. Hingitseb siin, aga on alles. Püüan siis vahelduseks talle elu sisse puhuda.
Hommikust saadik on laia lund sadanud. Tuiskas ka. Magasin täna kaua, oli kohe kuidagi selline tungiv vajadus ärkamist edasi lükata. Kui lõpuks üles sain ja aknast välja vaatasin, märkasin linnusöögimaja, mille ümber istus üks seltskond leevikesi. Istusid ja ootasid, millal süüa tuuakse. Ma ikka iga päev viin. Algul viisid lapsed, kuid kuna redel mattus lumme ja nad ei ulata ise sinna toitu panema, on see jäänud minu ülesandeks. Torkasin saapad paljaste jalgade otsa, tõmbasin hommikumantlile jope peale ja tõttasin toidumoonaga õue. Leevikesed jäid algul paigale, kuid mu lähenedes arvasid siiski targemaks eemale lennata. Mitte liiga kaugele. Passisid kõrval puu ladvas, kuidas ma nende kõhutäit linnumajja upitasin. See pole muide mingi tavaline linnumaja. Meil siin talve hakul toimus ikkagist linnumaja töötuba, enne tegime jooniseid ja mina avaldasin soovi, et poisid minu nägemuse teostaks. Põnn pani oma ideid ka sinna juurde ja nii ta valmis. Süsteem. Plastikpudel on keset maja, mille all põhjas on auk. Ülevalt läheb toit sisse, kord kinni ja alt tuleb välja. Maja on veel kahe kojaline, kõrval saavad linnud lihtsalt tuulevarjus olla ja sinna ma panen seemneid litsalt põrandale. Igatahes maja võeti hästi vastu ja liiklus seal on tihe.
Kui ma täna siis läbi tuisu tuppa tagasi jõudsin, polnud veel keegi sööma läinud. Veidi aja pärast aga oli pilt selline – õunapuu osktel oli viis-kuus leevikest, punased kõhud paistsid kui õunad okstel. Ja maja katusel oli seljaga minu poole üks suurem lind. Algul arvasin, et rohevint, kes tavaliselt istub seal pikalt ja teisi ligi ei lase. Lähemal vaatlusel selgus aga, et tegemist oli emase leevikesega, kes lasi seal teradel hea maitsta ja ükski isane punakõht teda segama ei läinud. Üks siiski ei pidanud vastu ja söandas alumiselt korruselt paar tera haarata. Teised aga jäidki söömata, sest kui emaslind oli lõpetanud, tõusis ta õhku ja tema saatjaskond tegi sedasama ning nad lendasid ära. Väga veider igatahes, ma polnud varem midagi sellist näinud. Üldiselt olen aga ka ainult isaseid seal söömas näinud, nii et ju siis emaseid on vähem ja neid tuleb turvata ja hoida 🙂
Ahjaa, kui ma tuppa tagasi tõttasin, oleks äärepealt kokku põrganud põldvutiga, kes meil aias toimetab, parasjagu lendas enelase põõsast välja, läks madallennul põllu poole. Varem on neid siin ikka rohkem olnud, tatsasid kambakesi aias ringi. Aga eks talv on neile raske, vähesed ilmselt jäävad ellu. Loodan, et meie paks albert ehk kass Ossu teda kätte ei saa.
Niipalju siis aialinnu juttu.
T on linnas, läks õhtuks sushi kraami ostma, pean varsti riisi keema panema. Piiga läks koeraga jalutama, talle meeldib väga üksi jalutamas käia, teevad päris pika matka Lottaga koos. Põnn, see istub aknal ja ümiseb Les Chaps Elyseés lauluviit…Kass nurub süüa, nagu alati ja Bruno istub truult väljas ja ootab, millal tema jalutama saab. See jääb täna esiklapse ülesandeks. Kõigile midagi.
Ega ma praegu rohkem oskagi midagi öelda. Suuremat sorti uudiseid mul pole, maja on ikka samas seisus, st pole veel kaugemale jõudnud renoveerimisega. Teine korrus on endiselt pooleli. Ehk toob kevad uued tuuled ja motivatsiooni see lõpuni teha. Alumisel korrusel on juba kohti, mis vajavad uuendust. Nii see maja elu ongi, kunagi valmis ei saa.
Hiljuti sain ühe vahva üllatuse osaliseks, üks võõras inimene kirjutas mulle seoses meie majaga, aga jätan siis selle jutu järgmiseks korraks. Ja luban, et see järgmine kord ei lase enam end aasta või nii oodata.
Tulin just trepilt, hommikumantel seljas, jope üll ja aurav kohvitass käes. Sest on päike. Aga tuul puhus mind sealt täpselt kahe minuti pärast tuppa tagasi. Paljaste säärte jaoks on veel vara. Või pole ma enam selles eas. Sest kui ma meenutan möödunud pühapäeva, kui oma suure lapse rongijaama viisin, et ta saaks tagasi riiki kaitsma minna, nägin linnapildis üht julget noormeest õhtuhämaruses lühikeste pükste väel jalutamas, nagu see oleks täiesti normaalne, et 28. veebruaril nii käiaksegi.
