We do it African way...

 

Eilne vabariigi sünnipäev möödus kummaliselt. Kuna meil ühtegi Eesti lippu kaasas ei olnud, päästsid päeva A4 paber ja rasvakriidid, toiduks üritasime teha kartulisalatit, kuid kuna siin hapukoort ei eksisteeri, proovisin läbi ajada mingi purgisees oleva salati kreemiga, mis oli aga üli hapu...seega salati söömise võime siin ära unustada...magusaks ostsime kolm viilu kooki, mis pakiti kõik eraldi alusele ja kiletati eraldi ära!

Selle pakendamisega on siin üldse kummalised lood. Poes käies kilekottide eest maksma ei pea, neid jagatakse siin heldelt ja kuna kotid on väikesed, ei mahu sinna ka eriti palju asju, seega meie poeskäigud lõppevad tavaliselt mingi 7-9 kilekotiste ostudega ja koju on neid juba omajagu kogunenud...

 Isiklik kilekoti ladu...

Selline siis meie tavapärane poeskäik, sellises koguses kauba maksumuseks tuleb eurodes umbes 50€ kanti. Öelge veel, et Aafrika on odav...

Kuna eelmine nädal oli Thorile kuidagi eriti stressirikas, võtsime reede vabaks ja alustasime nädalavahetusega varem. Mõte oli supper, sest basseini äärde jõudes olime seal ainukesed ja saime mõnuga päikest ja vett nautida. Kahjuks aga väsis noormees üsna ruttu ning meie päevast basseiniääres sai tunnike lastebasseinis ja koju magama...

Ostsime Thorile ka tema esimesed mänguasjad, pardike ja pall. Mõlemad osutusid sellisteks hittideks, et palliga käime nüüd igal õhtul väljas kõksimas, parti aga veeti niisama mööda tube ja istuti sisse...Panime pardile ka nime-tavaline Hiina part!

Nalja ja rõõmu kui palju!

Eile õhtul saabus ka lõpuks kaua oodatud Ify tagasi. Suures lootuses läksime täna siis koos keskusesse, kuna tänasest pidi hakkama teise kompuutri koolitus. Ootasime, kuid keda ei tulnud, oli koolitaja. Kuna Ify on veel väiksema kannatuse ja kõvema häälega kui mina, hakati koolitajat õige pea taga otsima ja oh imet, selgus, et koolitaja oli alles teel Lagosest Ilorini (Lagosest Ilorini on autoga 4h sõita). Lootuses, et ta siiski peagi jõuab, jäime ikkagi paigale, kuid päeva möödudes sai meile siiski selgeks tõsiasi, et tänasest õppest ei tule ikkagi midagi välja. Mingil hetkel vajus aga ruumi Donnie koos Keniga (mehega, kes seda keskust Ameerika poolt juhib) ja tundis siirast huvi, kuidas meil koolitused edenevad. Teada saades, et siiani oleme tegelenud vaid ühe aparaadiga ning igale aparaadile on veel ette nähtud 1 nädal (kuna meil on veel õppimata 5 aparatuuri, siis kokku 5 nädalat), muutus diskussioon päris teravaks. (KUS TA VAREM OLI???) Nimelt on neil siiski soov keskus avada 1. märts. Seega on meil aega õppida teine kompuuter, röntgen, fluroskoopia, mammo ja ultraheli selle nädala jooksul...Tuletan meelde, et eelmine nädal istusin kodus ning mingit koolitust meil ei olnud :D

Ify, veel lootes, et ikkagi saame täna targemaks :)

Ma väga vabandan, kui tänases sissekandes on vigu. Nimelt laulab Thor mul poole ajast ABC laulu inglise keelset versiooni, seega on suht raske keskenduda :D Trepi astmed on meil ka nüüd one-two-six-sevenid...

Räägime natuke ilmast...

...mitte, et mul millestki muust enam rääkida pole, lihtsalt siinne ilm valmistas meile ikka päris suure üllatuse.

(Kuna meil endiselt käib Thori ja lasteaeda minekuga paras võitlus, siis täna proovime nii, et Rainer viib üksi, seega istun ja kirjutan parem blogi, et mõtteid eemale saada...)

