Head uut aastat!

Näotult palju aega on taaskord möödas eelmisest postitusest, seetõttu ka siirad vabandused. Loodame, et on veel mõned, kes aegajalt käivad ja vaatavad ehk on midagi uut postitatud. Ei luba küll midagi aga proovime ennast uuel aastal parandada ja rohkem kirjutada. Ja kuna detsember jäi nüüd erinevatel põhjustel täitsa tühjaks, siis proovin kõik, mis meele tuleb, kirja panna.
Alustuseks meie ülimalt mõnusast Lagose tripist. Kui eelmine kord käisime laupäev-pühapäev, siis seekord otsustasime ära minna reedel. Et saaks ühe päeva kohapeal korralikult ringi vaadata ja ei peaks kaks päeva järjest pikalt autos istuma. Ja pikk nädalavahetus "tasus" ennast täiega ära ning akud said korralikult täis laetud. Reedel peale Lagosesse jõudmist saatsime oma autojuhi oma teed ja saime kokku Argoga, kes meid oma mõned kuud tagasi avatud spa-spordi keskuses võõrustas. Koht on superlux ja soovitame soojalt. Reede õhtu veetsimegi seal, Liina lasi oma sõrmed-varbad korda teha, Rainer käis jõusaaalis ja saunas, hiljem tegime relaxi alal väikese grilli ja õlle joomise sessiooni.

Laupäeval oli plaani võetud randa minek, mis oli umbes tunni ajase sõidu kaugusel. Venis see küll ummikute tõttu natuke pikemaks, kuid asi oli seda väärt. Rand ise oli väga ilus ja puhas ja teha oli väga palju. Kõik mõeldavad pallimängu platsid olid olemas, süüa-juua sai ka ja muidugi ka niisama võrkkiiges lebada. Thor sai ka ennast korralikult tühjaks mängida, nii et magas sel päeval kaks korda.

Jõulud möödusid rahulikult. Kuna me käime kogu aeg naabrite juures India toitu söömas, siis see kord otsustasime naabritele Eesti toitu pakkuda. just seetõttu, et endal vähegi jõulutunne tuleks ja toa hapukapsa lõhna täis saaks. Ja jõululaud oligi peaegu nagu päris: ahjukartulid, kotletid, ahjukana, hapukapsas ja õlu. Paar päeva enne saime ka kuuse tuppa, mille alt sai Thor paar kingitustki.

Vanaaastaõhtul käisime naabrite kutsel kohalikus India kommuunis. Pidu oli korralik, nii umbes 30 inimest. Pakuti suurepäraseid India sööke ja kallimaid viskisid, mängisime India bingot ja rääkisime niisama juttu. Puudust tundsime ainult korralikust tulevärgist, sest seda kommet Nigeerias tundub, et ei ole. Siin käiakse kirikus ja lauldakse ja palutakse head-paremat seal. Oma maja uusaasta pidu oli 1 jaanuaril ja see oli nagu Nigeeria peod ikka. Hakkas kell kolm, rahvas saabus viiest, sai joogi ja taldriku täie riisi lihatükiga. Kohal oli ka dj, nii et sai ka mõned tantsud teha.

Uue aasta puhul on ka väike uudis. Nimelt hakkavad postitused tulema nüüd kahest linnast. Tänaseks päevaks on Rainer pakkinud oma mõned asjad ja kolinud Abujasse. Tegelikult seegi postitus tuleb juba uuest linnast. Ja kuna saan seda teha arvutist, saan ka taaskord lisada pilte. Mis, miks ja milleks selline muutus, sellest ehk juba järgmises postituses...

Olge ilusad ja head uut aastat!

"Pidu" "peo" otsa!

Nii, taas on aeg seal maal, et saab teha väikese kokkuvõtte tegemistest ja toimetustest. Plaanin juba paar päeva, kuid alati kui proovin alustada, tuleb midagi vahele. Täna tundub rahulikum olevat ja saab rahus kirjutada ;)

Kui töönädalad on kujunenud väga rutiinseks: hommikul tööle, viiest koju, väike arutelu kumb meist Liinaga enne trenni teeb, dušš, õhtusöök, väike relax ja magama minek. Siis nädalavahetused on kujunenud natuke rohkem sotsiaalsemaks ja põhimõtteliselt on iga nädal olnud väike istung. Ja kui mingit sündmust just pole, käime naabrite juures niisama viskit joomas ja India toitu söömas.

