Kristi Jaanus “Emily ja Kätlyn ehk raju reede”

Kaks tüdrukut nagu tuli ja vesi. Tuli ikka Kätlyn ja vesi ikka Emily. Emily on enda arvates tavaline nagu keedukartul. Kätlyn seevastu — ilus, seltskondlik, naeruhimuline, tal on palju tuttavaid ja alati teab ta kõige uuemaid uudiseid. Pered on neil samuti väga erinevad. Emily on oma vanemate ainuke laps, Kätlynil on veel kuus venda ja õde, igavesti remondi käes vaevlev maja, kassid, koerad, kanad, vanavanemad ja ühel suvel isegi lehm. Tegelikult on tüdrukud pinginaabrid. Klassijuhatajal oli nimelt kaval plaan panna alatasa lobisev Kätlyn istuma vaikse Emily kõrvale, kuid kõik kukkus välja vastupidi. Nüüd tuli õpetajatel tihti omavahel sositavaid ja itsitavaid tüdrukuid korrale kutsuda.

Aga hetkel on käes REEDE, on vaheaeg ja Kätlynil on suur isu minna kontserdile sest ta loodab seal kohata oma SUURT ARMASTUST Tõnist. See on saladus ja kuidagi tuleb nõusse saada Emily, sest Tõnis on nimelt tema onupoeg. Emily küll väga minna ei taha, aga nagu enamasti saab Kätlyn oma tahtmise. Emily tingimuseks on see, et Kätlyn ei tohi teda kontserdil päris üksinda jätta ja koju lähevad nad tingimata koos. Kätlyni ja Tõnise kohtumine leiab küll aset, aga lõpeb väga ootamatult. Nüüd hakkavad juhtuma veidrad asjad — Kätlynit tabab mingi hullus, ta sööstab ennasthävitavalt peomöllu. Loomulikult on Emilyle antud lubadused unustatud. Näib, et meie peoloomal pole sõbrast enam sooja ega külma. Emilyl tuleb koduteed alustada üksinda. Esialgu pole hullu midagi, nördinud on ta küll, kuid selliseid asju on nende vahel ennegi juhtunud. Küllap ta annab järgmisel päeval Kätlynile pisut nina pihta. Aga üksinda öösel jalgsi koju minna on ikka hirmus küll, meelde tulevad mitmed lood, mida neist paigust külarahvas on rääkinud. Inimesi on jäänud kadunuks, on juhtunud koledaid asju. Aga Emily rahustab ennast teadmisega, et ta võib kohe helistada isale, kes talle järele sõidab ning kohe ta kodus ongi. Suur on aga tüdruku ehmatus, kui ta telefoni taskust kobades järsku taipab, et seda ei saagi seal olla, sest ta andis telefoni Kätlyni kätte, temal oli kott kaasas.

Mida teha, kas minna tagasi ja otsida üles Kätlyn …. siis otsustab Emily, et läheb ikkagi ise jalgsi üksinda koju. On öö, on kõhe ja kohati lausa jube. Emilyga juhtub koduteel mõndagi…. Järgmised päevad toovad tüdrukute ellu palju uut, kellele põnevat, kellele hirmutavat. Tuleb ette segadusi, valesti mõistmist, suurt südamevalu ja mõndagi päris vastikut. Õnneks lõpeb seekord kõik siiski hästi!

Lugege ja hinnake osaliste tegusid ja mõtteid!

Siia kaante vahele paigutatud lugu sai 2024. aasta kirjastuse Tänapäev noorteromaani võistlusel väärika kolmanda koha.

Ädu Neemre

Bella Mackie “Niimoodi minna”

Päris huvitav, kuidas nüüd neid roosa-rohelise kaanega raamatuid, mis lugeda kõlbavad, kuhjuma hakkab. Viimati tutvustasin neis värvides raamatut “Nimed“, millega Mackie kirjutatul küll pea midagi ühist pole – kui, siis ladus edenemine.