Teisipäev hakkas nagu iga teinegi, Thor läks lasteaeda ning mina saabusin tagasi koju, teadmatuses, kas sel nädalal on lootust tööle saada või mitte. Kuna Donnie oli nädalavahetuseks läinud Lagosesse ja polnud selleks ajaks naasnud, eeldasin, et ega keegi teine siin mingit koolitust vaevalt organiseerima hakkab. Kell hakkas juba lõunasse jõudma, kui uksele koputas Jemi ja palus mind keskusesse appi, kuna neil oli vaja, et keegi lülitaks CT (kompuutri aparaadi) sisse. Hetkega olin valmis ja tormasin sinna, et ehk õnnestub ka mõni uuring teha või vähemalt aparaati lähemalt veel uurida. Keskuses aga selgus, et kuna UPS´i poldud sisse lülitatud, ei olnud võimalik ka aparaati käivitada. (UPS kaitseb masinat juhul, kui vool peaks kaduma) Insener, kes sellega tegeles ei suvatsenud mulle seda ka varem näidata öeldes, et mina nagunii ei pea seda kunagi tegema hakkama, kuna selleks on eraldi isik ning ta õpetab selle inimese isiklikult välja. Loomulikult ei olnud ta seda teinud ja härra ise ei suvatsenud telefoni võtta. Jäin siiski keskusesse ootama, lootuses, et õige pea saame ehk aparaadi sisse lülitatud. Kui kell hakkas juba kaks saama ja lähenes aeg Thorile järgi minna, sai mu kannatus otsa ja palusin uuesti insenerile helistada või sõnum saata. Kui ta ise tulla ei saa, siis las vähemalt juhendab kedagi, aga vastuseks tuli väga range-EI! Keegi teine ei tohi UPS´i puutuda ja oma uuringuid ja muid tegevusi saame hakata tegema alates esmaspäevast, kuna tema tuleb tagasi alles reedel. Seega kõik minu lootused sel nädalal midagi asjalikku teha purunesid hetkega...

Aga tagasi ilma juurde...Thor tagasi toodud ja õhtut nautides hakkas väljast imelikke hääli tulema. Algul pidasime seda tuuleks, kuid mida kõvemaks müra läks, seda selgemaks sai, et väljas sajab VIHMA! Alguses oli põnevust ja nalja kui palju, kuid lõpuks ei ajanud enam naerma. Väike vihmasadu muutus iga hetkega järjest tugevamaks ning tuul aina tõusis ja tõusis, kuni lõpuks oli torm juba nii suur, et hakkas keskuse katust lahti kiskuma. Lisaks sellele kadus mingi hetk ka telekal pilt. Kui Rainer hiljem välja uurima läks, selgus, et antenn oli seinaküljest lahti kistud ja vedeles maas. Nii et meie telekavaatamisel on nüüd ka pikemaks ajaks kriips peal. Julgen kõige selle tagajärjel väita, et 1. märtsil (nagu oli viimati plaanis) keskust küll ei avata.

Selline vaatepilt siis meie trepikojast...

Keskuse esine enne...

...ja pärast

 Keskuse lagi.

Kuna meil puuduvad kodust veel mõned vajalikud asjad, otsustasime eile ilma Thorita turule minna. Võtsime autojuhi ja Odubela endale seltsi ja suundusimegi sinna poole. See ettevõtmine aga lõppes ekskursiooniga moššeesse. Algul sain aru, et lähme korra väravast sisse ja natuke uurime ümbrust, kuid kui Odubela sai jutule selle moššee kõige tähtsama mehe tütrega ja ta oli nõus meile natuke telgitaguseid näitama, siis olime loomulikult nõus vahetama turulkäigu selle vastu.

 Autojuht Abdul, moššee kõige tähtsama mehe tütar, Odubela ja Rainer

 Siseneme kohalikku "paradiisi", kus kasvasid sidrunipuud, papayad, peeti antiloope, jaanalinde, hobuseid, lendasid nahkhiired jne...

Moššee

 Emir Palace´i ees. Kuna tegu on väga püha kohaga, siis seal käiakse palja jalu.

