Katherine Pancol „Krokodillide kollased silmad” Tänapäev 2025, 542 lk, tlk Sirje Keevallik
Ma ei oska öelda, kas meil on viimasel ajal rohkem prantsuse kirjanduse tõlkeid ilmunud või ma olen neid lihtsalt rohkem märganud ja lugenud. Tähelepanuväärne on selle juures igatahes, et mulle ei meenu ühtegi, millega ma poleks rahul olnud. Raamatukogu lugejate seas on nad samuti populaarsed ja uutel raamatutel püsib järjekord pikka aega.
Pancolilt olin ma varem lugenud „Pruudil olid jalas kollased saapad” esimest osa, mis mulle väga meeldis. (Ma kipun kogu aeg ütlema „kollased kummikud”, sest see kõlab paremini, kaanepildil on täitsa ilmselgelt kummikud ja tekstis on kummisaapad.) Teist osa polnud järjekorra saabumise hetkel aega lugeda, see ootab mind veel ees. Ja nii trügisidki krokodillid vahele.
Tagakaanel öeldakse, et see on autori kõige olulisem romaan ja seda on müüdud üle 2,5 miljoni eksemplari rohkem kui kolmekümnes keeles. Raamat on kaalukas nii kaudsel kui otsesel moel, 542 lehekülge (ma võin lohutuseks öelda, et kogemata nägin, et saksakeelsel on 624 lk!) ja kõvade kaantega, käes hoida päris raske.
Lugu on paljude tegelastega, kuid keskmeks on kahe õe, Joséphine’i ja Irisi lugu. (Ma ei tea, aga oletan, et küllap omastavas käändes kasutatud vorm „Irisi”on kuidagi hääldusega seotud, sellega harjumine võttis üksjagu aega.) Iris on väga ilus, enesekindel ja moekas suurilmadaam, ühe 10-aastase poja ema. Talle valmistab rõõmu ainult tähelepanu keskpunktis olemine, aga see ei ole lihtne, seega ei valmista talle eriti miski rõõmu ja tema laps tüütab teda. Oma õde, kahe tütre ema, kes kirjutab doktoritööd keskaja Prantsusmaast, ta haletseb ja veidike nagu põlgabki. Avalikult põlgab Joséphine’i aga tema vanem tütar Hortense, kes hoolib vaid rahast ja välisest ning süüdistab ema isa lahkumises – nii inetu ja halvasti riides naisega ju ei saagi elada. Ühel hetkel on Irisil õe abi vaja, sest ta on ennast seltskonnas tähtsaks teha tahtes väitnud, et kirjutab romaani. Joséphine on suures rahahädas, sest oma meest usaldades on ta lugemata allkirja andnud suurele laenulepingule, millega too Keeniasse krokodillifarmi osaluse ostis, mehe äri ei lähe just hästi. Nii nõustubki ta õele romaani kirjutama, arvates, et see on hea mõte, kuid raamatu arenedes saab ta oma tegelaskujudega väga lähedaseks. See aga toob õe antavate intervjuude vaatamisel kaasa tunde, et ta on paljaks röövitud – ja seda mitte materiaalses mõttes.
Kuigi tegelasteks on veel lai ring vanemaid, kasuvanemaid, sõpru, armukesi, abikaasasid ja lapsi, on see lõppkokkuvõttes kõige rohkem siiski Joséphine’i kujunemise lugu, tema arenemise, eneseleidmise ja enesekindluse kasvamise lugu.
Palju mõtlemisainet andis laste ja vanemate suhete kujutamine, see tuletas mulle jälle kord meelde kunagise kolleegi lause: ”Kui mul oleks üks laps, usuksin ma kasvatuse mõjusse, aga mul on kaks last, kes erinevad nagu öö ja päev, niisiis…”.
Ma arvan, et alles järgmisest raamatust saab teada, kas Hortense’i abi ja lähenemispüüe emale raamatu lõpus oli peale omakasu seotud ka püüdega ema tegelikult aidata.
Siin raamatus esineb üsna kohutavaid emasid ja sageli tasutakse õige viletsalt Joséphine’i püüdlusi olla hea ema. (Laste pidev jauramine mobiiltelefoni teemal pani mind kontrollima originaali ilmumisaastat, ja tõepoolest, see on 2006.)
Selle raamatu abielud on sageli nagu äritehingud.
Ma olen ka ilma selle raamatuta mõelnud, kuidas lapsepõlv tundub jäävat aina lühemaks, aga see tõstatas teema väga veenval moel. Mul on siiski on üsna raske ette kujutada, et meil on tõepoolest maailm, kus 10-aastane tüdruk tunneb ahastust, et teda ei peeta veel seksimiseks kõlbulikuks ja 14-aastane kasutab äärmise teadlikkusega oma keha meeste õrritamiseks ja neilt kinkide välja pressimiseks. Või õigemini oli see maailm [Prantsusmaal] juba pea 20 aastat tagasi, meie oleme ehk veidi mahajäänumad.
Kui kohutavalt keeruline on olla neile lastele ema – eriti kellelgi, kes süütuna mehele läks ja abikaasale truu oli.
Ja siis need klassivahed – kirjeldatakse, kui meeletut rõõmu teeb Joséphine’ile 8000-eurone tasu Audrey Hepburni eluloo tõlkimise eest ja kui suureks summaks ta seda peab, ja ühes teises kohas kirjeldatakse, kuidas jõukad prouad saavad kutsetega sisse ülikalliste kaubamärkide soodusmüükidele ja kuidas nad seal trügivad ja ostavad asju, mida ei vaja – Iris mingi asja, mida ta ei tahtnud, lihtsalt selleks, et keegi teine seda ei saaks. Ja siis lehvitab ta oma kaarti ja on kulutanud VÄGA SOODSATELE hilpudele üle 8000 euro.
Klassivahede jutt toob meelde, kuidas tänavu festivalil HeadRead üles astunud Édouard Louis rääkis, et kui tema kirjutas oma töölisklassi kodu elust, süüdistati teda liialdamises – sellist vaesust ei saa ju ometi olemas olla!
Romaan on sujuvalt kirjutatud ja on kohati ka lõbus, seda oli kerge lugeda ja raske käest panna. Ja mõtlema pani meelelahutuse kõrval ikka ka päris kõvasti.
Natuke uurides selgus, et see on esimene osa triloogiast! Ja et esimesest osast on olemas ka 2014. aastal tehtud film.
Teine osa, milles jutustatakse juba oma nime all kirjanikuna tuntuks saanud Joséphine’i elust, kannab pealkirja, mis on tõlkes „Kilpkonnade aeglane valss”. Kolmanda osa sisust ma midagi ei leidnud, aga selle pealkiri „Les Écureuils de Central Park sont tristes le lundi”, milles keset prantsuse keelt tuntud pargi nimi, vihjab äkki sellele, et tegevus toimub New Yorgis? Ja oravad on seal esmaspäeviti kurvad.
Kaja Kleimann
Liisel ja Anet. Lugu sellest, kuidas leida sõpra!
Lugemissoovituse blog 