Bella Mackie raamatus on kolm minajutustajat. Alustab Anthony Wistern, kes on tohutult rikas, abielus imekauni ja laitmatu maitsega naisega, kes on vaimustavaim peokorraldaja, neil on kolm täiskasvanud last ja neljas juba 17-aastane. Tal on kaunid majad mitmes riigis, ohtralt armukesi ja üsna küüniline mõttelaad. Ta on pärit keskklassist ja abiellunud oma seisusest kõrgemale (nagu päriselt — kui tegevus toimub praegu ja abielu oli kestnud umbkaudu 30 aastat, siis ikkagi oli see päris 20. sajandi lõpus! Kas britid jäävad igavesti nii veidrateks?), aga üsna hästi hakkama saanud kõrgemas seltskonnas laveerides. Raamat algab tema 60. sünnipäeva hiilgava tähistamisega ja peo käigus Anthony sureb. Mis ei sega aga teda oma lugu edasi jutustamast, sest pärast surma (millesse ta esialgu loomulikult ei usu) satub ta üleminekukeskusse, kus olukorda selgitades öeldakse, et “järgmisse etappi” pääsemiseks tuleb meelde tuletada, kuidas ta suri. Teine jutustaja on Anthony abikaasa või õigem oleks vist öelda värske lesk, Olivia, ja kolmas üks noor naisterahvas, kes oli sunnitud ülikooli pooleli jätma, et Cotswoldis Wisternite lähedal oma haiget ema põetada. Naine on liige veebigrupis, kuhu koondunud inimesed kuritegusid oma käel uurivad ja sellest kirjutavad. Kuuldes Wisternite juures juhtunust, ei jõua ta oma õnne ära uskuda ja kihutab jalgrattaga kohale, et asja uurima hakata. Ta on teinud endale YouTube’i kanali ja kui raamatu alguses on tema vaatajate arv 197, siis viimase Nuuskuri nime all avaldatud postituse vaatajaid on juba 199,9 tuhat.

Selles raamatus ei ole minu jaoks ühtegi sümpaatset tegelast. Ja ma olen sügavalt mõelnud selle üle, et kas autor saavutas oma kohati sarkastilisuseni küündiva tegelaste kujutamisega sellise tulemuse suurema osa lugejate puhul või on lugejate hulgas ka neid, kes end mõne kujutatuga samastavad ja neile kaasa elavad. Varandusliku seisu kohalt samastujaid meie riigist vist eriti ei leia, aga staatuse tähtsustajaid vast küll. Kõike peategelaste elus määrab raha ja koht seltskondlikus hierarhias. Lapsed on sama küünilised ja omakasupüüdlikud kui nende vanemad ja arutavad täiesti pingevabalt, kes nende perekonnaliikmetest oleks võinud isa tappa. Uurimine on küll asja õnnetuseks kuulutanud, kuid kahtlusi jätkub kauemaks.

Üleminekukeskuse kujutamine pole vähem irooniline — pakutavad mediteerimissessioonid, voldikud “Oma surmaga toimetulek” ja “Juhul kui teie surm oli traumaatiline, pakume teile nõustamisteenust, aga arvestage, et ootejärjekord on hetkel väga pikk”, plakat kirjaga “Selle, kuhu me pärast surma läheme, määrab ära see, kus me eluajal käisime”. Anthony arvab, et tema puhul on see kus tahes, Capril või St. Tropez’s, ainult mitte selles odava linoleumpõrandaga kohas, kus mängib võimatult halb muusika.

Kirjutatud on lugu üsna haaravalt ja vastu tahtmist pean ma möönma, et kuigi Anthony oli tõeline tõbras, oli temas vähemasti elaani, mille poolest ta erines oma äärmiselt pikalt planeerivast ja kaalutlevast naisest või hoopis kehvemini oma ahnuse ja isekusega toime tulevatest lastest. Ja sama kindlalt on näidatud ka see, et vaene olemine ei tee kedagi paremaks inimeseks. Sotsiaalmeedia on selles raamatus väga tähtsal kohal.

Ma ei saa öelda, et see raamat oli naljakas, selleks oli see liiga kurb, kuigi ma muidugi naersin kohati. Sest vaimukas see kahtlemata oli.

Ja selles on mõned toredad pöörded, mida pole ette aimata, ja muidugi ka mõned, mille suhtes tekib kahtlus üsna varakult.

Teada on, et kõik lõpeb surmaga.

Ja mis pärast seda saab — mõned variandid on siin raamatus antud ja igaühel on võimalus sellest midagi arvata.