(Tulemus siis endiselt negatiivne. Thor, nagu ikka, keeldus lasteaeda jäämast, kiida veel, et kõik on paigas...)

tulge meile külla

Nädalavahetus möödus nagu ikka-kiirelt. Laupäeva veetsime Kwara Hotelli basseinis. Kuna väljas oli ligi 40 kraadi, siis tundus see olevat ainuõige valik. Meile üllatuseks oli basseiniäärne valgeid inimesi täis (suht kindel, et eurooplased). Thor nautis basseinis olemist ikka mõnuga ja seega võtame endale nüüd eesmärgiks vähemalt kord nädalas seda kohta külastada...

Noh, pärast seda basseiniskäiku ei tohiks enam nii suur kontrast olla, kuna saime vist lõpuks korraliku jume peale.

Hiljem hotelli ees autojuhti oodates kohtusime ühe mustanahalisega, kes saades teada, et oleme Eestist, hakkas meiega vene keeles rääkima. Tuli välja, et ta oli aastaid Moskvas elanud. Maailm on ikka nii väike... hetk peale mehe lahkumist ilmus ukse ette kaks autot (üks vist oli isegi vilkuritega) lahti läks hirmus sebimine, ma ei saanud esialgu arugi, mis nüüd toimub, tagumisest kaubikust jooksid välja täisvarustuses turvamehed (automaadid, kuulivestid jne) ja siis väga koomiliselt riietatud mehed, kes jooksid kohe esimese auto ukse juurde ja hakkasid lehvikutega lehvitama ning avasid ukse. Hiljem saime teada, et tegu oli KUNINGAGA! Ja muide, nüüd saan öelda, et olen kuningat tervitanud, kuna majja sisenedes pööras ta pilgu meie poole ja kuna ma ei osanud midagi teha, siis lihtsalt noogutasin ja Helloutasin :D Kogu see situatsioon meenutas mulle filmi Prints Zamundast, sest see kõik oli lihtsalt liiga koomiline, ainus, mis veel puudu oli, olid roosiõied mehe teel...

Sellised näevad siis välja Kuninga saatjad. Nende sõnul oli tegu ikka väga suure kuningaga, kuid ma ei saanud lõpuni aru, mille kuningas ta siis oli :D

Täna lõikasime Thoril juukseid, kuid läksime vist natuke liiale. Minu arust näeb ta nüüd välja nagu väike internaatkooli poiss.

Kodune juuksurisalong...

Õhtusse tõi väikest elevust ka sisalik, mille Rainer kardina alt leidis...Jah, meil ei ole mitte hiired toas vaid sisalikud. Hirmus kiusatus oli ta küll endale jätta, kuid kuna meil polnud korralikku kodu talle pakkuda, siis lasime ta siiski õue tagasi.

Kellel hiired, kellel sisalikud...

Seljatasin esimese "töönädala"

Pea on mõtteid täis, kuid neid kirja panna on päris keeruline. Ma olen siin juba mitu päeva naernud, et tunnen end juba vaikselt skisofreenikuna. Ühel hetkel olen nii õnnelik ja rahul, järgmisel hetkel keeravad aga tunded täiesti teise äärmusesse. Tegelikult ei ole siin hullu midagi, lihtsalt elud siin ja Eestis on liiga erinevad ja sellega harjumine võtab ikka veel aega.

Mõned näited asjadest, mis mulle positiivseid elamusi on senini pakkunud. Nagu siiani olen rääkinud, siis peetakse meist siin tegelikult väga lugu, mulle aga pakub nalja see, et igal hommikul Thori kooli viies ja ise tööle minnes tervitavad kõik mind "Good Morning Ma´m" Mis madaam ma neile olen, aga siin on see tavaline ja ametitel tehakse vahet. Kui oled koristaja, autojuht või väravavaht, siis peadki teisi madaamitama ja härratama (ja sügav kummardus näitab veel erilist austust). Minu jaoks on nad aga ju lihtsalt inimesed, kes teevad erinevaid töid. Huvitav, kui järgmine kord ise koristajatädisid tervitaks lausega "Good Morning Ma´m" mis nad siis teeks :)

Teiseks on mul väga vahvad töökaaslased ja eriti naljakas on see, et suudan neis ikka veel väikest elevust tekitada :) Nii kui keegi jälle oma ema või õe tööle toob, et keskust näidata, nii on vaja kohe ka minuga pilte teha. Ja kui juba pildistamiseks läheb, vajub jälle terve keskuse naiskond pildile. Ja nii ma siis seisan ja ootan, et inimesed oma telefonidega pildid tehtud saaks ja et kõik ikka ka pildile saaks end jäädvustatud. Päris koomiline. Ah jaa, täna Thorile järgi minnes ja ooteruumis istudes tekitasime ka sealsetes õpilastes parajalt ärevust ja elevust. Väiksed poisid käisid ja piilusid, päris pisikesed aga möödusid meist lausa suud lahti otsa vaadates, et kes need veel sellised on.