Alustan üleelmisest nädalavahetusest, kui üle pika aja läksime Odubelaga mõnele õllele ja jalgpallile. Õhtu arenedes aga selgus, et et algab väike peoke, telekas löödi kinni ja kõlarite taha ühendati dj pult. Siis tuli välja, et hakatakse ka esinema. Ei saanudki lõpuks aru kas oli nagu võistluse vormis või lihtsalt anti võimalus oma loomingut esitada aga tulid järjest erinevad esinejad ja esitasid üks-kaks lugu. Erilist muljet kogu see triangel muidugi ei jätnud, taustad olid kõik hästi sarnased ja sõnad kohalikus keeles, nii et ei tea ka millest räpiti. Õhtu lõppes Liina kõnega, kes helistas ja teatas, et vannitoas läksid põlema boileri juhtmed. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, lihtsalt väike ehmatus. Ütleme nii, et Nigeeria elektrikute oivaline ühendustöö kandis vilja.

Eelmine nädal saime ka oma esimese malaaria kogemuse või noh Liina sai. Kõik möödus õnneks suhteliselt kähku ja muretult. Sai rohud kiirelt peale ja paari päevaga oli rivis tagasi. 

Eelmine nädalavahetus oli sealsamas naabrite juures ühe Liina kollegi sünnipäev. Ja ausalt ma ei ole juba ammu nii veidral üritusel osalenud. Tõenäoliselt vist ka sellepärast, et ma ei ole enam 12 aastane. Või lihtsalt on siinsed tavad nii erinevad. Igaljuhul üritan kogu ürituse lühikirjelduse teile edastada. Meie, täpsed nagu me oleme, vedasime ennast kokkulepitud ajaks, kella kuueks, kohale ja nagu tavaks on saanud, ikka esimesed. Seitsmeks, kui enamus olid kohale tulnud, otsustati lõpuks alustada, kuid siis selgus, et sünnipäeva laps pole ennast veel jõudnud valmis sättida. Läks veel pool tundi. Olgu öeldud, et kui pidu pole alanud, siis keegi ka ei nosi juba vaikselt midagi ega libista esimesi jooke. Ja meie Thoriga olime selles mõttes ilmselt jube ebaviisakad. Ühesõnaga poole tunni pärast tuli lõpuks tähtpäevaline. Siis muidugi lauldi ja peeti kõnesid ja tehti tutvumis ring, et kõik teaksid kes keegi on, lauldi veel, esitati jube palju imelikke personaalseid küsimusi sünnipäevalapsele. Lõpuks leiti üks aktiivne palve lugeja ja hakati kõike ja kõiki tänama ja iga lause järel Amen hüüdma. Kogu pull kokku mingi tund aega, nii et umbes poole üheksaks sai asjad sinnamaale, et asuti ametlikult sööma. "Peo" jaoks tähendas see aga kiiret lõpuspurti, sest nii kui söögid söödud, sättisid enamus end minekule. Ilmusid ka veel mõned hilised külalised, kes peale viie minutilist ringi vahtimist võtsid söögi ja joogi kaasa ja ütlesid head õhtut :) Ja kogu sünnipäev. Jäid ainult meie maja inimesed ja sünnipäeva laps. Edasi pandi ka lõpuks muusikat natuke ja tantsulõvi Thor Sebastian tõmbas selle peo ka lõpuks käima. Ja enne kui tema väsis, jõudis ta viia rahva sinnamaani, et otsustati ka linna peale vaadata. Leppisime enne kokku, et kui minek on, siis läheb oma esimesele õhtusele tiirule Liina ja mehed jäävad koju magama. Tunni aja pärast aga oli ta kodus tagasi ja lausus Ilorini ööelu hästi iseloomustava sõna - MASENDAV :-) 

Piltide laadimisele pole endiselt lahendust, seega kui keegi teab kuidas android tahvel arvutiga blogisse pilte laadida, siis ärge häbenege ja andke teada, minu mõistus on ametlikult otsas.