Ma vist võtan nüüd ka autori debüütromaani “Kuidas tappa oma perekonda” plaani, ehkki selle kohta on arvatud nii ja naa. Aga kui stiil mulle sobib, siis tasub proovida.

Kaja Kleimann

Nii Ayikwei Parkes “Sinise linnu saladus”

Seekord soovitan üht krimilugu Aafrikast, täpsemalt Ghanast. Kui palju me teame Aafrikast, eriti lugusid aafriklaste endi pilgu ja jutustamise kaudu? Pakun, et mitte ülemäära palju. Seepärast tasub näiteks lugeda Nii Ayikwei Parkese raamatut “Sinise linnu saladus”.

Väikeses Sonokromi külas leitakse ühest hütist inimsäilmed. Kohalikud kuritegu ei kahtlusta, kuid haisu tõttu säilmetele nö otsasattunud linnapreili ei ole vastusega rahul ja oma sidemeid kasutades jõuab asi selleni, et kohale tuleb kutsuda kriminalist, kes kaasaegseid vahendeid kasutades teeks kindlaks, millega on tegemist.

Loo jutustamine on ülesehitatud klassikalise detektiiviloo “kes tegi” mudeli järgi, kus peategelasel, kriminalist Kayol tuleb välja selgitada, mis selles külakeses tegelikult juhtus. See ei ole tema jaoks lihtne ülesanne, kuna kohe uurimise algul saab selgeks, et sellel lool ei ole ühte seletust ega lahendust. Loo tõeline põnevus algabki sellest, kuidas Kayo kohalike külaelanikega lävib ning teisalt lahenduse leiab enda ülemuse jaoks.

Raamatu saatesõnast saab lugeda, et autor soovis looga süveneda tõe ja kohtumõistmise küsimusse. Romaan uurib mitmel eri tasandil võimu toimimist, täpsemalt siis selgitamise ja kasutatava keele kaudu, armastuse jõudu ja ka karistuse võimu. Loo jutustamisel on autor kasutanud erinevaid vastandusi: küla versus linn, kogukond vs indiviid, teadus vs ebausk, kirjalik ülestähendamine vs suuline pärimus jt. Ehk sellesse pealtnäha lihtsasse krimiloosse on põimitud palju rohkemat.

Nii Ayikwei Parkes osales 2025. aasta Head Read festivalil ja nii soovitan lisaks kuulata-lugeda tema vestlust romaani tõlkija Heili Sepaga.

Põnevat lugemist!

Mai Põldaas

Tartu Linnaraamatukogu töötajad soovitavad eesti kirjanduse päeval uuemat eesti kirjandust

Kui aasta tagasi soovitasime eesti kirjanduse päeval vanemat eesti kirjandust, siis sel aastal soovitame uuemat eesti kirjandust. Ja elab ja õitseb ja vohab see eesti kirjandus kenasti. Kokku tuli valikusse 80 raamatut, neist mõni mitu korda. Soovitatute hulgas on romaane, jutukogusid, luulet, ulmet, krimi, mälestusi, esseistikat ja populaarteaduslikku. Kõige rohkem on Tartu Linnaraamatukogu töötajatele uuemast eesti kirjandusest muljet avaldanud Urmas Vadi “Kuu teine pool” ja Kristiina Ehini “Südametaammide taga”.