Ja nii ma siis seisin ja naeratasin, et kõik ikka pildid tehtud saaks...Ma tõesti ei mäleta, kuidas see laps mulle sülle sattus, aga ära anda lõpus eriti ei tahtnudki :)

Peamine asi, mis mulle aga üldse ei sobi on organiseerimatus. Ma ei kujuta ette, kuidas ma üldse tööle hakkan, kuna siiamaani on kõik täiesti organiseerimata. Alustasime oma koolitusega ja ma juba arvasin, et asjad saab liikuma, aga kus sa sellega. Küll ei olnud kaitsepõllesid (mida pole siiani ), küll ei olnud kanüüle ning pidime patsiendid neid ostma saatma ja siis jälle said kontrastaine voolikud otsa jne jne. Ja kui toodi mõni raskemas seisus patsient, siis pidime ta lihtsalt keset koridori raamiga maha panema, kuna ruum, kuhu nad peaks paigutama, on täis kola ja selle välja viimine nõuab teab mida. Palusin ruumi tühjendada juba teisipäeval, kuid tänaseni polnud seda keegi suutnud teha...Aga ma ei anna alla ja võtan endale eesmärgiks teha vähemalt oma töö keskkond mulle vastuvõetavaks, sest tegelikult on nii, et kui Sul on väga kõva hääl ja palju kannatust, võid oma nõutud asjad ka saada :D Ma ei tea, kas ma suudan need mõlemad oskused rakendada...

Ja eks tekitab väikest stressi ka uue (loe vana) aparaadi õppimine. Kuigi on tegu 64 realise masinaga, mis peaks tähendama seda, et uuringu teostamine võtab vaid hetke, kaasneb sellel aparaadil miljon pisiasja, mis pikendavad uuringu aega ning kui ma siiani olin harjunud, et hetkeks, mil uuring on lõppenud, on mul reaalselt ka pildid näha, siis nüüd võin ma ju uuringu ruttu ära teha, kuid piltide ilmumine võtab ikka meeletu aja. Ühesõnaga on siinsed masinad küll väga ilusad ja pealtnäha uued kuid tegelikuses siiski väga algelised ja paljude liigseid liigutusi nõudvate funktsioonidega.

Tumesinise teksasärgiga meie koolitaja Phillis, kes oli tõesti tasemel...Rainer tabas hetke, kus ma olen väga väga keskendunud :D

Ah jaa, saime siis lõpuks oma autojuhi ja auto. Raineri sõnul seda autot tema euroopas näinud ei ole, seega midagi uut :D

Odabo!

Head vastlapäeva!!!

Kõigele vaatamata pidasime ka meie vastlapäeva. Noh, see küll piirdus hernesupi (suitsuliha asemel kanaliha) ja poest ostetud suht kukleid meenutavate saiakeste söömisega, kuid asi ju seegi. Kuni tänaseni oli isegi lootus teha mõlemad toidud ise, kuid kuna vahukoort meil kuskilt välja võluda ikkagi ei õnnestunud, pidime magusa osa siiski poest leidma. Saiakesed ei näinud küll üldse kukli moodi välja, kuid maitselt olid täitsa sarnased. Hernesuppi suutsin isegi Raineri sööma panna nii et see läks täitsa täppi :)