Ent kevadet on tõesti juba tunda. Nii äkki oli see suur lumi läinud, võiks öelda isegi, et üleöö. Ja see on nii mõnus. Talv oli ka ilus ja mõnus ja valge ja mu lemmik talv vist läbi aegade. Aga nüüd aitab küll. Nüüd algab kevade ootus. Ma ise tunnen ka, kuidas ma jälle koos loodusega ärkan. Nagu igal aastal. Isegi, kui oli palju lund ja sai kelgutada-suusatada-uisutada nõrkemsieni, olin talvel ikkagi justkui poolunes.
Kirjutamisega on ka nii, et kui oled poolunes, ega siis seda vaimu ikka nii kergelt peale ei tule. Isegi, kui mõtted võisid vahel olla. Aga need kadusid kiirelt ja läinud nad olidki. Mis neist siis ikka taga otsida ja väevõimuga siia toppida.
Nii, et siis tagasi vaatamata ikka edasi, kevade poole. Mu esimesed märgid sellest, et ärkan, avalduvad loomulikult alati mööbeldamises. Hakkan tavaliselt mööbliesemeid ühest seinast teise, keset tuba või hoopis teise eluruumi tõstma. Ja neid ka muutma. Nagu juhtus nüüd ühe raamaturiiuliga.
See riiul sai ostetud kunagi ammu, kui Tartus elasime, Abakhani kangapoest. Jah, just, sellises poes olid tõesti mõned mööblitükid ka müügis ja see riiul jäi silma. Ta rändas meiega korterist teise, kuni jõudis siia, Kaldemäele välja. Siin majas on ta ka erinevates tubades oma kohta otsinud, kuni ta jäi pidama elutuppa, raamatuid pilgeni täis. Kui ma siis nüüd aga kevade tuleku õhinas toa sootuks ümber tõstsin, hakkas see riiul silma hoopis mitte heas valguses ja mulle tundus, et on aeg. Muuta asukohta.
Veranda tundus üks potensiaalne tuba, sest see on valge ja hubane ja mõnus koht, kus lugeda, mediteerida, kirjutada, aknast välja vaadata ja linde loendada, aiaplaane teha…kas ma kohvijoomist juba mainisin? Aga see riiul siis. Kui ma ta siis Piiga abiga tühjaks tegin ja verandale tõin, üleni pruun nagu ta oli, ei läinud see siia valgesse ruumi kohe mitte. Küll aga see mõte ise, et raaamtud siin käeulatuses oleks, oli nii mugav, andis idee riiul üle värvida. Ja kuna tegemist pole mingi vana ja väärika esemega, mida ikka nii kergelt üle ei võõpa, oli otsust kergem teha. Nii ma seadsin sammud Hea maja pood Tartus, kust jäi silma hiirehall kaseiinivärv, mida müüakse pulbrina. Juurde võtsin valget pigmenti, et see hiireke heledamaks tuunida ja ka õlivaha, millega pärast viimane lihv anda. Mõeldud, tehtud. Kodus sai asi kohe ette võetud ja nii ta uuesti sündiski. Üks sahtlinupp on kuhugi teadmata kadunud, need tuleks siis uued panna. Midagi kirjut näen vaimusilmas. Kust saab?
Need heledamad kohad on peale vahatamist tehtud värviparandused ja tänaseks uuesti üle vahatatud ja tumedamad. Vaha muudabki värvi pisut tumedanaks, aga mulle nii meeldibki.
Teda tühjana vaadates kerkisid hoopis mõtted, et sinna läheks nii hästi minu keraamikakogu, mida tehes olen alati mõelnud maalähedusele ja see kumab kindlasti mu stiilist läbi, selline rustikaalne, ma ütleks, ja et noh, läheks selle riiuliga nüüd hästi kokku. Ladusin siis uhkelt kõik oma teosed riiulitele, ja peab tunnistama, et kõik ei mahtunud isegi ära. Ilus oli vaadata küll. Ja see riiul võttis nad nii kenasti ka vastu.
Kuid….siis tuli meelde, et ma ju tahan siin hyggetada ja oma lugemisnurka ja seega jäid raamatud siiski peale. Oma keraamika eksponeerimiseks on mul lihtsalt teist sellist riiulit vaja, köögis on isegi üks selline vaba sein ootamas. Nii põnev, uus projekt seega juba olemas. 🙂
Söögilauaks hetkel jälle ilus pikk vahtrapuust laud, mida ma aga siiski lähitulevikus tahan uuesti asendada selle talu ümmarguse lauaga, mis hetkel verandal pesitseb ja ootab uut välimust. Vaja lauaplaat ära vahetada ja uued vahelauad teha, jalad puhastada ja õlitada.
