16 aastat tagasi tegin ma siin blogis ülevaate eestikeelsetest lapitööd õpetavatest raamatutest (vt “Lapitöö-raamatud“). Vahepeal on mu käsitööhuvi mujale kolinud ja ma pole end kursis hoidnud, millised on uuemad väljaanded. Tuleb välja, et ega neid väga palju juurde tulnud ei olegi.
2009. a ilmunud J. Marscha Michleri “Hull” lapitöö : põhjalik teejuht“ on tõesti põhjalik, rikkalikult illustreeritud, häid näpunäiteid ja värskeid ideid pakkuv raamat. Raamatut võiksid ideedeks ja inspiratsioonialuseks sirvida ka tikkimishuvilised. Samal aastal ilmunud Susan Briscoe “150 põnevat beebitekki : mõnusateks lapitekkideks sobivad kavandid“ annab hea sissejutause lapitekimaailma ja beebitekid ei tundu ka nii suur ettevõtmine olema, seega julgustab uusi huvilisi proovima. Ka lapitööga ammu tuttavad võivad siit raamatust inspiratsiooni leida ja vastavalt ruute suurendades või lisades hoopis täismõõdulise teki teha. Ja see on üks eriti värvilõbus lapiraamat :)
Katre Arula “Ajatud lapitööd“ (2013) on segu näitusekataloogist ja õpetussõnadest. Lapirõivad on küll huvitavad, aga üldjoontes on siin minu maitse jaoks liiga palju kunsti ja liiga vähe niisama õmblemisrõõmu. Mõne teise inimese jaoks võib siit aga õmblemisrõõmu leida küllaga — ma arvan, et see raamat on päris õige just neile, kel juba on väga suured kogemused. Või neile, kes tahaksid juba alustada suurte väljakutsetega.
2014. a ilmunud “Kakskümmend aastat eesti lapitööd = Twenty years of Estonian patchwork“ on näituse kataloog ja ilupildiraamat, austusavaldus tektiilikunstnikele, kes on valinud meediumiks lapitöö. Samal aastal ilmunud Jessica Alexandrakise “Lapitöö reisipaunas : Inglise lapitehnikas tööd, mida saab kõikjale kaasa võtta : [tehnikad, mustrid ja kavandid]“ on aga täis praktilisi õpetusi ja piltpildilist juhendamist. Mõte, et lapitöö võiks niisamuti kaasas olla nagu vanasti oli kaasas pooleliolev soki- või kindapaar, on juba iseenesest tore.
Marja Matiiseni 2020. a ilmunud “Teksased lapitöös“ on esmapilgul küll just selline raamat, mis võiks edukalt lapitöö radadele uitama kutsuda. Esiteks on teksa mu meelest väga tore materjal, mida taaskasutada (ma ise olen küll teinud ainult teksakaltsuvaipa, aga see tunne on endiselt mõnusana meeles) ja teiseks on siin raamatus küllaga ideid suuremateks ja väiksemateks käsitööprojektideks — lugeja saab valida vastavalt sellele, millised materjali- ja ajavarud tal kasutada on. Juhendid on selged ja lihtsalt jälgitavad ning lugeda võiks ka neid juhendeid, mida tegema ei kavatseta hakata, sest tarkuseteri, mida niisama kõrva taha panna, leiab neist omajagu.
Tiina Sulg
Celia Eddy “Lapimustrite piibel : ülevaatlik illustreeritud käsiraamat sisaldab 150 traditsioonilist ja moodsat lapiplokimustrit” (Sinisukk, 2003) annab ülevaate tehnikast, ajaloost ja eriti põhjalikult plokkidest. Sobib nii algajale üsna täpsete ja arusaadavate juhenditega kui ka edasijõudnutele inspiratsiooni saamiseks. Igat plokki (neid on kokku 150) on lühidalt iseloomustatud läbi ajaloo ja varustatud kasulike näpunäidetega. Nii mõnegi ploki puhul on ära toodud erinevaid ühendamisvariante. Enamjaolt on plokid mõeldud lapitekkide jaoks, sest nii tuleb plokkide ühendamisest tekkinud rütm ja muster kõige paremini välja. Plokkide juurde on märgitud ka õmblemise raskusaste, nii saab igaüks endale jõukohase valida.
Susan Briscoe “Jaapani tepitud lapitööruudud sobitamiseks ja õmblemiseks : üle 125 lapitöö, aplikatsiooni ja sashiko mustri” (Sinisukk, 2007) on heaks vahelduseks muidu põhiliselt ameerika-stiilis lapitööd õpetavate raamatute kõrvale. Illustratiivne materjal – fotod ja joonised – on hästi kombineeritud ja juhendid lühidad ja selged. Tõenäoliselt algajale liiga raske raamat, kuid mõningase kogemusega lapitöö tegijale vägagi virgutav ja põnev lugemisvara.
Lugemissoovituse blog 