Ritsik tutvustas Rohepöörduja päevaraamatus uut väljakutset (oi, ma ei salli seda sõna, pean vist ise uue leiutama) elada kuu aega nagu penskar (800 eurtsiga kuus) või teine variant, proovida frugaalset veebruari ehk koguda veebruari kuus võimalikutl palju nullkulu päevi ehk siis hoia poodidest ja ostudest eemale. Katsu teha süüa sellest, mis juba kodus olemas jne. Päris penskari väljakutse oleks vast liiga karm, aga katsun olla võimalikult frugaalne veebruaris. Lihtsalt ostuvabade päevade kogumine peaks jõukohane olema, pole vaja midagi kirja panna, lihtsalt ÄRA MINE POODI ega osta netist asju. Samuti püüan vähem väljas süüa (kui, siis institutsionaalses sööklas) ja baaris/kõrtsis käia. Sest erinevalt uuest noorest põlvkonnast, kes steriilselt tahaks kõik kohad sulgeda ja ainult õõvarullida (mu lemmik hiljuti omandatud sõna), käib minusugune geront rõõmsalt nii restos söömas kui baaris joomas. Oeh, mis vanamoodsus. Kuna veebruari viimasel päeval lähme suusapuhkusele, kuhu sedapuhku olen kaasa võtnud ka vähemaksujõulisi noori inimesi, siis saab frugaalse veebruariga kokku hoitud papi kohe hedonistlikus märtsis laiaks lüüa. Seal lihtsalt pole võimalik kokku hoida. Inimesed räägivad, et Meribel olla üks kallimaid suusakohti Prantsusmaal – ma ei tea, olen alati seal käinud. Igatahes varustuse saan väga sõbraliku hinnaga. Ja ma olen harjunud seal käima. Ja mul on seal sõbrad.

Täna ei tulnud frugaalsus küll liiga hästi välja, sest juba enne veebruari algust otsustasin, et peaksin ostma endale uue suusajope. Olen oma praegusega suusatanud aastast 2006. Kakskümmend aastat. Samas, kui eset kasutada üks nädal aastas ega ta eriti ei kulu. Aga ikkagi. Tahaks vaheldust. Ja nii ma sammud Decathloni seadsingi, sest päris ilma proovimata seda osta ei julge. Paraku oli valik väike ehk olematu. Sest kuigi ma muidu armastan pastellseid toone ja eelkõige musta, siis suusajope on üks asi, mis olgu värviline. Siis nad näevad mitte otsa sõita. Praegune on väga heleroosa, aga uus võiks olla kollane, erkroheline, oranž või mõni neist toonidest kombinatsioonis mustaga. Püksid on nagunii mustad ja neid ma välja ei vaheta. Aga kõik olemasolevad olid väga igavat ja plassi värvi. Küll aga sain teada, et minu pikkuse ja praeguste mõõtude juures on väga hea suurus meeste M. Ei ole õlgadest kitsas nagu naiste M ega puusast lai nagu naiste L. Ja varrukas on pigem liiag pikk kui liiga lühike. Naiste oma kipub lühike olema. Ja suusajope on ju ometi äraütlemata unisex rõivatükk. Vähemalt minu maailmas. Torkisin netis üksjagu ringi ja sõelale jäid järgmised esemed. Kõik on teretulnud avaldama arvamust.

https://www.decathlon.be/fr/p/mp/veste-de-ski-peak-mountain-cancelle/6a17d8b9-adfd-4fcc-8258-4f08dcaecab9/c22

https://www.decathlon.be/fr/p/mp/veste-homme-rigel-eco-3l/69fde310-baf3-47bc-9af7-857f4662374b/c22c1

https://www.decathlon.be/fr/p/mp/blouson-de-ski-ollie-homme-jade-bleu-noir/3c0311cb-8db0-4b1e-8078-da4b98c5f0cc/c173c1

https://www.decathlon.be/fr/p/mp/blouson-de-ski-eagle-homme-jade-bleu/8d778e4d-3a11-428c-b550-349dd6ffefb3/c166

https://www.decathlon.be/fr/p/mp/veste-de-ski-homme-arctic-2l-insulated-orange/14b1520d-d6f5-4e28-b2bd-db71e984cd71/c112

https://www.decathlon.be/fr/p/mp/o-neill-o-neill-manteaux-carbonite-jacket-hommes-luminous-days-colour-block/2196a48b-f5d7-4774-a357-5a7b60e26596/c22c3c9

Hetkel jope mitteostmise suhtes frugaalsus toimis (aga see on selles kuus siiski lubatud), samas ostsin suusatamiseks termoalukad ja muuks rohelised retuusid. Viimane läks asja ette ja arvestades, et ma käin joogaõpsi kursusel, kus siukest hilpu läheb vaja ja füsioteraapias, siis neid viimasel ajal ikka kulub. Mõned on suisa läbikulunud. Termoalukas oli aga veidi veidra lõikega ja võinuks vabalt poodi jääda.

