special k

Täna hommikul trennis vaatasin üle väga pika aja, et see vend on vist tagasi, kes öösiti trennis käib ja absoluutselt igale poole oma raskused peale jätab. Või vähemalt ma arvan, et ta käib öösel, sest mina käin ju varahommikul ja mina vaatan ta raskustega tõtt. Ja ma arvan, et ta on vend, sest raskused on päris suured, aga samas olen ma viimasel ajal saanud teada, et ma ise olen lihtsalt haruldaselt mõttetu element ja teen trenni üliväikeste raskustega, seega mine tea. Võibolla on mingi väike tüdruk lihtsalt.

Siis veel vaatasin, et suveks vormi saamise hooaeg vist algas, sest saalis on väga palju uusi nägusid (jah, kell pool kuus hommikul). Enamus neist muidugi koolilapsed. Kas ma olen maininud, et ma hakkasin hommikul vara trennis käima just sellepärast, et teismeliste horde vältida?

Pärnus avati uus reformer-Pilatese stuudio ja alguses seda uudist kuuldes ma mõtlesin, et oo, nii äge, tahaks ka proovida. Siis avaldati hinnakiri ja see soov läks mul kohe üle. Ma üldiselt olen tõesti see inimene, kes rahalugemisega ei tegele ja hindu ei vaata ja ei hädalda igal pool, kui palju asjad maksavad, aga teate, 18 eurot ÜHE trenni eest ületab isegi minu valuläve. Võibolla muidu ei ületaks, aga mu jõusaali kuumaks on 20 eurot ja isegi mina saan aru, et need asjad on natukene nagu parlanksist väljas.

Blogijad kirjutavad kõik toidust. Kas peaks ka?

k.

Tahate, ma ennustan selle aasta Eurovisiooni võitja?

k.

Kuna ma käin sellises spordiklubis, kus mingit kohapealset personali ei ole, siis mul pole neid küsimusi ka kellelegi esitada, ja erinevalt Katariina kirjeldustest pealinna spordiklubidest, meil siin provintsis inimesed trenni ajal omavahel ei suhtle, seega ma kaastreenijate käest seda ka küsida ei saa. Kirjutan siis blogisse. Ma ei eelda, et keegi nendele küsimustele vastata oskaks, aga vahel juhtub nii, et paiskad küsimuse lihtsalt universumisse ja siis universum nagu… vastab või nii. Mis on väga kõhedusttekitav mõte, aga noh.

Aga jah, mingid küsimused mul trennis kogu aeg siiski tekivad. Muidugi pole need lihtsalt mingid küsimused, aga asjad, mis mind ärritavad ja millest ma aru ei saa.

Kuhu kaovad sangpommid? See on üks suur küsimus praegu mu elus. Sest ma avastasin enda väga ebameeldivaks üllatuseks, et kaheteistkilosest sangpommist järgmine oli kahekümne kuue kilone, nii et neid on ikka kohe päris mitu paari sealt puudu. Ma tean väga täpselt, et seal oli olemas nii kuusteist kui kakskümmend kaks kilo, sest ma olen neid seal kasutanud. Enam ilmselt mitte, tundub nii.

Miks on hantlite üleminek selline, nagu see hantlitootja ei tunneks numbreid? Jõusaalivõhikutele selgituseks, et on olemas väikesed hantlid ja suured hantlid. Väikesed hantlid lähevad ilusti kilose sammuga ühest kümneni. Väga loogiline ja meeldiv. Suurte hantlite esimene paar on 11 kilo, siis järgmine on 12,5 kilo, siis 15 kilo, 17,5 kilo ja alles alates 20 kilost hakkab loogiline kahekilone samm. Kusjuures ma juba vahepeal vaatasin, et asi pole mitte hantlitootjas, nii et ma ausalt öeldes juba sain sellele küsimusele vastuse. Näe, tasuski kirjutada. Ma ei tea, kas on mõtet mainida, KUI väga mind ajavad kettasse paaritud arvud ja need kuradi koma viied. Mitte ainult jõusaalis. Üleüldse elus. Ma ei kannata paarituid numbreid silmaotsaski. Need on… õhhhhhhhh. Jah, see on minu aju probleem, ma tean.

Miks on ronk nagu kirjutuslaud? Aa, ok, see polnud jõusaaliga seoses küsimus.