Ola!

Kuna Liinal on töntsid näpud ja temast on saanud tulihingeline puutetundlike ekraanide vihkaja, siis üritan olla ettevõtlik ja aegajalt midagi kribada. Kuigi ei ole lihtne ennast uuesti sellele lainele sättida. 

Aga alustame siis sellest, miks tekkis selline paus. Kes veel ei tea, siis alustuseks kooles ära meie arvuti. Parandamise eest küsisiti natuke liiga palju raha ja kuna parandamine nigeeria moodi tähendab, et 90% tõenäosusega saad sa arvuti samamoodi tagasi nagu sa ta remonti viisid, siis ei hakanud riskima. Eriti veel kuna kehtib ka garantii. Tänaseks on aga arvuti juba kusagil Riia lähedal ja ootab Pärnusse saatmist. Abikäe ulatas jalkatreener Paul, kes eelmine nädal koju läks. Lisaks hakkas umbes samal ajal jupsima ka meie tasuta internet. Lubati korda teha ja vahepeal oli ja siis jälle ei olnud ja kuna ei saanud enam normaalselt skype'igi kasutada, siis viskas lõplikult üle ja soetasime omale isikliku interneti, jube kallis aga vähemalt töötab.

Nüüd siis natuke töö juttu ka. Ausalt öeldes on päris igav. Mitte et midagi teha ei oleks, vaid tundub et asi lihtsalt siinses töö kultuuris ja mina olen harjunud rohkem rakkes olema. Lisaks ei saa ka näiteks mitut asja korraga ette võtta, sest nii kui selja keerad hakkab kohe siesta ja edasi midagi ei liigu. Seega tuleb kogu aeg kõrval seista ja kätt hoida ja vaadata, et kõik õigesti tehakse. Seda selleks, et kui tavaliselt on kaks võimalust kuidas asju teha ehk siis kas õigesti või valesti. Siis siin lisandub veel võimalus teha asju Nigeeria moodi, mis tähendab, et on jumala valesti aga kuidagi töötab ;) Konkreetseid lugusid ja situatsiooni kirjeldusi tuleb tulevikus kindlasti.

Thoril läheb ka väga hästi, koolis talle väga meeldib. Keele probleem on juba peaaegu, et olematu. Koolis on talle ka mõned sõbrad tekkinud, nii et õhtuti aegajalt kuuleb, mida Tomiwa, Ibrahim ja Tayo koolis tegid. Meie Liinaga hakkasime aga kõvasti trenni tegema, nii et jõuluks peaks ehk juba pisut paremas vormis olema kui praegu.

Kallid sõbrad! Nii uskumatu kui see ka ei ole, näete meie blogis uut sissekannet. Ma annan endast parima, mis selle uskumatult ebamugava tabletiga teha saab. Seega vabandan juba ette, kui näete siin kirjavigu...

Kõige tähtsamad uudised siis kõigepealt. Rainer on nüüd ka lõpuks jälle töö inimene. Nimelt siis juba umbes 2 kuud tagasi alustas ta oma karjääri tubaka vabrikus. Peen ametinimetus ütleb, et tegu on siis järelvaatajaga, mis tähendab siis seda, et ta istub/seisab ning ütleb meestele, mida ja kuidas midagi teha. Ja nagu mina olen aru saanud, siis nii see täpselt ongi. Võta nüüd see kruvi ja pane sinna auku, nüüd võta see kruvikeeraja ja keera kruvi sisse...jne...

Teine uudis on see, et Thor käib nüüd rõõmsalt uues koolis ning kodune keel on meil vaikselt juba inglise keeleks muutumas (vanaemad, ärge muretsege, eesti keel on ikka veel meeles). Paar nädalat pärast kooli algust saime ka oma esimese katsumuse osaliseks. Nimelt jäi Thor haigeks ning pidime Raineriga kombineerima, kes kuidas ja millal kodus on. Õnneks laabus kõik ning tänasest oleme jälle oma tavarutiinis tagasi.

Kuna see ipad ajab mind juba hulluks, siis ma hetkel siia rohkem ei kirjuta ning jätan edasised sissekanded Rainerile... Tundub, et ka pilte ei saa me siia ladida, eega jääb hetkel siis nii...proovime siiski lähemas tulevikus endast jälle märku anda...