AlGusti, kelle juures ma viimasel ajal ohtrasti sõna võtan ja kes on lubanud viidata endale nagu AlGustile, nimetas ükspäev Gudrun Sjödenit, mis paraku tekitas tahtmise kohe tema kodulehele suunduda. Ja siis juba ka rohelised saapad osta. Tema värvid ja mustrid on minu jaoks natuke liig, rohkem siukste ekstravagantsemate kusntiinimeste teema, üks mu teine sõbranna, kah kunstiinimese poole kalduv, armastab ka teda väga. Aga triibulised särgid ja saapad olid ägedad. Ja samuti Mary Jane’id, mis hetkel küll veel poodi jäid, aga enne suve kindlasti koju tulevad. Kölnis käisin korraks ta poes ka ja sain teada, et mõni ese poleks ostmist väärt. Pildil imeline, aga liru materjal.

Ja saapapilt, nagu lubasin, AlGusti. Pole ma suurem asi tootepildistaja, aga püüdsin anda oma parima.

Mis mulle saabaste juures veel hästi meeldis, oli see, et nad olid pakitud ainult paberisse, mitte hiiglaslikku pappkasti, mis on omakorda täidetud valgete plastpallidega. Lõpppakendiks oli küll kilekott, aga suht õhuke ja nägi välja nagu oleks teda juba palju kordi kasutatud, nii et igatahes veidigi keskkonnasõbralikum.

Aga muude asjade juurde. Mul käis sõbranna külas Tartust. Kolmapäeval tuli ja pühapäeva õhtul lahkus. Igati mõnus oli. Mul on nüüd olemas “külalise pakett” – kõik kes külla tulevad, saavad, kui veel käinud pole. Victor Horta majamuuseum ja Maison and Gardens Van Buuren. Juugend ja art deco. Paraja jalutusdistantsi kaugusel teineteisest. Hortas olen ise käinud … noh nii umbes 7 korda. Van Buuren on uus avastus, seal olin teist korda. Väike 1920-30ndate moe näitus oli ka, aga esemeid ei olnud eriti palju. Aga ikkagi, kellele meeldib arhitektuur ja sisustus, kellele meeldib maju vahtda – võib vabalt mulle külla tulla. Ilmselt on veel mõndagi, mis külalise paketti lisada ja võib-olla saab neid suisa mitu erinevat kokku panna. Siis käisime virtuaalseid Pompeij viimaseid päevi vaatamas ja Leuvenis, ikka maju vahtimas, natuke poes ka. Kohvikus, restos. Kodus jõime veini. Mu suitsetamisharjumusele mõjus visiit küll laastavalt.

Ja jälle hoopis mujale. Kuidas teile tundub – kui inimene oli koolis kiusaja, olgugi 40+ aastat tagasi, kas ta ise ei tea, et oli kiusaja, ja meenutab koosveedetud aega, mida sina (antud kontekstis mina) tajusid kiusamisena, kui toredat aega? Mina küll mäletan – ja see oli esimeses klassis – 50+ aastat tagasi, kui ma ühele tol hetkel mitte väga populaarsele tüdrukule halvasti ütlesin, mis edasi sai ja kui piinlik mul oli. Sellepärast ka muidugi, et pidin vabandama, aga ma olin hard core häbelik. Aga kui olid enamasti kiusaja, siis on see vist loomulik olek ja ei saagi aru, et midagi äkki läks veidi valesti.

Selle imeliku noodiga tänase lobajutu lõpetan ja püüan edaspid veebruaris frugaalne olla.

Täna lahkus igavikuteele minu kass Griisu. Rahulikult, väikese abiga, minu süles. Ta elas ilusa ja pika elu, 17 aastat ja peaaegu täpselt kaks kuud. (Sünniaeg kas 5.11 või 9.11 2008).