Miks mul on vastupandamatu soov endale veel trennijalanõusid juurde osta? Mul on neid niigi vähemalt neli paari. Tähelepanelik lugeja võis märgata selles trennimärkmike postituses, et mul olid iga pildi peal erinevad tossud jalas (okei, ühed neist on tennised). Mul ei ole vähimatki põhjust endale VEEL trennijalatseid juurde osta – aga siis mu ahviaju avastab, et oi, aga mul on eluaeg kõik tossud ainult Nike olnud, ma pole üldse mitte kunagi proovinud Under Armourit ega NoBulli ega Reebokit ega TYRi ega… ja teate, ma ei viska asju minema enne, kui nad lootusetult katki on läinud. Need 10-eurosed punased New Yorkeri tennised, millega ma jõutõmmet teen, on talla alt juba aastaid pooleks (sõna otseses mõttes pooleks) ja ma kannan neid ikka edasi, sest ega see jõutõmbe tegemist ju ei sega. Seega pole lootustki, et ma mõned vanad tossud minema viskaks, et oleks õigustus uusi osta. Ma olen väga tarbetu tarbimise vastu, muide. Osa mu ajust lihtsalt ei saa sellest aru 😀

k.

Kuidas tunda end mitte lihtsalt vanana, vaid absoluutselt iidsena:

Hakka uuesti otsast peale vaatama mingit sarja (või ka mitut), mis on jube head ja olid suured lemmikud ja mis on, noh, mitte küll tuttuued, aga siiski sellised normaalsed.

Avasta, et uuem nendest sarjadest on 25 aastat vana.

Ole suures segaduses, sest nagu MISMÕTTES.

Teisalt saad aru, miks inimeste riided nendes sarjades veits veidrad välja näevad ja ole VEEL suuremas segaduses, kui sa saad aru, et täpselt neidsamu riideid müüakse nüüd jälle poodides ja nagu WHAT.

Ei, aga tegelt, Buffy ja Angel olid ju värsked sarjad just alles nüüd hiljuti, mitte 25 aastat tagasi?

k.

Loen teiste inimeste trenniblogisid ja tahaks põhimõtteliselt kõigepealt nutta ja siis igaveseks ajaks igasuguse trennitegemise ära lõpetada. Või siis alternatiivina hakata pensionäridega koos vesivõimlemises käima. Kui sellist asja tänapäeval enam üldse eksisteerib ja ma ilmselgelt ka kõvasti alahindan vesivõimlemist kui sellist, arvatavasti feiliks ma ka seal ega jaksaks mitte midagi teha.

Jah, ma olen kursis, et enda teistega võrdlemine pole kuigi tark tegu ja ennast tuleks võrrelda ainult iseendaga. Kahjuks annab see siinkohal sama tulemuse, mis omakorda viib mind mõtteni, et võibolla polegi see trennipäeviku pidamine nii mõistlik tegevus, sest siis on ju paberi peal kirjas, kui suutlik ja heas vormis sa kunagi olid ja kui kaugele sa sellest nüüdseks triivinud oled. Omaenese mälu võiks ju siinkohal lihtsalt mitte usaldada ja arvata, et äkki oli see kõik lihtsalt hea ettekujutuse vili.

Sest olgem ausad, on ikka mage küll iseendale õlale patsutada ja end kiita selle eest, et jaksasidki viis minutit järjest sörkida, kui sa samal ajal tead, et sa oled kunagi maratoni jooksnud. See muide ei olnud metafoor. See ongi praegu nii. Aga positiivses võtmes – ma tõesti jaksasin viis minutit järjest sörkida.

Ei, mul ei ole terviseprobleeme. Mul ei ole üldse ühtki objektiivset põhjendust oma 40-kilosele jõutõmbele ega viiele sörgiminutile. See on veel kõige hullem asi, sest alati on väga halb, kui ei tea, kes süüdi on.

Aga noh – ujumistrennides mul üldiselt enam ei ole kõik see 45 minutit tunne, et ma reaalselt kohe suren ära ja paanikat on ka juba vähem (trenni ajal, enne trenni on terve päev paanika endiselt täiesti olemas). Loeme seda progressiks.

PS ma tean, et ma ise alustasin selle trennimärkmiku jutuga 😀 Aga no lihtsalt… mind ajab nii segadusse, kui mind mingiks sportlikuks inimeseks peetakse.

k.

(See postitus on peaasjalikult kantud sellest, et täna on pühapäev, mul on õhtul ujumistrenn ja ma olen, nagu igal pühapäeval, metsikus ärevuses, sest ma kardan seda trenni jubedalt ja mul on seetõttu väga halb tuju.)