Palju Õnne!

Hei!

Taas on viimasest postitusest päris pikka aega möödas aga kui ei tule tuju kirjutada, siis lihtsalt ei tule tuju kirjutada.

Alustame siis kõigepealt halvematest uudistest. Nimelt lõpetas meiega koostöö fotokas. Arvatavasti on probleem akus, mis ei võta enam voolu sisse. Türgis veel töötas aga siin enam mitte. Või siis ta lihtsalt ei viitsi siin Aafrikas. Igastahes tulevad kõik tulevased pildid mobiiltelefoni kvaliteediga.

Edasi positiivsemate uudistega. Vahepeal on siis 2/3 meie perekonnast aastakese vanemaks saanud. Sellega seoses on saabunud ka palju häid soove ja üllatusi ja muidugi ka palju kooki. Liinale tehti tööjuures väike kohalik tants ja laul, Thorile tegime eile väikese õhtuse üllatuse koos kingi ja tordiga.

Suu on siiamaani kõrvuni ja suhtlus käib nüüd ainult läbi mikrofoni:)

Eelmise nädala esimese poole suurim sündmus, peale Liina sünnipäeva muidugi, oli see, et meie hoovi peale tekkisid prügikastid. Tundub, et hakkab tsivilisatisioon ka siia tekkima, ei peagi enam aia nurka hunnikusse viskama vaid saab kenasti konteinerisse panna.

Nädala lõpp möödus aga jahti pidades. Nimelt tagasi saabudes oli märgata maas junni taolisi jubinaid ja näiteks suhkrukotikest oli natukene näritud ja samuti jahukotti. Okei, vist hiired. Kuna järgnevad päevad midagi nagu juurde ei tekkinud ja saia päts seisis ka kapi serva peal tervena, siis tundus, et probleemi pole. Naabritest ka keegi väga ei uskunud, kuna nemad pole midagi näinud. Kuid ilmselt ajasime oma tulekuga nende elurütmi sassi ja ei juletud mõned päevad tulla. Igaljuhul kolmapäeva hommikuks oli saiaviiludes augud sees. Egas midagi, poodi lõksude järgi...

Kuna ei teadnud, kas on hiir või rott, siis alustasin lahjemate vahenditega ja soetasin udupeened liimiga plaadid. Paned saia või midagi peale, loom jalutab liimi peale, jääb sinna kinni ja sureb siis nälga või midagi sellist. Kiideti taevani ja vahet pole, kas hiir või rott, kõik jäävad kinni. Omad kahtlused mul selle toimises muidugi olid aga kuna midagi muud konkreetsel müüjal polnud, siis võtsin need. Tulemus hommikul - mõlemad plaadid jalajälgi täis ja sai läinud. Tolku niipalju, et vähemalt selgus, kellega tegu. Meenus, et kohalikus marketis olin kunagi näinud ka nii öelda päris lõkse, seega ei hakanud kuhugi kohalikesse urgastesse ronima ja sain sealt vana hea vinnastatava roti lõksu. Tulemus hommikul - natuke verd ja roti laip. Selgusetuks jääb muidugi, kuidas ta lõksu sisse ei jäänud vaid selle kõrval ära kooles.

Lõpetuseks humoorikas lugu sellest kuidas Rainer ja Liina uusi SIM kaarte tegemas käisid. Kuna me jätsime oma Nigeeria Sim-id Eestisse, siis oli vaja uued teha. Mis ta siis on, lähed esindusse ja saad uued kaardid. Aga no ei käi need asjad nii. Sarnaneb see toiming siis natuke meil passi tegemisega, pilti tehakse ja sõrmejäljed on vaja anda, no üldiselt suht ajuvaba. Kõige suurem huumor tekkis aga nimega. Kõigepealt perekonna nimi, siis eesnimi ja kui küsiti other names, siis ma muidugi ütlesin et mul ei ole. Neiu letis vastas, et peab olema. Ma siis kordasin ennast ja küsisin, et kas nüüd Simi kaarti ei saagi, kui mul on ainult üks nimi? Neiu lasi naeratuse kõrvuni ja vastas, et programm ei lase enne edasi kui on vähemalt kolm nime kirjas :D :D :D Alates sellest päevast olen siis Rainer Martin Peter Ilp. Liina käis järgmine päev enda oma tegemas ja kuidagi pääses tema kahe nimega - Liina Sarah Prants.

