Lugemissoovituse blog Meie loeme, Teie loete, kõik loevad

Bente on harvaesinevalt tubli teismeline. Õppimisega pole tal kogu kooli aja jooksul mingeid raskusi olnud. Enamgi veel — talle meeldib lahendada keemia-, matemaatika- ja füüsikaülesandeid, nendest jagusaamine tekitab tüdrukus mõnusa rahulolutunde. Niisiis põhikooliga ühele poole saanuna otsustab Bente edasisteks õpinguteks valida lähedalasuva reaalainete kallakuga gümnaasiumi. Uues koolis ei tunne ta end esialgu hästi, kuid õpetajad on asjalikud ning tüdruk otsustab, et küllap see esimene ärevus ajapikku üle läheb. Tegelikult nii lähebki, kuni….

Kõik järgnev saab alguse klassiekskursioonist Riia Ooperisse. Bente ei tahtnud esialgu üldse sõita, kuid otsustas lõpuks minna, sest nii muusikaõpetaja kui kirjanduse õpetaja andsid klassile kaasa Riia ja ooperiteemalised kodused ülesanded ja sellistesse asjadess suhtus Bente alati väga tõsiselt. Küll aga juhtus temaga Riia Ooperis kurbnaljakas lugu, olles muusikast võlutud, kaotas ta klassikaaslased silmist ja teatrist väljudes ei leidnud ta ähmiga pimedas kohe tuttavat bussi üles, kokkuvõttes hilines ta koguni kolmveerand tundi. Klassiõde Maarika vahendas süüdimatult seda, mida üks klassi poistest oli öelnud. Ja see oli lause: “Keegi ei hakkaks sellise paksu poole isegi mitte vaatama.” Nimelt oli klassijuhataja bussis kõva häälega halanud, et mis kõik võib noore tüdrukuga õhtusel ajal võõras linnas juhtuda. Loo autor on kirja pannud järgmise lause: “Bente mõistus tardus hetkeks”.

Otsusekindla inimesena vaatas Bente oma keha järgmisel päeval üle ja leidis, et siin- seal on tõesti rasva rohkem kui vaja. Ja võttis vastu otsuse — tuleb hakata sööma võimalikult kalorivaeselt. Ja nii see läks. Nüüdsest kõlbas süüa ainult kurk, tomat, porgand, lahja jogurt, natuke juustu, kanafileed, muna ja veidi leiba.

Kodused olid tüdruku üleöö muutunud toiduvalikust üsna üllatunud. Kuid Bente teatas, temaga on kõik korras. Ja ta tõesti tundis, et mõistus on teravam, kooliolümpiaadid läksid väga hästi. Enne pisut kitsad riided istusid nüüd selga nagu valatult. Ainult külm oli kogu aeg ja teised muudkui õiendasid tema söömise kallal. Bente leidis, et ta võib uhke olla, sest ta on tahtejõulise ja tugeva iseloomuga. Öelgu siis veel keegi, et ta on paks!

Tasakesi oli Bente jõudnud niikaugele, et ta tundis end ükskõik mida suhu pistes justkui eksinuna, justkui oleks ta teinud midagi hirmsat ja andestamatut, mille eest ootas karistus. Aga teisest küljest tundis ta ennast selles uues maailmas kindlalt ja puhtalt. Ta pidas nüüd ümberringi olevate inimeste söömiskombeid isegi nagu räpaseks, alamaks ja koguni loomalikuks. Ta oleks justkui arenenud edasi selliseks inimeseks, kes oli kõrgemal maistest vajadustest ning kelle meeli täitsid vaid selgelt eesmärgistatud mõtteprotsessid ja ülim keskendumisvõime. Selles maailmas valitses kindlus, siin polnud kohta inimlikel nõrkustel ega tundepuhangutel, kuid endistviisi oli külm ja juuksed hakkasid aina rohkem ja rohkem peast ära tulema. Pikkamööda hakkas Bente tundma end vangina omaenese kehas. Olukord oli traagiline, ta mitte ei tahtnud süüa, vaid ta ei saanud seda teha. Mingi jõud tüdruku kehas keelas tal toitu nähes selle söömise. Mitte keegi ei saanud aru, milline võitlus Bente sisemuses käis.

Ei aidanud ka psühholoogi juures käimine. Lõpuks maandub Bente haiglas, siit saab ta diagnoosi “anoreksia”, kuid loodetud abi jääb ka siit saamata ,sest arst ainult kurjustab tüdrukuga. Nüüd tuleb mängu järgmine tohter — nõelraviarst Meelis Mandermaa. Bente on otsustanud kõike proovida — ja ime sünnib! Pärast viit seanssi on Bente tagasi tavainimeste maailmas, ta hakkab sööma! Kõik eelnenu tundub hirmsa unenäona, hingel ja kehal on järsku nii kerge ja hea olla. Tagatipuks otsustab Bente sügisel minna tagasi oma vanasse kooli, sest seal uues koolis ta tegelikult ei kodunenudki.

Lugege ja proovige igat suutäit täpselt kolmkümmend korda mäluda!

Varem on Ita Srankkilt ilmunud romaan “Pettus ja vale” ning luulekogud “Aeg on elu piir” ja “Elu hääled”. Tema kirjutisi on avaldatud ajakirjas Looming.

Ädu Neemre