Aliis Aalmann “Verihaljas”
Vahur Afanasjev “Hõbehundi laulud”
Epp Annus “Tere, Aleksander. Lugu tulemata jäänud tulevikust”
Jaan Aru “Ajuvabadus”
Veiko Belials “Surnud mehe käsi”
Veiko Belials “Tiigri aasta”
Brigitta Davidjants “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte” (3 korda)
“Eesti nõid”
Kristiina Ehin “Janu on kõikidel üks”
Kristiina Ehin “Südametammide taga” (5 korda)
Laura Evisalu “Õiged mehed”
Meelis Friedenthal “Punkti ümber”
Mehis Heinsaar “Eesti keelde sukelduja”
Mehis Heinsaar “Kadunud hõim” (2 korda)
Piret Jaaks „Põdravalgus“
Piret Jaaks “Taeva tütred”
Joel Jans “Ajudraiver”
Joel Jans “Rõngu roimad” (2 korda)
Jaak Jõerüüt “Põlemine, pommitamine ja teisi lugusid”
Manfred Kalmsten “Kaarnalaul”
Berit Kaschan “Täna piisab vähesest”
Andrus Kasemaa “Au kolhoosikorrale!”
Andrus Kasemaa “Ema tuba”
Andrus Kasemaa “Minu kangelased” (2 korda)
Toomas Kiho “Pundinuiad”
Juta Kivimäe “Suur tuba” (2 korda)
Andrus Kivirähk “Lend Kuule”
Eva Koff “Õhuskõndija”
Indrek Koff “Ära oota midagi” (2 korda)
Jüri Kolk “Fuuga”
Jüri Kolk “Hele täht”
Meelis Kraft “Saared”
Anu Kree “Kolme tiivaga klaver”
Kalju Kruusa “Üleelamiste vanake”
Armin Kõomägi “Taevas”
„Kübeke elutervet vihkamist”
Asko Künnap “Minu riik”
Kristi Küppar “Viimane lusikas”
Ain Kütt „Kolme kaardi mõistatus“
Riste Sofie Käär “Aps!”
Märt Laur “Mürgiallikad”
Katariina Libe “Ebapunktid”
Kairi Look “Tantsi tolm põrandast” (3 korda)
Lilli Luuk “Ööema” (2 korda)
Maniakkide Tänav “Muinaskuningas online #1 – Manatar”
Valdur Mikita “Kodukäija koodeks”
Valdur Mikita “Mõtterändur”
Sven Mikser “Vareda”
Mudlum “Mitte ainult minu tädi Ellen” (2 korda)
Mihkel Mutt “Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg”
Mihkel Mutt “Tartu tuld toomas” (2 korda)
Maria Mägi-Rohtmets ja Indrek Rohtmets “Kahekesi kõnnumaal”
Loone Ots “Armastus” (2 korda)
Berit Petolai “Hele, tuisklev ja nimetu”
Carolina Pihelgas “Lõikejoon” (2 korda)
Piret Raud “Keedetud hirvede aeg” (3 korda)
Piret Raud “Nimepanija”
Rein Raud “Päikesekiri” (2 korda)
Reeli Reinaus “Rahel, Anders ja ajaaugud”
Kaur Riismaa “Väsinud valguse teooria” (2 korda)
Lille Roomets “Mina ja August”
Grethe Rõõm „Kaarnapuu”
Tuul Sepp „Haki ordu“
Lauri Sommer “Lõputu soovid” (2 korda)
Lauri Sommer “Sugupuu”
Lauri Sommer “Toome tuled”
Ave Taavet “Kasukas”
Triin Talk “Auhind õigesti elatud elu eest”
Timo Talvik “Sulid ja sulased”
Tõnis Tootsen „Ahvide pasteet“
Monika Undo “Keele konksvingerdusi”
Maarja Undusk “Heleda mõtte laast” (2 korda)
Eia Uus “Kirjad Buenos Airesest”
Urmas Vadi “Kuu teine pool” (7 korda)
Tauno Vahter “Elevandi üksildus”
Livia Viitol “Suur suleaeg”
Tõnis Vilu „Kõik linnud valgusele“
Tõnis Vilu “Tundekasvatus”
Tõnu Õnnepalu “Eesti loodus”
Tõnu Õnnepalu “Õhtupäike väikestel majadel”

 

Ago Pärtelpoeg, Aimi Tedresalu, Anni Piits-Jamnik, Eve Pormeister, Irina Möldre, Kaie Prangel, Kaja Kleimann, Klaari Tamm, Kristin Tohvre, Kristina Pai, Küllike Lutsar, Liina Leemet, Liina Raju, Linda Jahilo, Luule Ahu, Mai Põldaas, Mairi Tempel, Seili Ülper, Tiina Sulg, Tiina Tarik, Triin England, Ülle Nemvalts

Stephen King „Ära iial tagane”

Holly on tagasi! Selle raamatuga on täpselt sama lugu, mis on teosega „Holly”: kenasti eraldi loetav, aga eelnevate raamatute lugemine tuleb kõvasti kasuks paremale mõistmisele. Üsna palju on vihjeid eelnevatele juhtumitele, olukordadele ja elule.

