Lugemissoovituse blog Meie loeme, Teie loete, kõik loevad

Ma pole tükk aega ühegi ulmeraamatuga nii täiesti rahul olnud. Viimati võib-olla “Londoni jõgedega“, millest eesti keeles on (seni?) kahjuks olemas ainult esimene raamat.

Robert Jackson Bennetti raamatus “The tainted cup” on suurepäraselt kujundatud huvitav maailm, mis on täis erakordseid taimi ja olendeid, nii loomi kui muudetud inimesi. Muutused võivad olla nii vaimsete kui füüsiliste omaduste vallas, ma ei tahaks nende kohta öelda täiustatud inimesed, sest mõne omaduse suurendamine teeb inimesest küllaltki monstroosse olendi. Tavalistest, st muutmata inimestest-tegelastest on juttu üsna vähe, teenijate kohta mainitakse, et nad on vaktsineeritud mitmesuguste tõbede ja parasiitide vastu, aga peamiselt on tegemist siiski kõrgemal tasemel muudetud inimestega. Suuremad muutused toovad peaaegu alati kaasa järglaste saamise võime kaotuse.

Tegevuskohaks olev riik on impeerium, milles kolm müüriga kaitstud ringi, keskel elab valitsev khaan, sest esimene ring on enim kaitstud leviaatanite eest. Leviaatanid ründavad igal vihmaperioodil — ma kas ei pannud tähele või ei olnud täpsustatud, kui tihti vihmaperioodid on. Leviaatanid on nii suured, et üks nende hammas on kahe pika mehe pikkune. Ja alguses ma ei saanud sugugi aru, mis jalgadest jutt käib, minu kujutluses oli leviaatan midagi hiidvaala sarnast, aga tuleb välja, et neid on väga erinevalt kujutatud: Paul Gustave Doré oma on näiteks midagi lohe ja meremao ristandi sarnast ja küll suur, ent mitte nii hoomamatute mõõtmetega. Selle raamatu leviaatanil on tohutult palju jalgu ja kõhu all peaaegu inimlik nägu, mille huuled lakkamatult liiguvad, nagu püüdes midagi öelda. (Ma olen mänginud mõttega, kas mõnes järgmises raamatus tuleb välja, et leviaataneid on kogu aeg valesti mõistetud ja nendega tuleks hävitamise asemel hoopis midagi kokku leppida. Noh et keskkonnaprobleemid või nii.) Nende lähenemine maismaale tekitab maavärinaid ja seepärast kasutatakse majade ehituses spetsiaalseid materjale, mis liikumisele vastu peavad. Juba kuivale maale jõudnud leviaataneid hävitatakse hiigelsuurtükist nende pihta lastes ja nende verega saastunud maapinnast kasvavad mürgised või muidu veidrad ja ohtlikud taimed ning ümbruses levivad mitmesugused nakkused. Rahvas maksabki impeeriumile hea meelega makse põhiliselt selleks, et olla leviaatanite eest kaitstud.

Raamatu peategelased on impeeriumi ääreala sellesse piirkonda alles hiljuti asutatud ametikohal olev ekstsentriline uurija Anagosa Dolabra — naine, käitumise põhjal võiks oletada, et noorepoolne, aga ei või teada, sest vananemise vastu kasutatakse vahendeid ja inimesed on pikaealised, ning minajutustaja, tema assistent Dinios Kol (mees). Dinios on pärast kooli õpipoisi või praktikandi vms staatuses, ta tohib kanda ainult puumõõka. Dinios on täiustatud nii, et ta mäletab kõike. Mälu kasutamise turgutamiseks nuusutab ta salvestamise ajal väikestest pudelikestest lõhnu, mis hiljem aitavad talletatut kiiremini meenutada. Inglise keeles lugedes polnud raske aru saada, millistest muutustest jutt käib ja milliseid omadusi ja võimeid inimestel saavutatakse, aga tõlkijal tuleks küll kurja vaeva näha uute sõnade leiutamisega. Niipalju kui mina aru sain, pole mingit pistmist maagiaga, kõik on teadusega saavutatud. Osavad arstid suudavad näiteks inimestele jäsemeid tagasi kasvatada. Kuskil netis öeldi raamatu teise osa kohta biopunk, küllap sobib see iseloomustus ka esimesele.

Uurima tuleb meie paaril, keda on arvustustes nimetatud ka Holmesiks ja Watsoniks, hakata ühe kõrge ametniku surma kõrgete ülikute mõisas. Minu meelest pole selline nimetamine päris õige, sest Dinios on Watsonist ikka palju taibukam. Surmasid järgneb veel ja lisaks tekib ajal, mil leviaatan on ohtlikult lähedal, kaitsemüüri auk — kas tõesti võib keegi olla isiklikest huvidest nii pimestatud, et seab ohtu tuhanded elud, või on tegemist õnnetu kokkusattumusega?

On saladusi, on korruptsiooni, on kättemaksu, palju kahtlusaluseid ja palju teooriaid, ent lugejas ei teki hetkekski kahtlust, et kõik lahendatakse kasvõi seotud silmadega. Et oleks vähem segavaid faktoreid, ei käi Ana nimelt peaaegu kunagi väljas ja kannab peaaegu kogu aeg silmasidet. Ta ka loeb hoopis sõrmedega, ja ei, mitte punktkirja. Nagu sageli juhtub, on üliandekas Ana kannatamatu ja turtsakas kaasinimestega ja Din peab tema tekitatud pahameelt aeg-ajalt siluma, raamatus on peale põnevuse ja müsteeriumide täiesti märgatav osa ka huumoril.

Robert Jackson Bennettilt on ilmunud meie raamatukogus olemas olev “Founders Trilogy” (“Foundryside“, “Shorefall“,  “Locklands“) ning Hugo auhinna parimate sarjade lõppnimekirja jõudnud “Divine Cities Trilogy” on tellimisel.

Ma ootan kannatamatult “Shadow of the Leviathan” sarja järgmise raamatu “A drop of corruption” lugemist.

Kaja Kleimann