Juba 29.12 Eestist tagasi tulles märkasin, et kass on kuidagi eriti hädine, tudiseb kõndides, eriti ei suhtle. Süüa suurt ei taha. Algul püüdsin tegelikult silmi kinni pigistada ja endale kinnitada, et ei, ta on lihtsalt vana. Mida ta muidugi oli. Vahepeal nagu muutus veidi reipamaks, tuli tudisevatel jalgadel minu juurde ja isegi voodisse tahtis eile veel tulla, aga jõudu sinna ise ronida muidugi enam ei olnud, aitasime. Täna hommikuks panin loomaarsti aja, et saada professionaalne arvamus. Ega ma tõesti ei arvanud kodust väljudes, et lähen eutaneerima, aga nii see läks. Neerunäitajad olid nii viletsad, et osasid asju masin lihtsalt ei näidanudki. Kogu vereproovi leht oli punases, võib olla paar üksikut näitajat normi piires. Kehatemperatuur 35, kassidel normaalne 38-39. Süda lõi kassi jaoks kaugelt liiga aeglaselt. Oleks võinud teha infusiooni, mis tähendanuks 48 h haiglas, siis võib-olla nädalake veidi paremad näitajad ja siis jälle alla, elundid hakkasid juba üles ütlema. Ilmselt oli õigem lasta tal minna, mida arvas ka veterinaar. Ja kui sul on jäänud elada umbes kaks nädalat, siis vaevalt sa kahte päeva sellest haiglas tahad veeta. Kogu protseduur oli väga toetav ja inimlikult väärikas, poeg helistas, tegime videokõne, et ta saaks veel kassi näha. Praktilise poole pealt, tellisin individuaalse tuhastamsie, pärast tuleb väike käpajälgedega urn, mille matan Pärnus aeda. Seda vist tohib ikka? Ma loodan.

Nüüd on mure teise kassi pärast, et ta südamevalusse ei kustuks. Tema on küll teadaolevalt aastataguse tervisekontrolli järgi heas toonuses, nagu eelmise aasta jaanuaris arst ütles: “Vanadus ei ole haigus. Tulge järgmisel aastal jälle”. Igatahes loodame parimat, aga kui sa oled kellegagi kogu oma elu, iga viimse kui hetke koos veetnud, siis on raske tema kadumisega leppida. Praegu uudistas ja nuuskis huviga kotti, millega õde lahkus, aga tagasi ei tulnud. Just hiljuti jõudsin järeldusele, et ma olen nende kassidega koos elanud kauem, kui ühegi oma mehega, eksiga pidasime vastu 11 aastat, praegusega jookseb seitsmes aasta.

Igatahes paaari sõnaga Griisust. Griisu oli tavaline Pärnu kodukass. Sündis siia ilma koos viie õe ja vennaga sel väga harilikul moel, et “võtsime kassi, plaanisime steriliseerida, aga pääses enne välja kui jõudsime ja siin nad nüüd on …”. Kuna mul oli nagunii plaan kass võtta, läksime seda väikest kambakest vaatama. Kavas oli võtta üks kass, ilmselgelt, ja algul pidime võtma tema õe, Juu, kes tänagi heas toonuses. Aga Griisu oli pesakonnas kõige väiksem, kõige nirum ja väga ilusate silmadega. Tema oli ainus, keda polnud veel keegi tahtnud. Mõeldud-tehtud, kaks kassi on parem kui üks. Ja nii see oligi. Igatahes, kui võtta kassid, siis ikka paarikaupa. Nende mõlema puhul oli naljakas ka see, et päris väikeste kassipoegadena, nii kuskil ühekuustena, olid nad täiesti hallid. Ilusad vesihallid. Ja ma olin alati tahtnud just halli kassi. Kui kolmekuustele poegadele lõpuks järele läksime, ütles perenaine käsi laiutades: “Näed nüüd, täitsa mustad. Mina mina neid värvinud ei ole, ausõna …” Ja mustad kassid neist saidki. Aga sama armsad on ja olid nad ka mustana.

Umbes pooleteiseaastasena õnnestus Griisul teha kõrge õhulend, ligi 15 meetri kõrguselt, meie tollase Kölni korteri rõdult. Ja murda puus. Mis algul nägi väga hirmus välja, aga paranes ilma operatsiooni või naelata, nii et ainult oskuslikul vaatamisel sai aru, et ta kõnnib veidi veidralt. Ja saba oli tal imelik. Väärsabadega on nad mõlemad, aga Griisu oma oli eriti lühikene, nagu konksus väike sõrm. Kunagi, kui nad Kölnis sõbranna Marianne juurde hoiule viisin ütles Marianne samal ajal korteris remonti tegevatele töömeestele: “Vaadake neid sabasid, see on eriliselt kallis tõug. Hoidku jumal, et nad kaduma ei läheks, ma ei jõuaks iial kinni maksta :-).”