Tagasi alguses...

Nii uskumatu, kui see ka pole, oleme tagasi. Seekord on aga kõik natuke teisiti...

Kõigepealt aga lühidalt meie "puhkusest". Tegelikult oli see üks paras maraton ja ega otsest aega puhkamiseks ei jäänudki. Sebimist ja ringi rändamist oli ikka liiga palju. Ja kuigi mulle on alati kolimine, remontimine ja pakkimine meeldinud, siis kohvrite otsas elamine sinna loetellu kohe kindlasti ei lisandu. Sellele vaatamata oli Eestis äärmiselt mõnus ja tore ning kuidagi väga raske oli see tagasi lendamine.

Järgmiseks aga tänaks kõiki, kellega meil õnnestus kohtuda. Erilised tänud Marisele ja Lassele, kes meid Rootsis vastu võtsid ja majutasid. Maris, Sa oled lihtsalt võrratult armas inimene :) Suured tänud ka Tartu sõpradele, kellega kohtusime ja meeldivalt aega veetsime...Ja loomulikult Pärnu sõbrad, kellega meil õnnestus ka üks vahva grilliõhtu veeta (loodan, et pipra supp teile järgmisel päeval ikka meenus). Veel tahan tänada väikest Joonast, et ma ta ikka ära nägin ;) Ühesõnaga kõiki, kellega õnnestus kohtuda.

Tagasi tulekut alustasime seekord siis Tallinnast ja juba lennujaamas suutsime natuke segasesse olukorda sattuda. Nimelt ei suudetud Thorile kuidagi eraldi broneeringut teha ja kuna meie kõik kolm kohvrit olid ülekaalus siis sai ka sellega mässatud. Õnneks lõppes kõik hästi ja saime alustada oma lennu maratoni. Türgis veetsime jälle ühe toreda hommikupooliku vanalinnas ja jõudsime Raineriga järeldusele, et üks tulevastest puhkustest tuleb kindlasti seal veeta.

Viimased hetked veel tsivilisatsioonis. Türgis hotelli ees ootamas bussi, mis meid lennujaama viiks.

Kuni Lagose lennujaamani oli kõik tip top, kuid sealt edasi hakkasid asjad allamäge veerema. Kuigi passi kontrollist pääsesime suht kiirelt ja kohvridki saime kätte peaaegu alla tunni, siis uksest me välja niisama ei pääsenud. Kuna kohvreid vedava käru eest küsiti naeruväärselt suurt summat, otsustasime ise hakkama saada (kolm suurt kohvrit, kaks käsipagasi kohvrit, Thori kohver ja kilekott). Liikusime siis ukse poole, kui poolel teel kutsus meid üks ametnikest kõrvale. Kõigepealt palus kollaseid passe näha, et olla kindel, et meil ikka vaktsiinid tehtud. Kuna nendega oli kõik korras, käskis meil kohvrid lahti teha (suured kohvrid olid kiletatud), kuna kell lähenes juba kohaliku aja järgi kümnele õhtul (Eesti ajajärgi südaööle) ja Thor oli reisist ka suht väsinud, üritasime teda ümber veenda, et kohvreid nüüd avama küll pole mõtet hakata. Pika pinnimise peale küsis ametnik siis viimaks selle kurikuulsa küsimuse (seda küsimust kuulen ma siiani igalt inimeselt, kellele me midagi ei toonud). What did you bring for me? (mis te mulle tõite?) Kuna meil käsipagasis midagi ei olnud talle anda ja ega ma ei usu, et talle mingi külmkapi magnet oleks ka väga meeldinud, siis pakkusime talle lihtsalt raha ja tulime tulema. Järgmised kütid olid parklas, kuid kuna selleks ajaks oli meiega ühinenud juba meie autojuht Abdul, siis nendest saime kergemalt lahti.