Ma käin pühapäeva õhtuti ujumistrennis ja tavaliselt peale trenni ka Mai Selveris (sest see on ujulale kõige lähemal), et esmaspäevaks mõned vajalikud toiduasjad osta. Eile õhtul tabas mind aga enneolematu ebaõnn, sest selles Selveris ei olnud a) banaane, b)kurki, c)hakkliha. Köögikoort pidin ka tükk aega taga otsima, aga vähemalt oli see olemas. Kuhugi mujale poodi ma enam ka pühapäeva õhtul minema ei hakanud muidugi.

Mu blogis on korduvalt kajastunud suur esimese maailma tragöödia teemal “poes pole banaane” ja ma nüüd huvi pärast otsisin, millal see juhtus. Täpselt kümme aastat tagasi. 2015 aasta alguses olen ma mitu korda kirjutanud, kuidas ühes või teises poles banaane pole. Kas siit võib järeldada, et ma olen mitu kuud jälle sellega hädas?

Rimi andmetel ostsin ma eelmisel aastal 25 kilo banaane, seega on ilmselgelt suur probleem, kui neid poes pole, sest ma tegelikult ka söön iga päev banaani. Hommikul enne trenni autos, sest päris tühja kõhuga ma trenni minna ei taha ja midagi muud ju süüa pole aega.

Aga et kurki ja hakkliha ka polnud… no ma ei tea.

Võibolla aga oli see kõik lihtsalt universumi ja karma tasakaal, sest ujumistrennis juhtus esmakordselt selline asi, et ma ujusin basseini ühest otsast teise krooli koos hingamisega ja see tundus täiesti… edukas. Tagasi ujumine muidugi enam välja ei tulnud, sest ma pidin teisele poole hingama ja kõik läks pekki 😀

k.

Jutt märkmikest algas kuskil, issand ma ei mäletagi enam, kelle blogis – Ritsiku juures? Et vana aasta lõppemas, uus algamas, saab võtta uue märkmiku kasutusele ja see tekitab kohe mõnusa uue aasta tunde. Samal teemal kirjutas ka Kitty, kus ma siis kommenteerisin, kuidas ma ei kasuta märkmikke üldse, sest ma ei oskaks sinna mitte midagi üles kirjutada. Kusjuures ma tõesti ei kasuta kalendermärkmikke isegi mitte tööl enam (vanasti mul oli), sest et ma nagu tõepoolest ei oskaks sinna mitte midagi sisse kirjutada. Mul on tööl kogu aeg ühel ekraanil Outlook lahti, kus on kalender ja teha vaja tegevused niikuinii ju kohe näha. Okei, see selleks. Küll aga sealsamas Kitty juures ma kirjutasin ka seda, kuidas ma juba palju aastaid kasutan paberist märkmikku hoopis trennis.

Katariina juures läks see teema veel edasi ja siis ta tahtis mu märkmikku näha 🙂 Miks ka mitte, ütlesin mina, ega mul midagi varjata pole. Oma koledat käekirja muidugi eksponeerima võibolla ei peaks, aga teate, ma ei oska sellist asja häbeneda, olen koledamaidki näinud.

Nii ma siis tegin sel nädalal iga trennipäeva lõpus oma vastavast kaustikuleheküljest pildi.

Mul on treeningmärkmikule muide väga spetsiifilised nõudmised ja teate kui keeruline on sellist märkmikku leida, mis neile vastaks? Märkmik peab olema pehmete kaantega ja ilmtingimata kinnituspaelaga, sest mul on seal pastakas vahel ja ma ei viitsi seda pastakat mööda kotti taga otsida. Võiks olla ruuduline (jooneline ei sobi, ma ei tea, miks) aga ka hetkel käigusolev täpiline sobib hästi. Täitsa valge leht võib ka olla, ma kirjutan sinna sisse trenni käigus põlve otsas ja vahel pingutusest väriseva käega, nii et ega ma joontele pihta niikuinii alati ei saa.

Mis ma sinna sisse siis kirjutan? Trenni kirjutan üles, noh. Ma olen seda teinud aastaid ja ma ilma üldse ei oskaks enam. Mis trenn see selline oleks, see ei läheks üldse arvesse ju. Ja muidugi see ka, et viitsin ma jee kõiki asju peast teada (raskusi ja kordusi jms). Ma olen viimasel ajal kasutanud kolmandate osapoolte (:D) treeningprogramme, näiteks vist kaks aastat või nii tegin Stronger By The Day kava ja hetkel mul on ostetud aastaks Ganbaru liikmelisus. Neil mõlemil on oma telefoniäpp ka, kus kava juba ees on ja kuhu niikuinii oma trenni salvestad, aga ma kirjutan ikkagi kõik veel kaustikusse ka.

Aga okei. See nädal siis. Teen hetkel Ganbaru üht programmi – Powerbuilding, millel kohe lõpeb kolmas ehk viimane faas ja siis ma ei tea veel täpselt, mis ma edasi teen.