Nii ta elas, pika ja toreda kassielu, hoitud ja kaitstud toakassina, alustas Pärnust, jätkas Kölnis ja lõpetas Brüsselis. Puhka rahus, armas Griisu! Me jääme sind igavesti mäletama. Ja ma ei kirjuta seda luuletust, mis algab sõnadega “Kuhu lähevad kassid, kui nemad koju ei tule …” See on ilus luuletus, aga saadab viimsele teele peaaegu kõik kassid. Meie Griisu läheb meie heade soovide ja mälestuste saatel.

PS. Praktilise poole pealt: mul jäi järele peaaegu 100 ml kallist kasside kilpnäärme ületalituse rohtu Apelka. Kui kellelegi on selle diagnoosiga kass ja ta soovib rohtu, andku teada, saadan. Griisu hüpertüreoidismi hoidis see igatahes mitu aastat ilusti kontrolli alla ja ta võttis isegi kaalus juurde. Kui konkreetset soovijat ei leidu, küsin siinselt kassivarjupaigalt.

… et kui Pärnu blogiinimesed tahaksid jõuluajal kokku saada, siis 27. detsember võiks meile tulla. Ritsik, Nell, Tikker ….. mis arvate. Kaugemad külalised võetakse ka lahkelt vastu, aga ütlen kohatu otsekohesusega, et sedapuhku mul ööbimiskohta pole ja ise lähen ka 28. 12 ära. Ühesõnaga, mis arvate ….

UPDATE: teksaseelik, satsiseelik ja kleit on võetud

Nagu juuresolevatelt piltidelt näha, siis eriline moefotograaf ma ei ole ja asju üles pildistada ei oska. Osalt ka sellest see venitamine. Aga, midagi siin igatahes nüüd on ja vast saan ajapikku muudki üleş. Mõtlesin tegelikult täna veel mõned asjad pildistada, aga on meilgi juba hämar, nii et las olla. Asjad on veits kortsus ka, kuigi rippusid puu peal, mitte ei vedelenud nurgas nutsus. Aga ostsin just endale uue aurutaja, sõbranna kiidulaulust innustst saades (kui sul on aurutaja, ei taha triikrauda enam nähagi) ja igatahes enne kui need uue omaniku leiavad, saavad läbi aurutataud). Ja muuseas, pole vaja end halvasti tunda, kui ühtki mu hilpu ei taha, siis lähevad ringluspoodi. Kusjuures ka Vintedes on pildid sageli üsna kehvakesed ja kiidetud Paavli kaltsuka kodulehel samamoodi.

Tänaseks aitab. Kiitlesin siin just Valeakadeemiku juures paranenud ostukäitumisega, aga tühjagi. Täna ikkagi otsustasin, et tahan talveks karvast jakki. Paar tükki jäid isegi silma, aga südametunnistuse vaigistamiseks käin homme paarist peenemast second handist läbi enne kui uut ostma torman. Lubasin endale, et kui kolmapäeval ikka veel tahan, siis võin osta.

Kodukandi teise poe ees oli uus kerjus. Nägi välja teistsugune kui maffia omad, südantlõhestavs silt kerjakausi kõrval rääkis lastest ja meeleheitest. Ma pigem kahtlustaks narkomaaniat, AGA lisaks sildile oli kerjakausi kõrval nunnu karvane mänguasi ja ta varjas oma nägu (mis tegi olukorra kergemaks, sest ma ei tahagi neile otsa vaadata). See ja karvane mänguasi sulatasid mu jäise südame, juhtumisi oli ka rahakott kaasas, andsin viieka. Loodetavasti ta regulaarselt ei hakka meie kandis kerjama, mul on niigi nendega raske.

Kõik, kes ületanud viiekümnenda eluaasta piiri ilmselt teavad seda ütlust ja need, kes pika sammuga kuuekümne poole kappavad ilmselt ka tähendust. Igatahes mina tunnen tähendust hetkel iga viimse kui rakuga. Tulin tegelt ütlema, et ma tean küll, et mantlipildid peavad tulema. Ja võib-olla veel mõni hilp, aga lihtsalt ei ole jõudnud ja täna (laupäeval, jah, te ei eksi), kui töönädal viimaks ometi läbi sai, on ka toss täitsa väljas, ei tahaks enam sekunditki püstiasendis veeta ega aju kasutada. Avastasin küll, et mul on juba telefonis olemas kaks seelikupilti, ilmselt tahtsin Vintedisse panna või midagi, aga neid ka hetkel üles ei leia, nii et jäävad paremat hetke ootama. Homme võib-olla, sest kuigi ma olen kindlalt otsustanud, et homme pidžaamat ära ei võta, ei takista see ju pildistamist. Oeh, olen ära vabandanud ja hakkan nüüd kasside seltsis sarju vaatama. Geront on geront.