Thorile kaasa elajatele võin öelda rahustuseks, et poiss jummala rahul. Hommikul küll viies jäi trepile käsi sirutama ja suu nurgad allapoole, kuid kui järgi läksime, saime ikka korralikult naerda. Jõudsime loomulikult pisut varem ning lapsi poldud veel ooteruumi toodud. Kui Thori rühm tuli, peitsin end natuke nurgataha, kuna tahtsin näha, kuidas ta rühmast tulles on (ilma, et mind näeks). Tulid siis Thori rühmakaaslased koos kahe kasvatajaga, kuid Thori ei kusagil. Kasvataja tuli ja andis Thori koti ning ütles, et kohe tuleb ka laps. Läks siis uuesti järgi ja siis me piilusime...Jalutasid siis kolmekesi, Thor Sebastian, kasvataja ja veel üks pisike. Thoril nokamüts viltu peas, päikseprillid ees ja nägu nalja täis. Kui me siis end juba nähtavaks tegime, tuli ka keel suust välja :D See oli lihtsalt nii koomiline ja loomulikult nullis ära kõik minu hirmud ja muu negatiivse. Laps nautis oma olemist ja kõik oli kõige paremas korras...

Töö juures aga arenevad asjad nagu Aafrikas ikka...koolitaja poolt on kõik supper, kuid keskuse poolt puudub igasugune organiseerimine. Leppisime tänaseks kokku, et alustame kell 9. Ainuke, kes 9st kohal oli, olin loomulikult mina, koolitaja jõudis mingi pool tundi hiljem ja kuna aparaadiga seonduv süsteem oli väljas, pidime ootama tehnikut, kes selle sisse lülitaks ning tema suvatses kella 10ks kohale ilmuda. Meie esimeseks patsiendiks oli 3 aastane laps, kes oli 5 päeva tagasi saanud löögi pähe ning taheti siis aju uuringut. Juba saatekirja vaadates teadsin, et asi läheb nihu ning loomulikult oli mul õigus. Lapsega kaasas olnud isale kaitsepõlle otsides sain ka teada, et põllesid ei olegi veel...ja kui lõpuks tehti otsus, et laps tuleb siiski magama panna, et uuring tehtud saaks, tuli minna apteeki vastavaid rohte tooma...MÕISTLIK! Järgmiseks tahtsime kontrastainega uuringut ning loomulikult tekkisid ka sellega seoses probleemid, kuna selgus, et keskuses polegi veel ei kanüüle, NaCl ega muid protseduuriks vajaminevaid asju. Ma lahkusin keskusest kell 14.15 ja selleks ajaks ei olnud veel last suudetud magama panna ja naine oli lõpuks saanud oma KA joogi kätte...uuringuid olime teinud ühe ja see ka oma töötajale. Seega sain täna tehtud oma esimese lülisamba CT!

64 realise CT tööjaam.

Üks sõna-emotsioonid!

Kuna kaks viimast päeva on olnud meie siinoleku emotsionaalsemad ja mõlemal on, mida jagada, siis otsustasime tänase blogi pooleks teha. Seega, naised, mina alustan ja mehed võivad allapoole kerida ja Raineri meestele mõeldud juttu lugema hakata :)

 

Thor Sebastian täna hommikul kell 7.30! Nagu näha, on laps valmis minema lasteaeda...

Tänane päev oli minule siinoleku päevadest üks raskemaid, kuid samas ka üks põnevamaid. Hommikul viisime oma koolilapse kooli. Kuni koolini oli kõik supper, tuju oli hea ja laps teadis täpselt, mis teda ees ootab. Ma arvan, et oleks läinud ka edasi sujuvalt, kuid enne, kui hakkasime Thori rühma saatma, tuli preili naerusuu (sekretär, kellega oleme siiani asju ajanud) ja tegi meile selgeks, et meil tuleb eelnevalt siiski ka osamaks ära tasuda... See tuli nagu välk selgest taevast, kuna olime alles lepingumaksu maksnud ja eelmine kord ei maininud neiu sõnagi, et peaksime osamaksu ette maksma. Ja kuna summa oli päris suur ning meil siiani veel siinset konto arvet ei ole, siis hakkas üks paras jamamine pihta. See muidugi ajas Thori juba segadusse ning kui lõpuks saime oma asjad aetud ja preili naerusuu arvas, et võtab nüüd Thori lihtsalt käekõrvale ja viib ta rühma, siis loomulikult ei läinud see enam nii kergelt. Mul juba hakkas ka närv mustaks minema, et miks ma ei või teda ise rühma saata, kuid tuli välja, et seal ongi selline kord, et hommikul annad lapse uksepeal üle ja õhtul järgi tulles ootavad lapsed mitte rühmas vaid selleks ettenähtud ooteruumis. Nad viiakse sinna poole kolmeks ja seal nad lihtsalt istuvad, vaatavad telekat ja ootavad oma vanemaid.