Seekord võtab King ette väga rasked teemad: usufanatism, naiste õigused (eriti mis puudutab aborti), vaimne tervis ja parema sõna puudumisel vanemlikud kasvatusvead/ebaõnnestunud eeskujud. Nagu ikka sekka ka näpuotsaga rassismimuresid, kuhjaga erinevaid sõltuvushäireid, meedia võimu ning üldist ameerikalikku elu-olu. Staari-elu pahupoolest tuleb siin raamatus ka palju juttu. Ja „staare” on väga erinevaid…

Kuna tegemist on krimilooga siis mõrvadest seekord pääsu pole. Ja neid on palju… King seob taaskord oskuslikult kokku mitu erinevat liini, mis sujuvalt lõpuks ühte sulavad, lisades kogu loole ka positiivseid mõtteid ja tuues välja sõpruse tähenduse.

Kiire, kohati jõhker, aga nutikas ja põnev. On hämmastav, mis radu pidi inimese mõistus võib joosta, kas pole? Ja mismoodi minevik meid ikka kummitama tuleb. Inimeste asi on vaid aru saada ja vahet teha, mida tasub „kuulata” ja mida mitte. Üks võtab raskest kogemusest kaasa halvima, teine aga saab seeläbi tugevamaks, et ei võta halba kuulda. Aga vahel on sund mitte taganeda liiga suur…

Seili Ülper

Florence Knapp “Nimed”

Florence Knapp “Nimed” Rahva Raamat 2025

Selle raamatu roosa-rohelised kaaned on nii ees kui taga täidetud ülivõrdes kiidusõnadega teiste kirjanike sulest. Kui millegi kohta öeldakse “Ülimalt originaalne”, siis see juba tekitab minus umbusku, samuti ei olnud mul erilist tahtmist lugeda koduvägivallast. Ja siis veel see roosa ja roheline… ma olin üsna lähedal raamatu “mitte lugemiseks” hunnikusse panemisele, aga jäin pärast lehitsemist siiski kirjutatu kütkesse.

Koduvägivallas ei ole tõepoolest midagi eriti originaalset enam leida palju lugenud või filme vaadanud inimesele, aga kui sellest hästi kirjutatakse, on tulemus mõtlemapanev ja mõnel juhul kindlasti ka kasulik – inimestele nagu mina, kes sellega kunagi lähedalt kokku puutunud ei ole, võib see mõjuda silmiavavalt ja panna märkama detaile, millele muidu tähelepanu pöörata ei oskaks, isikliku kogemusega inimesele aga ehk selgitada vägivaldse käitumise ja/või selle talumise tekkepõhjusi või -mehhanisme.

Lugu on üles ehitatud nii, et paralleelselt jutustatakse kolme erinevat lugu, kus peategelase elusaatust kujundaks justkui see, mis nime ta saab. Ühel tormisel 1987. aasta oktoobripäeval läheb Cora koos oma üheksa-aastase tütre Maiaga pojale nime panema. Isa — hinnatud arsti ja kogukonna tugisamba, kuid koduse türanni soovi kohaselt peaks selleks olema Gordon nagu temal, tema isal ja kes teab veel kui mitmel esivanemal. Corale pole see nimi kunagi meeldinud: “See algab pilbastava heliga, mis meenutab pragunevaid karamellkomme, ja lõpeb põntsuga, nagu oleks keegi spordikoti hooga maha visanud”. Ühes variandis saab poeg nimeks Gordon, teises Bear ja kolmandas Julian. Teised tegelased on samad ja muidugi ei jutustata poiste elusid lapsepõlvest alates kogu aeg paralleelselt ja järjest, järgmine peatükk on “seitse aastat hiljem”, tegevus lõpeb 2022. aastal ehk et toimub 35 aasta jooksul.

Nagu arvata võib, on kõige süngem osa see, kus pojale isa nimi pannakse, ja seda mitte niivõrd poja kui ema suhtes — sest see näitab, et temas ei ole piisavalt võitlusvaimu. Süngust jagub ka teistesse osadesse ja keegi peab alati surema. See, kuidas lapsed niisuguses kodus toime tulevad, on hästi lahti kirjutatud. Ja kuidas tuleb täiskasvanud mees toime mõttega, et äkki ta on nagu tema isa. Kõige vähem saame teada tegelikult türanni kohta, tema jubedat käitumist kirjeldatakse kohati päris põhjalikult, aga mis temast sellise inimese kujundas, jääb teadmata — meelde tulevad nii mõnedki raamatud, kus vägivallatsejast küll kahju just ei hakka, aga tema elu taust käitumist siiski põhjendab ja seletab. Võib-olla oli ta autorile nii ebasümpaatne?