Nii, kuna lubasin teha rehkendusest kolmandiku ja täna on novembri viimane päev käes, siis tuleb lubadus täita. Istun rongis, teel Zürichist tagasi koju Brüsselisse. Ja mis siin rongis siis niiväga ikka teha on. Rongisõit on pikk, kokku kulub umbes seitse tundi, aga mulle rongisõit meeldib. Kordi parem, kui kitsas ja umbses lendavas bussis. Siin saab igast asju teha, kui koju jõuan, siis on mul homne EPSCO nõukogu ette valmistatud, saan rahulikutl härraga õhtust süüa.

Zürichis oli tore nagu alati, sõbrannadega kokku saada on mõnus, eriti nendega, keda liiga tihti ei kohta. Ka Starsbourgis polnud paha, kuigi vihma sadas kogu aeg. Samas avati ka jõuluturud ja kuigi ma pole eriline jõuluturgude inimene, siis valgusehteis linn oli ilus vaadata küll. Üldse meeldivad mulle jõulude juures peamiselt tuled. Sest pime ja tihtipeale sombune aeg, mida rohkem valgustavaid tulesid, seda parem. Tuled on ka ainus, millega oma kodu kaunistada kavatsen, võib-olla paar kuuseoksa vaasis ka, lõhna pärast. Ma olen ilmselt enne ka jõuldue teemal räntinud, aga tõesti, kogu see kingituste trall on mulle suht vasuvõetamatu, ise olen nüüdseks jõudnud sinnamaani, et kingi saavad ainult lapsed, tähendab, minu enda suured ja täiskasvanud. Ja nemadki seda, mida parasjagu vaja. Poeg sai juba kätte enneaegse jõulukingina jupikese uut arvutit, mis musta reedega seoses oli tõepoolest äraütlemata odav. Tütre käest pole veel küsinud. Uskumatult ebaromantiline, aga ma olengi romantika surm. Mäletan, kui tütar mulle umbes kuueteistkümne aastaselt dramaatiliselt teatas, et “sinu pärast ma ei usu enam armastusse”. Ju ma paras küünik olen. Aga ma päriselt ka ei kannata, kui tuttavad teatavad, et “mul on sulle väike kingitus ka” – ja võtavad siis välja mingi eseme, millega ma mitte kõige vähematki peale ei oska hakata. Ja majapidamises on järjekordne vidin, millele tuleb koht leida. Oeh. Ise võtan pühadeajal kusagile sattudes vastavalt olukorrale ja eesootavale kaasa kas mingit peenemat šoksi, hea veini või šampanja. Kui just sattub ette mõni asi, mida matean, et üks või teine isik kindlapeale vajab. Näiteks ostsin sõbranna pojale dinosauruse, sest see nägi äge välja ja ma tean, et noormees (5) jumaldab dinosaurusi. Liiatigi tuleb sõbranna järgmine nädal Brüsselisse, saan üle anda.

Ritsiku juures sai musta reede ostudest räägitud ja sealt arenes asjade edasi andmise teema, nii et ma katsun eelseisval nädala teha siia postituse piltide ja kirjeldustega asjadest, mida tahaksin ära anda. Mantlite osas on eesõigus VVNil, kui talle meeldivad, kui ei, siis for grabs. Mitte, et ma arvaks, et ma mingi hirmus moeikoon oleksin, et minu asju peaks krabama, aga mul on tõesti hunnikutes aasju, mis on väga vähe kantud ja mida ma enam kindlasti selga ei pane. Nüüd on ka hulk asju suureks jäänud. Ja mantlitest olen hakanud ainult ja ainult pikki armastama, seega poolmantlid ja igasugused põlveni võib rahulikult ära anda. Ja mul oleks hea meel, kui asjad leiaks kasutust. Liiatigi tegime sõbranna juures sedasama, mille tulemusena saabun koju kotitäie uute asjadega. Imeline rohelise-valgetäpiline kleit, tumesinine kašmiirkampson, sinise-valgetriibuline eest nööpidega kampsun, ja veel terve hulk muud. Lisaks oli Strasbourgi Cos’is hall pihikseelik ja teksad, mis suisa kisendasid minu nime. Zürichis jälle üks sinine siidist hea töölkäimise pluus. Ma olen muidugi hilbumaniakk ja mulle meeldib olla kõhn, aga samas ka õudne häda – praktiliselt kõika asjad sobivad, mis selga proovid. Kärss kärnas ja maa külmunud, ühesõnaga.