Esmaspäev oli jõutõmbe päev.

Jah, mu jõutõmbe raskus on 48 kilo, mis on märkimisväärne, arvestades, et mul oli aastaid tagasi plaan jõuda 100 kiloni – ilmselgelt me sinna jõudnud ei ole.

Teisipäev oli rinnalt surumise päev.

Kõigepealt ma testisin, mitu assisteerimata lõuatõmmet ma teha jõuan. Jõudsin kaks. Mul on siiani kuskil Instagramis video, kus ma teen neid viis, nii et ka siin on selgelt näha arvestatav taandareng.

Neljapäev oli kükipäev.

Saate aru, selles programmis on kõik seeriad mingi 8 ja 20 korduste vahemikus. Minu meelest on tegemist ilmselge inimsusevastase kuriteoga. Kes tahaks vabatahtlikult teha kaheksast kükiseeriat (või jõutõmbeseeriat, kui me juba siin oleme)? Mitte mina.

Reede oli lõuatõmbepäev.

Selles programmis on lõuatõmbeid sees kahel päeval ja kuna ka need on mõistagi kaheksased seeriad, siis ma teen neid kummi abiga. Ja selle väikse nunnu sangpommiga ma tegin pärast kettlebell windmill’i, mida ma üles ei kirjutanud, sest oma kerelihaste harjutusi ma kirja ei pane, sest see pole mu jaoks oluline (ega seda väga tihti ei juhtugi, et ma neid üldse teeks, mis selgitab seda, miks ma kogu aeg nii vigane igast otsast olen).

Nii et jah, sellised mu trennid praegu on. Enne igat trenni teen soojendust muidugi ka (sest ma olen vana) – viis minutit rattal ja siis umbes viis minutit teen mingeid dünaamilisemapoolseid hooglemisi ja venitusi jms, sest ma olen ju pool tundi tagasi voodist välja veerenud, eksole. Kardiot ma ei tee muidugi endiselt üldse ja nagu öeldud, siis mõnikord suudan sundida end kerelihaseid tegema. Küll aga pärast trenni ma rullin ja venitan ennast (tehniliselt võttes pole see vajalik, aga mulle meeldib lihtsalt).

PS märkmiku välisvaatest pilti ei ole, sest see näeb rõve välja, mul ükskord hakkas vedel talk kotis lekkima.

k.

Teate, tühja neist vastlakuklitest, ma avastasin ükspäev, et Rimis müüakse juba seemneid!

Appi!

Ohtlik, väga ohtlik.

Mul on ühes lillepeenras mingi totakas tühi koht, kuhu oleks midagi vaja. Kuna see midagi jääb naistenõgese ja kukeharja vahele, siis võiks see olla mingi madal ja soovitavalt kas punase või oranži õiega lill, sest peenra teises pooles kukeharja ja siilikübara vahel on kontrolli alt täielikult väljunud madal oranž liilia. Aga samas on seal tühjas kohas ühe koha peal natukene sõrmkäppa, mida ma õunapuu alt sinna siirdasin (sest mu aias kasvab muru sees täiesti suvaliselt orhideesid, ma ei tea, miks). Ma pean kevadel vaatama, mis seal toimub, sest hetkel on jaanuar ja arusaadavalt ma ei mäleta, millised mu peenrad suvel välja näevad. Et seal teises servas toimub mingi lavendlite ja tulpide anarhia, seda ma tean küll, õnneks eelmine talv hävitas seda lavendliorgiat omajagu 😀

Aga seemned on õnneks juba müügis!

k.

Sõitsin eile hommikul trenni ja mõtlesin, et kuidas oleks üle paljude aastate taas ühe eesmärgiga? Aastaks, ma mõtlen. Aasta eesmärgid on selles mõttes head, et kui nendega feilida, siis tuleb ju järgmine aasta jälle. Ja jälle. Nutika planeerimisega on võimalik ühe eesmärgi peal kasvõi terve elu mööda saata ja keegi ei saa öelda, et sul mingeid eesmärke pole. Ma muideks ei salli silmaotsaski seda ideed, et elus tuleb eesmärke omada. Mina isiklikult olen nõus seadma ainult sportlikke eesmärke, mitte mingil tingimusel mingeid karjääri või isikliku eluga seotuid. Fui.