Elutuba – söögituba.
Vot nii palju võibki ühest riiulist ja selle muutumisest kirjutada. See võib paista, et mul polegi elus muud, kui mööblitüki üle värvimine, aga minu enda vaatevinklist on see üks väike osa minu elust, mis aga pakub mulle suurt naudingut. Minu jaoks on nii oluline, et mu ümber on hubane ja kodus on lihtsalt kõige parem olla. Nii ma siis sätingi siin seda nii, et meil oleks hea. Lapsed on ka mul sellised kodulembesed. Mul oli eelmisel kuul käsil üks fotoprojekt, kus tegin igal päeval mingi konkreetse teema kohta pilti me perest. Üks teemadest oli selline, et minna kuhugi, kus on me lemmik koht. Küsisin lastelt, et mis nende jaoks on nende lemmik koht ja vastuseks sain justkui ühest suust, et see on kodu. Ja veel lisati, et see on minu süles. 😀 Nii me siis oleme siin ära kodustunud ega oskagi mujale tahta.
Aasta viimane päev. Meenus, et mul on siin üks blogi, mis tahab pidamist. Pole just eriti aktiivne olnud sel aastal, aga viimasel hetkel siis parandan end ja püüan lühidalt selle aasta kokku võtta. Sest tund aega on just väga lühike aeg selleks.
Tulime tund aega tagasi saunast, seal saime kõik vana aasta mustuse maha viheldud ja saunatatud, isegi lumme sai joostud.
Õhtusöök on söödud ja lapsed nüüd hullavad veidi õues, lasevad lendu oma sädelevad asjadnused, mis isa neile ostis, ikkagi aastavahetus ju. Pauku pole meie majas kunagi tehtud, seda kuuleme kaugemalt piisavalt. Õnneks on detsember olnud siinkandis vaikne, ma ei tea, kuidas mujal. Linnas ilmselt mitte, seal ei muutu vist see asi küll kunagi.
Jõulud möödusid koduselt ja rahulikult. Oma pere seltsis. Ka mu suur poja lubati kaitseväest koju puhkama. Mida muud oskakski tahta, kui et pere on koos. Kahjuks on see aeg kuidagi nii ruttu läinud, jõuan alles harjuda, et ta on kodus, kui ta juba paari päeva pärast tagasi minema peab. Tänapäeva ajateenistus on muidugi lust ja lillepidu võrreldes ajaga, mil minu isa pidi armees olema. Nüüd saab ikka iga nädalavahetus koju, viimasel ajal siiski küll harvemini seoses hetke olukorraga riigis.
Mis on minu jaoks kõige positiisem selle aasta jooksul olnud? Kindlasti see, et Põnni tervis on olnud väga hea! Et terve aasta jooksul antud analüüsid ja uuringud on korras olnud ja viimases otsas oleme pidanud end näitamas käima iga kuu asemel kord kahe kuu tagant. Mu väike Harry Potteri võlumaailma nautiv leiutaja on terve. Ja ka kõik teised oleme terved. See ongi see kõige kõigem sellest aastast, mida kaasa võtan uude aastasse. Et see jätkukski nii. Et me jääkski terveks. Ja et Põnn oleks ka edaspidi selles osas just sama eduline, kui siiani. Aasta algul selgub, millal saab vabaneda tema sees olevast veenikateetri süsteemist. Ega see talle otseselt mingit vaeva ei tee, aga teatud tegevused on siiski keelatud ja piirab teda veidi. Sügisest siis on lootust, et saab ka mõnes trennis käima hakata.
Positiivsetest asjadest on kindlasti veel palju, palju kaasa võtta. Tegelikult on ju iga päev positiivne, sest iga päev on kingitus ja just nii ma elu võtangi. Tänulikkuses, iga päev. Sel aastal olengi õppinud seda, et iga väikseimgi elu osa on tähistamist väärt ja mingid konfliktid ei suuda mind rööpast välja viia.
Nii, et midagi põrutavat ega skandaalset ma kirjutada ei saa, sest pole midagi sellist juhtunud. Lapsed tulid tuppa tagasi, teatasid, et venelastel algas uus aasta, sest kell oli just saanud 23.00. Õhinal räägiti, millised keerlevad ja särisevad raketid neil õhku lendasid. Paar tükki olid ikka minule ka jätnud, kui me enne südaööd uuesti õue läheme.
Kohe hakkame kirjutama oma uue aasta soove ja süütame need siis õues põlema, see on meie väike traditsioon. Siis vast raugeb nende väikeste inimeste ramm ja ongi see kauaoodatud aastavahetus peetud.
Soovime siit Kaldemäelt teile imelist aastavahetust ja uude aastasse palju armastust, õnne, soovide täitumist ja plaanide elluviimist!
Maa. Elu. Stiil. 