Aga nüüd hoopis teise ooperisse, enne kui otsad kokku tõmban. Tegin testi, “mis on sinu peamised sabotöörid (ma ei viitsi hetkel paremat sõna otsida, andke andeks)”. Ehk siis omadused, mis takistavad sinu igakülgset arengut ja miks nad sul on, mõeldud oli peamiselt muidugi töö ja karjäärikontekstis, aga sobivad ka muusse konteksti. Ja sain väga üllatavaid tulemusi. Mis pärast põhjalikumat tutvust ei üllatanudki. Esimene oli “avoider” ehk vältija. Väldid konflikte, ei oska keelduda, teed asju, mida tegelikutl ei taha. Jaa, see olen mina, igatahes. Teine oli juba hoopis üllatavam: “hyper-achiever” – ehk saaavutushull. Absoluutselt mitte mina, arvasin, kuni jõudsin kohani, mis rääkis sotsiaalsest staatusest ja mulje jätmisest (mina mis mina, paraku). Ja viimane “hyper-rational” – jällegi, algul mõtlesin, et mismõttes, mina ja ratsionaalne, ma olen organiseerimatu, kaootiline ja pea laiali otsas – aga kui jõudsime skepsise, küünilisuse ja emotsioonide mitteväljandamiseni, siis võisin jälle äratundvalt noogutada. Seal oli igasuguseid muid variante ka, aga need tulid mul kõige prominentsemalt välja. Kusjuures üllatavalt kombel oli mul üsna kõrged punktid saanud ka “ohver” – vaat sellega ei saanud küll mitte nõusse jääda, sest ohvrimentalitee on asi, mida ma ei salli mitte üks raas. Ainus koht, mis veidi kattus, oli kadedus. Vahel väike kadeduseuss mind ikka näkitseb, aga väga harva ja üsna kergelt ning mida aeg edasi, seda vähem. Test on leitav siit: https://app.positiveintelligence.com

Ja ongi november läbi. Katsun detsembris nädalas ühe postituse teha.

Käimas on neljas nädalavahetus joogaõpsi kursusel ja panen lihstalt midagi kirja, pigem nagu sportlase trennipost, mis kellelegi teisele huvi ei paku, aga mul on vähemalt kuskilt vaadata, mis tegime. Sest sedapuhku alustasime nädalat eelmise korra recapiga – ja meeles oli siiski väga vähe.

Sel nädalavahetusel on meil teine õpetaja, Diana, kes on Mehhiko juurtega, aga ammu Belgias. Vahemärkusena olgu öeldud, et tema on just selle sordi esindaja, kellele sobib olla veidi trullakam. Ta on pisike ja paksuke (ei ulatu mulle vist õlanigi), aga kui liikuv ja plastiline. Pilk puhkab. Aga nagu ma alati olen öelnud, ümar võib olla vaid väikesekasvuline naine. Issand, kui ägedalt ta meile ükspäev oma tagumikuga Donald Ducki kõnnakut parodeeris.

Diana meeldib mulle hoopis rohkem, kui india aktsendiga stand-up comedian, kes meil siiamaani põhiõpsiks oli. Mind rõõmustas ka teadasaamine, et eelolevatel nädalavahetustel on ees oodata veel palju teisi õpetajaid. Äkki saaks üldse ilma koomikuta edaspidi.

Aga lühike recap tehtust. Reedel ootasid meid mattidele valmispandud igasugused massaažividinad, nagu tennispall, poolkera kujuline okastega “siil” ja mingi ogaline rull, mis nägi veidi välja nagu hantel, aga mitte päris, väiksem, kergem ja plastmassist ja mõeldud erinevaks enesemassaažiks. Diana rääkis sidekoest (fascia), kus seda kehas on, mis ta teeb jne. Siis tuligi eelmise korra recap koos avastusega, et suurt midagi ei mäleta(vihikus on siiski üht-teist kirjas). Katsetasime vidinaid. Reede on lühike päev, järgnes lühike ülevaade filosoofiast, mis ei olnud vürtsitatud lõputute lugudega õpetaja elust, seega saime juba poole kümneks valmis.