 

Ootame siis lahendust, kuidas osamaks maksta...pinge kasvab, kuid Thor tundub veel rahulik olevat :)

Lõpuks sain siiski loa ta ise rühma saata ja rühmas olles talle veel natuke seletada ning väikse võimlemise peale oli ta siiski nõus jääma. Samas, mis tal muud üle jäi...

Peale seda, kui klimp kurgus koju jõudsin sain õnneks teate, et meie koolitaja on kohale jõudnud ja saame lõpuks koolitustega pihta hakata (supper, saingi mõttet eemale). Nüüd siis natuke juttu töökaaslastele (kui huvitab, siis ka teistele). Nagu ka varem olen maininud, siis kõik aparaadid, millega hakkan tööle on GE omad. Täna alustasime siis 64 realise CT aparaadiga. Koolitaja oli Lõuna Aafrikast ning koolituse kohta võin öelda, et see oli igati seda ootamist väärt. Alustasime täiesti A-st ja O-st ja sõna otseses mõttes võtsime kõik nupud ükshaaval ette ja ta seletas kõik üksipulgi läbi. Aparaat ja programmid meenutasid mulle kohe meie vana CT masinat (kus oli vaja panna käsitsi kalle ning protokollegi olen varem näinud, kahjuks on aga meie vanast CT-st nii kaua möödas ja harjumine selle süsteemiga võtab kindlasti aega). Hommseks lubati ka mõni patsient saada, et saaksime kontrastiga uuringuid proovida. Saab põnev olema.

Poole kahe paikku hakkasin Thorile järgi kibelema, kuid lõpuks jõudsime ikkagi alles natuke peale kahte kohale ja kuna pidime siis selle arve maksma ja meie paberitelt olid veel mõned andmed puudu, siis kui me lõpuks saime loa Thorile ooteruumi järgi minna, tundsin, kuidas mu keha kohe kohe adrenaliinist ja tunnetest lõhkeb...Ma vist lihtsalt tormasin sinna ruumi poole. Esimene hetk, kui teda nägin, oli see, kuidas Rainer ta sülle võttis ja kui ta siis minu poole keeras ja ma tema vesiseid silmi nägin, pidin ise sinna samasse kokku vajuma. Mul pole ikka väga ammu sellist valu hinges olnud, et pidin ikka väga palju ennast ületama, et mitte ise seal samas nuuksuma hakata. Kasvatajalt sain aga teada, et hommikul oli natuke nutnud, kuid päeval oli täitsa ilusti mänginud ja päris heas tujus olnud. Eks ta hakkas siis uuesti nutma, kui nad ta sinna ooteruumi viisid (kuna me polnud talle seda näidanud, siis ma arvan, et ta oli lihtsalt segaduses ja õnnetu, kuna ei saanud ju aru, milleks see ruum)...õnneks rahunes ta ruttu maha ja esimene küsimus, mida ta küsis, oli see, kas Sunday tõi meid sinna...Normaalne, laps saab oma vanematega lõpuks kokku ja ainuke küsimus on tal, kas autojuht ka tuli :D

Autosse jõudes oli tema juba heas tujus ja naeris ning rääkis oma päevast. Minul läks taastumine aga palju kauem aega, kuid kodus olles ja teda nii heas tujus nähes tundus, et asi polnudki nii hull. Samuti oli ta nõus ka homme tagasi minema, seega usun, et läheb paremuse poole... 

 

 Thor täna õhtul, meie kodulähedal välibaari ees (lapse lemmik mänguasjadeks siis suur kivi ja pudelikorgid)

Und Fußball...

Kuna jalgpalli jutt jäi pooleli poolfinaalide juures, siis alustan sealt. Nigeeria edenes sealt väga kindlalt edasi, 4:1 tõmmati Malile kott pähe ja hakati finaali ootama. Burkina Faso ja Ghana mäng oli aga seevastu väga põnev ja esimest korda kogu turniiri jooksul paistis kohtunik silma. Kohe alguses Ghanale täiesti olematu penalt, hiljem jättis BF-le kindla penalti andmata ja lisaajal ka millegipärast värava lugemata. 