Raamatu tegelased on seotud nii meditsiini kui kunstiga ja Goya maalil “Saturn õgib oma lapsi” on oma läbiv tähendus ja osa.

Mulle meeldib väga, et raamatu lõpus on ka nimede seletus — Cora on loo tuum, Gordon suur mägi, liikumatu, kõrguv, raske üle ronida, et teisele poole jõuda, ja nii edasi.

See on tõesti tugev debüütromaan ja kokkuvõttes sugugi mitte liiga sünge lugemine, selles on ka palju armastust.

Kaja Kleimann

Maria Adolfsson „Tõde, vale ja tegu”

Populaarsele Doggerlandi sarjale lisaks on Maria Adolfsson nüüd valmis kirjutanud iseseisva teose, mida eelmainitud väljamõeldud saarega seob vaid see, et üks peategelastest raamatu lõpus Stockholmist, kus kogu raamatu tegevus toimub, sinna suundub. Raamatus ei ole ühtegi mõrva ega muud rasket isikuvastast kuritegu. Isiksusevastaseid kuritegusid seevastu võib leida mitmesuguseid. Võib-olla isegi suurem osa neist sooritatakse enda vastu.

Lugu iseenesest on ülimalt triviaalne — pärast 30 aastat kestnud abielu pakib mees ühel päeval kohvrid ja jätab naise maha. Naine, kelle nimi on Astrid, ei saa millestki aru ja langeb peaaegu et stuuporisse, ta ei käi enam tööl, kirjutab alla kõigile dokumentidele, mis mees talle nina alla lükkab, ja tema mõtlemisvõime taastub alles nädalaid hiljem. Me teame, et ta saadab korda midagi, mille eest satub kohtupinki, talle määratakse karistuseks kopsakas rahatrahv ja kohtunik soovitab tal abi otsida vihateraapiast. Kuidas see kõik täpselt juhtus, selgub lõpuks ja pole õnneks päris nii lihtne, kui alguses paista lasti.

Lugu jutustataksegi põhilises osas kümne psühholoogi juures käidud seansi jooksul, Astrid süveneb oma lapsepõlve, suhetesse vanavanemate ja vanematega, katki läinud sõprusesse. Kuidas temast sai selline inimene, nagu ta nüüd on? Ja on ta mustertöötaja, musterabikaasa ja – ema, kes ühtäkki tunneb tülgastust mitte ainult teda maha jätnud abikaasa vastu, kellele ta leiab alguses õigustusigi, vaid ka enda vastu. Ta ei suuda panna selga ühtegi asja, millega iga päev tööl käis. Kas muutuse tõi tõesti kaasa see, et ta rannas välguga pihta sai, või oleks see juhtunud niikuinii? Igal juhul, kui ta enne tundis häbi, et on mahajäetud naine, siis nüüd on ta vihane. Ja viha võib olla vabastav, nagu me loeme. Kõigi jaoks on ebameeldivaks üllatuseks, kui Astrid hakkab järsku tõtt näkku ütlema, eriti töö juures, aga ka tema eksabikaasa ja tütar pole just ülearu rõõmsad.

Astrid saab pikkamisi teada tõe nii mõne reetmise suuruse kui mõne sõpruse jäävuse kohta ja lugeja saab raamatu lõpuks teada, mille eest talle viharavi määrati.

Astrid on tark naine ja pärast raamatu lõpetamist võib lugeja kindlalt uskuda, et ta alustab uut ja paremat elu.

Hea ja kaasahaarav raamat on.

Kaja Kleimann

Ita Srankk “Mis mul viga on?”

Bente on harvaesinevalt tubli teismeline. Õppimisega pole tal kogu kooli aja jooksul mingeid raskusi olnud. Enamgi veel — talle meeldib lahendada keemia-, matemaatika- ja füüsikaülesandeid, nendest jagusaamine tekitab tüdrukus mõnusa rahulolutunde. Niisiis põhikooliga ühele poole saanuna otsustab Bente edasisteks õpinguteks valida lähedalasuva reaalainete kallakuga gümnaasiumi. Uues koolis ei tunne ta end esialgu hästi, kuid õpetajad on asjalikud ning tüdruk otsustab, et küllap see esimene ärevus ajapikku üle läheb. Tegelikult nii lähebki, kuni….