Selle nädala highlight on 15 minutit ettevalmistatud õpetamist, mis toimub tunnina, kõik annavad järjest oma 15 minutit ära. Kokku kolmes grupis, mina olen nüüd, täna, pühapäeva hommikul. Püüdsin veidi innustada meie grupi liikmeid omavahel arutama, mida teeme, aga kuna keegi eriti vedu ei võtnud, siis ma liiga aktiivseks ka ei muutunud ja valmistasin ette oma harjutused, vahelduvalt selja- ja ettepaintused, sest need tulevad mul hästi välja, võin lõpmatuseni istudes kõhu põrandale panna (ja ei, see ei ole sellepärast, et mul NIIII suur kõht oleks, et kukubki maha). Esiteks kobra (või babycobra või upward dog, vastavalt õpilaste eelistustele), siis vastupainutus ettepoole, siis poolsild ja seejärel teistsugune ettepainutuse harjutus. Hoiame asendeid pikemalt, veidi nagu yinis, aga mitte päris nii kaua. Et veidi raskem oleks. Tegin kodus koos jutu ja ajavõtuga läbi, mahtus enam-vähem täpselt viieteistkümne minuti sisse. Meie grupi kord on nüüd kohe hommikul, hakkangi minema. Õhtul jätkan. Ahjaa, eile olin füüsiliselt nii läbi pärast pikka päeva, et läksin kell kümme magama, KELL KÜMME – seda ei juhtu minu puhul mitte kunaga. Mistõttu ärkasin ilma kellata veidi enne kuute. Plaan oli ärgata kellaga kuus kakskümmend. Ootamatult hommikune kohvijoomiseag nagu maast leitud. Oma asana-kava tegin ka hommikul läbi, sest esialgne plaan teha seda eile õhtul ei olenud füüsilise väsimuse tõttu lihtsalt võimalik.

Nüüd on juba esmaspäeva hommik, istun rongis, teel Strasbourgi ja nii vara hommikul ka kohe plenaari ette valmsitama ei hakka, kirjutan parem eilse kokkuvõtte lõpuni. Eilne päev möödus samuti kiiresti ja sain uut entusiasmi, see hakkas vahepeal juba kaduma, sest jah … see siiamaani olnud põhiõps ei ole päris minu teetass. Aga paistab, et kõikidele teistele ta meeldib, seega on asi minus, mitte kelleski teistes. Ega ma ka ei saa öelda, et just ei meeldi, aga ma ootaksin kuidagi midagi muud. Ilmselt on asi ka kultuurilises erinevus (kuigi kogu grupp on eurooplased), kuidagi see indiapärane eneseupitus ja endast kolmandas isikus rääkimine (ok, mitte kogu aeg). Ilmselgelt ma Indiasse joogakursusele ei lähe. Aga ok, on nagu on. Minu valik. Eile nägin, et neil on järgmisel sügisel anatoomia kursus, seal on kõik teised õpsid, võib-olla võtan siiski selle ka.

Aga eilse päeva juurde. Niisiis, hommik algas õpilastepoolse õpetamsiega ja ma pean ütlema, et mulle väga meeldis see formaat, kus õpetaja vahetus iga 15 minuti tagant. Kuidagi andis hoogu juurde ja poolteist tundi möödus nii, et ei märganudki. Sedapuhku pidin ise ka oma 15 minutit ära tegema – ja läks vist päris kenasti, igatahes ära ma midagi ei unustanud ja välja ei jätnud. New Yorgi päritolu Anja avaldas ka kiitust. Tagasiside, mille õhtul saime, on paraku väga hoidev ja safe, nii et ei midagi personaalset, sest oleks siiski tahtnud teada, mis konkreetselt MINUL hästi või halvasti oli. Kogu see safe space’i asi on mulle ka natuke arusaamatu, sest loomulikult ma mõistan, et inimesed peavad oma ümbrust ja kaaslasi usaldama, et üldse saaks midagi sellist teha, sest näiteks laupäeval pidime muuhulgas jõllitama partnerit, kuidas ta kõnnib ja ütlema, mida nägime. Et kas midagi eripärast tundus kõnnakus jne. Muidugi võis öelda, et ma ei soovi selles harjutuses osaleda, aga keegi ei öelnud. Aga isiklik tagasiside oleks siiski vajalik. Alati võib ju nelja silma all, kuigi safe space peaks minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tähendama ka seda, et konstruktiivne kriitika grupi ees on lubatud, kui tegu on sõbraliku kambaga, siis võib kaasõppuriteltki kasulikke näpunäiteid saada.