Ilorini jõudes ja oma kodu uksest sisse astudes tabas meid aga tõeline šokk. Meie korteri elutoas käis "elu". Diivan, laud, toolid ja üks seintest oli kaetud valge hallitusega. Nimelt enne, kui me lahkusime palusime toru- ja remondimeestel vannitoa ja elutoa vaheline sein korda teha, kuna sinna vahele oli kogunenud vesi ja sein oli hakanud hallitama. Meie "üllatuseks" ei olnud korteris aga siiani midagi tehtud ja kui ma nüüd siis kurja häält tegin, tuldi lõpuks kolmapäeval keset päeva ja hakati seina värvima. Loogiline, kas pole...

Tänaseks on sein küll värvitud ja hallitus maha pestud, kuid diivani vedasime me rõdule kuniks suudetakse leida keemiline puhastus, kes selle puhtaks teeks.

Thor aga kohtus juba Tamaraga ja selgus, et nemad on siin septembri lõpuni. Üldse on siin palju lapsi tekkinud, nii et mängukaaslasi talle jätkub.

Ema, need kriidid osutusid siin väga popiks :)

Muus osas on olnud samuti muutusi. Näiteks on töö juures mitmeid uusi nägusid ja töökohti tekkinud. Nendest aga kirjutan millalgi pikemalt.

Seniks aga proovime end rohkem sisse elada jälle ja asjadega uuesti harjuda...

Ah jaa, viisin keskusesse ka pätsi leiba, kuid mingit erilist vaimustust see neis ei tekitanud. Pigem olid lemmik maiustusteks neil pähklid šokolaadis...

Puhkus

 

 Meie viimane õhtu Ilorinis. Hotelli ees, pärast uskumatult head ja toredat õhtusööki.

Kuna viimasel ajal on olnud ikka tõsine tempo ja enamus ajast oleme ka interneti levist eemal viibinud, siis pole olnud aega/võimalust oma tegemistest teada anda.

Nutikamad on juba kindlasti aru saanud, et oleme lõpuks jõudnud tagasi Eestisse oma väljateenitud puhkusele ja natuke asju toimetama.

Reis kulges üldiselt sujuvalt, kui mõned Aafrikale iseloomulikud viperused vahele jätta.

Panen siis kirja paar kirkamat hetked sellest reisi maratonist.

Oma teekonda Eesti suunas alustasime 10 juuli hommikul kella 11 paikku, kui lahkusime oma kodulinnast, et sõita Lagosesse. Kuna lend läks alles õhtul kell 22.10, siis arvasime, et jõuame enne seda veel paaris kindlas kohas ka Lagoses ruttu ära käia. Kõik sujus hästi kuni Lagose "sissesõiduni". Sealt edasi istusime umbes 25km ja 5h ummikus. Loomulikult me kuhugi mujale enam ei jõudnud ja suundusime otse lennujaama.

Lennujaamas pidime oma kohvrid tolliametnike ees avama ja selgus, et paar suveniiri, mis olime kaasa ostnud osutusid Aafrika pärandiks ja oli keelatud riigist välja viia (mis sest, et neid pea igal nurgal hulgi müüdi). Kuna väsimus oli juba oma töö teinud, suutsin nendega parajalt teravasse arutellu astuda, mis aga minu üllatuseks lõppes meie kasuks ja võisime oma kohvrid kokku pakkida ja lennukile minna.

Thor oli väga vapper ja pidas terve pika reisi ilusti vastu, kuigi magamisest lennukis ei tulnud midagi välja.

Järgmisena tahan tänada Kairisid ja Kerstit, kes meid Tallinnas tervitasid ja meid kohe võrratu Eestis tehtud toiduga kostitasid. Eesti võileivad on ikka maailma parimad :)

Nagu ma algul juba mainisin, siis siiani on puhkus kulgenud suht joostes, kuid loodan, et jõuame teie kõigiga ikka kohtuda ja saate meile ikka ja jälle ette heita, kui valged me

oleme :)

Meie tagasilend on 10ndal augustil Tallinnast, sinnani on võimalik meiega ühendust saada ikka samadelt numbritelt mis varem ja meil on alati hea meel teiega kohtuda :)

Imelist suve teile ja kohtume juba järgmisel kuul Kwaras!