Kõik järgnev saab alguse klassiekskursioonist Riia Ooperisse. Bente ei tahtnud esialgu üldse sõita, kuid otsustas lõpuks minna, sest nii muusikaõpetaja kui kirjanduse õpetaja andsid klassile kaasa Riia ja ooperiteemalised kodused ülesanded ja sellistesse asjadess suhtus Bente alati väga tõsiselt. Küll aga juhtus temaga Riia Ooperis kurbnaljakas lugu, olles muusikast võlutud, kaotas ta klassikaaslased silmist ja teatrist väljudes ei leidnud ta ähmiga pimedas kohe tuttavat bussi üles, kokkuvõttes hilines ta koguni kolmveerand tundi. Klassiõde Maarika vahendas süüdimatult seda, mida üks klassi poistest oli öelnud. Ja see oli lause: “Keegi ei hakkaks sellise paksu poole isegi mitte vaatama.” Nimelt oli klassijuhataja bussis kõva häälega halanud, et mis kõik võib noore tüdrukuga õhtusel ajal võõras linnas juhtuda. Loo autor on kirja pannud järgmise lause: “Bente mõistus tardus hetkeks”.

Otsusekindla inimesena vaatas Bente oma keha järgmisel päeval üle ja leidis, et siin- seal on tõesti rasva rohkem kui vaja. Ja võttis vastu otsuse — tuleb hakata sööma võimalikult kalorivaeselt. Ja nii see läks. Nüüdsest kõlbas süüa ainult kurk, tomat, porgand, lahja jogurt, natuke juustu, kanafileed, muna ja veidi leiba.

Kodused olid tüdruku üleöö muutunud toiduvalikust üsna üllatunud. Kuid Bente teatas, temaga on kõik korras. Ja ta tõesti tundis, et mõistus on teravam, kooliolümpiaadid läksid väga hästi. Enne pisut kitsad riided istusid nüüd selga nagu valatult. Ainult külm oli kogu aeg ja teised muudkui õiendasid tema söömise kallal. Bente leidis, et ta võib uhke olla, sest ta on tahtejõulise ja tugeva iseloomuga. Öelgu siis veel keegi, et ta on paks!

Tasakesi oli Bente jõudnud niikaugele, et ta tundis end ükskõik mida suhu pistes justkui eksinuna, justkui oleks ta teinud midagi hirmsat ja andestamatut, mille eest ootas karistus. Aga teisest küljest tundis ta ennast selles uues maailmas kindlalt ja puhtalt. Ta pidas nüüd ümberringi olevate inimeste söömiskombeid isegi nagu räpaseks, alamaks ja koguni loomalikuks. Ta oleks justkui arenenud edasi selliseks inimeseks, kes oli kõrgemal maistest vajadustest ning kelle meeli täitsid vaid selgelt eesmärgistatud mõtteprotsessid ja ülim keskendumisvõime. Selles maailmas valitses kindlus, siin polnud kohta inimlikel nõrkustel ega tundepuhangutel, kuid endistviisi oli külm ja juuksed hakkasid aina rohkem ja rohkem peast ära tulema. Pikkamööda hakkas Bente tundma end vangina omaenese kehas. Olukord oli traagiline, ta mitte ei tahtnud süüa, vaid ta ei saanud seda teha. Mingi jõud tüdruku kehas keelas tal toitu nähes selle söömise. Mitte keegi ei saanud aru, milline võitlus Bente sisemuses käis.

Ei aidanud ka psühholoogi juures käimine. Lõpuks maandub Bente haiglas, siit saab ta diagnoosi “anoreksia”, kuid loodetud abi jääb ka siit saamata ,sest arst ainult kurjustab tüdrukuga. Nüüd tuleb mängu järgmine tohter — nõelraviarst Meelis Mandermaa. Bente on otsustanud kõike proovida — ja ime sünnib! Pärast viit seanssi on Bente tagasi tavainimeste maailmas, ta hakkab sööma! Kõik eelnenu tundub hirmsa unenäona, hingel ja kehal on järsku nii kerge ja hea olla. Tagatipuks otsustab Bente sügisel minna tagasi oma vanasse kooli, sest seal uues koolis ta tegelikult ei kodunenudki.