Nagu öeldud, pole mul sportlikke eesmärke juba aastaid olnud, vahelduseks võiks mõne ju välja mõelda. Mõtlesin välja, et selle aasta lõpuks kümme järjestikust lõuatõmmet. Miks ka mitte? Õppisin lõuga tõmbama 2018. aasta kevadel ja loogiline oleks ju eeldada, et seitsme aastaga peaks inimene niikuinii juba jõudma kümme korda lõuga tõmmata? Oh ei, mitte mina. Nimelt selgus suhteliselt kiiresti, et see, et sa ÜHE korra jõuad lõuga tõmmata, tähendabki täpselt seda, et jõuad ühe korra. Kuidas rohkem jõuaks, ma siiani päris täpselt veel ei tea, aga no vaatame seda asja. Ma isegi ei tea, kui palju ma praegu üldse lõuga tõmmata jaksaks. Ühe korra vast ikka. Tuleb ära testida ja siis on vähemalt alguspunkt käes. Kuidas ma sinna kümneni kavatsen jõuda, ma veel ei tea. Ega siis see, et minul üks mõte tuleb, ei tähenda, et ma tean, kuidas seda mõtet teoks teha. Ilmselt ma pean hakkama üle mitmete aastate normaalselt trenni tegema. Oleks abiks, ma kujutan ette.

Ükskord hiljuti Katariina blogis tuli jutuks, et inimesed kasutavad jõusaalis märkmikku. Tegelikult ma ise algatasin selle teema hoopis Kitty blogikommentaarides, ja siis Katariina kirjutas sellest oma blogis, ja ma siis seal omakorda kommenteerisin, mida ma sinna märkmikku täpselt kirjutan (see märkmikujutt oli pikem muidugi). Mille peale Katariina küsis, et kas ma oleks nõus sellest rohkem blogima. Mu meelest oleks see imeline idee, koheselt kaoks kõikidel lugejatel see visalt püsiv kujutluspilt minust kui heas vormis ja sportlikust inimesest. Mul on see plaan täiesti olemas, lihtsalt ma pole viitsinud seda veel ette võtta. Küll see päev ka tuleb.

See saatuslik reede hommik, kui mul niukene uitmõte tuli. Kardetavasti on see parim jõusaali-selfie, mis te minult saate.

k.

Täna hommikul tundus mulle, et jõusaalis on ventilatsioon jälle töökorras. Viimati juhtus selline asi detsembri alguses. Või noh, vähemalt vastavasisulist silti enam üleval ei olnud ja uksed olid ka kinni. Õhku tundus ka olevat, või olen ma üle kuu aja ilma ventilatsioonita jõuksis trenni tehes juba harjunud sellega, et midagi hingata ei ole?

Küll aga ehitasid nad vahepeal jõuksi suuremaks ja lisaks sellele paigaldasid poksikoti ja põrandale kunstmuru. Poksikotist mul on ükskõik, aga see muru… ma ei oska selle suhtes seisukohta võtta. See on pehme ja ma pole päris kindel, kas jõusaali põrand ikka peab pehme olema. Õnneks on see muru üsna piiratud alal, sest kui see oleks igal pool, kaasa arvatud kükipuuride all, siis ma oleks ammu juba kaane pealt visanud. Ma olen juba nagu mingi kass, kes ei julge uue vaiba peale astuda ja kõnnib sellest kaarega ümber või hüppab üle.

Vahepeal pühade ajal ujumistrenne ei toimunud, aga et oma vastleitud ja väga ebakindlat suhet veega mitte koheselt unustusse paisata, käisin kaks korda niisama basseinis. Mu suhe veega tänaseks päevaks on umbes selline, et ma nagu otseselt ei vihka seda (enam), aga ma ikka veel ei saa aru, miks peaks keegi tahtma vee sees olla. Ma olen kass, noh. Ühesõnaga, seal ujulas, kus ma trennis käin, on ujumismütsi kandmine kohustuslik (mis siis, et Kaur keeldub seda uskumast), aga vahepeal ma käisin teistes ujulates, kus kedagi ei huvita. Teate, kui õudne ja ebamugav on ilma ujumismütsita ujuda? Sukeldud ja pinnale tõustes oled nagu Sadako kaevust välja ronimas, märjad juuksed vastu nägu. Võeh. Jah, mul olid juuksed kinni, aga kui teie juhtute olema selline inimene, kelle iga viimne kui juuksekarv patsis püsib, siis pole meil teiega sellel teemal midagi rohkem rääkida.

Ujumises olen avastanud enda senini hästi varjatud ande – ujuda selili jalad ees. Eks iga inimene peab ju milleski andekas olema. Krooli veel normaalselt ei oska, aga selili jalad ees, iga kell. Üleüldse on seliliujumine märksa toredam ja lihtsam ja ega siis basseini põrand pole oluliselt huvitavam vaadata kui lagi.

k.