Alguses tundus, et Ghana lähebki edasi aga teisest pool ajast alates käis põhiliselt Ghana värava all pidev pommitamine kuid ära suudeti lüüa vaid üks ja mäng lõppes penaltitega ja BF võiduga.

Kuna Nigeeria sai finaali, siis tahtsin väga seda kusagil õues vaadata. Otsustasime seda koos Donniega Kwara hotelli vaatama minna, seal oli suur baar ja suur ekraani moodi asi pluss veel palju telekaid. Olemine oli mõnus, sai külma õllega kuuma õhku jahutada ja olukord tundus üllatavalt rahulik. Aga see oli kõik enne mängu. Sest kui mäng algas, vajus õu rahvast paksult täis ja möll läks lahti. Huvitav oli näha inimesi nii elavalt kaasa elamas, kätega vehkimine, kisamine, kaks härrat loopisid pidevalt oma plasttooli jne. Kõigi nägudelt oli näha selle mängu tähtsus ja võit oli nende edasist õnne arvestades ülioluline. Ja õnneks läks, Nigeeria võitis 1:0. Tundub napp aga mäng oli kindlalt ühepoolsem kui nende esimene kohtumine, Nigeerial jäid paljud võimalused kasutamata ja BF suutis kogu mängu ajal ainult ühe löögi raamidesse sihtida. 

Möll, mis peale lõpuvilet hakkas, oli metsik ja kõva tants käis kogu autasustamise aja. Sain ka teada, et siinkandis on inimesed rahulikumad ja ilmselt piirdusid ainult sama õhtu peoga. Lagoses pidi aga asi tõsisem olema ja seal ilmselt enne kolme päeva pidu ei lõpe...

Vaikselt läheb...

Sain täna väikse märkuse, et pole juba mitu päeva ühtegi postitust teinud, kuid vabanduseks võin öelda, et päevad on läinud nii märkamatult ja mitu päeva oli meil siin jälle internetiga probleeme. Aga proovin siis oma vea parandada ja meie tegemistest jällegi väikse ülevaate anda.

Kõige tähtsam uudis on see, et Thor Sebastian on nüüd ametlikult Roemichs International School´i õpilane. Esialgu läheb küll nö sõimerühma, kuid septembrist, tehakse talle mingid testid ja siis kui keel juba natuke selgem, pannakse vanemate lastega kokku. Minu loodetud koolivormi ta veel kandma ei hakka, kuna sõimerühmas pole see kohustuslik. Septembrist, kui saab suuremasse klassi, siis on ka vorm olemas. Nii et homme siis esimene koolipäev tal...päris ärev...

Et nendest väravatest sisse saada, tuleb ikka tõestada, et Sul sinna kooli asja on.

Täna veetsime päeva Odibelaga (meie jahuvabriku sõbraga). Käisime Kwara Hotellis natuke istumas. Thor veetis seal aega sisalikega peitust mängides, seejärel läksime kaubamajja, kus oli ikka korralik möll. Ma küll ei tahaks väga seda jalgpalli teemat puudutada, kuid kuna täna on Aafrican Cupi finaal mäng ja üheks pooleks on Nigeeria, siis siin on seda igal nurgal tunda. Kõik poemüüjad olid rohelise möksiga oma näod mäkerdanud ja rohelise/valged riided selga pannud. Muusika möllas ja tundus juba nagu me oleksime selle mängu võitnud :D

Nagu muuseas jalutas meist tänaval kits mööda. Odibela oli imestunud, et see meile imelik tundus ja et meil ei jalutagi kitsed tänaval...

Kutsusime täna ka Donnie enda juurde õhtust sööma ning nüüd läksid mehed välja jalgpalli vaatama...me Thoriga otsustasime koju jääda :) Eks sellest tuleb jällegi Raineri sissekanne, kuidas tänane õhtu kulges.

Ah jaa, anti lootust, et homme saame oma autojuhi ja auto ning et hommsest hakkab ka minu koolitus...