Lugege ja proovige igat suutäit täpselt kolmkümmend korda mäluda!

Varem on Ita Srankkilt ilmunud romaan “Pettus ja vale” ning luulekogud “Aeg on elu piir” ja “Elu hääled”. Tema kirjutisi on avaldatud ajakirjas Looming.

Ädu Neemre

Soseki Natsume „Süda“

Värskelt ilmus eesti keeles Jaapani kirjandusklassikasse kuuluv Soseki NatsumeSüda“. Raamatut peetakse Natsume nn peateoseks ja Natsumet ennast modernistliku kujutamisviisi rajajaks jaapani kirjanduses.

Lugu jutustab Tokyosse õppima tulnud noormees, kes ühel väljasõidul tutvub vanema härrasmehega. Mees pakub talle huvi ja ta üritab temaga tuttavaks saada. See õnnestubki ja naasnud Tokyosse, hakkavad nad lävima ning saavad omamoodi sõpradeks. Noormehele õpingud ülikoolis erilist pinget ei paku, ka ei ole seal teda paeluvaid õppejõude, kuid vestlused jõudeelu elava härraga pakuvad huvi ja ta hakkab teda Õpetajaks kutsuma. Õpetajal paistab olema üks sünge saladus, mille tõttu on ta avalikust elust eemale tõmbunud ja elab eraldatuses. Esialgse pärimise peale mees oma lugu ei ava, kuid ühel hetkel otsustab selle ära jutustada.

Kui juhtum ise väga originaalne ei ole (täpsemalt ei saa siin öelda, kuna see reedaks loo olemuse), mis siit lugedes välja hargneb, siis jutustamisviisi pärast tasub seda raamatut lugeda! Kuidas tasapisi, justkui hillitsevalt lugu edeneb ja pinevus kasvab. Autori stiil on lihtne, keel kohati lakoonilinegi – samas loo edenes läheb kõik üha nüansirikkamaks ja selgemaks. Väga jaapanipärane ühelt poolt, ja teisalt nii ehe näide modernismist! (Mida iganes need kontekstid tähendavad!)

Romaani saab lugeda ajasturomaanina, mis annab hea sissevaate 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse ühiskonda Jaapanis. Millised on kombed, suhtumised, hoiakud. Muuhulgas on omamoodi võõristav lugeda siinsete meeste arusaama ja ettekujutust tüdrukutest ning naistest – tänapäeva vaatest väga tagurlik, kuid seletab paljutki.

Soovitan lugeda!

Mai Põdaas

I nagu instaluule

Instaluulet võib defineerida üsna lihtsalt — Instagrami keskkonnas väliselt luule tunnustele vastav tekst. Laiemalt mahuvad instaluule mütsi alla ka Facebookis, Twitteris (ma keeldun kasutamast uut nime X), Tumbleris ja muudes säärastes kohtades ilmunud luule (või luulesarnane tekst). Üks kõvasti vaidlust tekitanud punkt on, et kas tegu on luule või luulelaadse tekstiga — tihtipeale on instaluule kui lühiridadesse murtud emotsioon või mõttetera. Aga mu meelest on enamasti ikka luule. Vahel hea, vahel natuke abitu, vahel uhke ja kujundeid täis, vahel liigagi lihtne, vahel isiklik ja lõikav, vahel üldisem ja uimasem, vahet otse ja sirgelt, vahel sõnahämarrägastikesse põikavalt. Kuidas autori loomus ja andekus lubavad. Päris mitmed instaluuletused on ka paberile jõudnud. Minu jaoks mõjuvad tavaliselt paberil olevad instaluuletused nõrgemalt kui need oma algses keskkonnas mõjuvad, aga enamasti pole lugejal vahel. Tekst on tekst. Järgnevas galeriis on valik nii eesti kui välismaiseid instaluuletajaid. Valiku kriteeriumiks oli, et on luulet, et instakonto on avalik ja et meie raamatukogus on pabernäide ka olemas. Seda viimast punkti ei õnnestunud küll lõpuni järgida, seda erandit välja jätta aga lihtsalt ei raatsinud.

 

Tiina Sulg

Design a site like this with WordPress.com
Alustamine