Pärast hommikust tundi oli kolmetunnine teoreetiline osa, kus arutasime ja mängisime läbi erinevaid võimalusi, mis võivad tunnis ette tulla. Lisaks kirjeldasime paarides hüpoteetilist tundi, kellele mõeldud ja mida seal teeme. Mina oma partneri, parlamendis töötava poola tšikiga läksime suht kergema vastupanu teed ja tegime füüsilise hip opening tunni (andke andeks, et kasutan inglise keelseid termineid, aga kuna ma kogu seda asja teen inglise keeles, harvem prantsuses, kus kasutatakse ka palju inglise keelseid asendite nimetusi, siis ma lihtsalt ei saa neid eesti keeles kirja panna – kuidagi nii võõrad paistavad. Jah, ma tean, ma pean harjutama, sest oma keeles saab tegelt kõike teha. Aga läheb aega). Üks paar oli eriti vapper ja kirjeldas tundi teismelistele, vanuseklass 12-18. See tekitas väga elava arutelu. Üldse tekitas tundides ettetulevate situtasioonide aruteleu palju vastukaja. Kodus tahaks nüüd proovida meest ja poega varese asendisse panna, sest see pidi meestel paremini välja tulema, sest nende loomulik raskuskese olla õlavöötmes, samal ajal, kui naistel on obvioosselt puusas. Ma ise jälle ei julge.

Pärast lõunat tutvustas Diana meile igasugu imevidinaid, mida saab joogas abivahenditena kasutada, eriti muljetavaldav oli toolilaadne asjandus inimestele, kes ei saa õlgade peal turiseisu teha – nägi välja nagu sünnitustool. Meie katsetasime seda vastu seina, mitte nii nagu pildil, turiseisuhirmu ega takistusi mul pole, aga näen, et see võiks ehk peapealseisuhirmu ära võtta.

Väga lahe oli ka joogatool, mõeldud inimestele, kelle kere ei võimalda maas istuda ega lamada. Lisaks sai seda kasutada kätelseisu harjutamiseks, kui muidu ei julge. Ma näiteks ei julge, seega peab endale ka tooli hankima (ei, tavaline tool ei kõlba). On ka eraldi toolijooga õpetus, mis tuleb ilmselt plaani võtta, arvestades mu hüpoteetilist sihtgruppi. Päev lõppes taas tunniajase joogapraktikaga, kus viimased neli kaasõppurit oma veerandtunnised kavad ette kandsid. Lisaks olin karma teamis – igal nädalavahetusel paarist-kolmest inimesest koosnevas tiimis, kes vaatvad, et nõud oleks pestud, tee ja kohvivesi kannus olemas ja lõpuks ruumid tolmuimejaga üle käivad. Meigib sensi, aga samas – kui ma pean seda tolmuimejat kasutama, siis ta võiks ka laetud olla. Ma veidi ikka porisesin omaette, aga kõik teised on leplikumad, nii et olen parem vait. Igatahes ütlesin Dianale lahkudes, et see oli mu lemmiknädalavahetus. Minuga paaris olnud umbes minuvanune proua, kes elab Dianaga samas külas, arvas, et see on esimene kord elus, kui ta tunenb uhkust, et elab Zottegemis :-). Vaat nii hea juhendaja oli!

Vaatasin, et siiamaani on novembris üheksa postitust. Teeks siis kokku ilusa ümamrguse numbri kümme. Nagunii ütlesin juba algsues, et ei ole kindel, kas iga päev jõuan. Kümne postitusega oleks tehtud kolmandik rehkendusest.

Kuna põlv on pärast suvist kokkupõrget autoga ikka veidike pekkis, siis käin nüüd füsioteraapias. Tähendab, täna oli teine kord. Eelmisel korral vaatasime lihtsalt, kui pekkis põlv on, ta lasi mul igasuguseid harjutusi teha, et näha, mida minust üldse loota võib, aga tänaseks oli kokku pandud väike harjutuskava, mida tema juhendamisel teen. Alustada tuleks muidugi sellest, et see noor spetsialist näeb noorem välja kui mu poeg. Aga eks ole aeg harjuda, et valmis kõrgharidusega spetsialistid võivadki su lastest nooremad olla. Minu omad muidugi ei kiirusta ka oma diplomite kättesaamisega.

Aga sa issanda püha püss, see polnud üldse teab mis trenn, kõik orienteeritud ainutl põlvele ja tegelt on see ikkagi rehabilitatsioon, aga küll oli raske. Hakkasin kohe veel rohkem imetlema inimesi, kes käivad jõusaalis ja teevad seal mitmetunniseid harjutusteseeriaid. Kuidas nad ometi jõuavad ja küll neil peab ikka jõudu olema. Katerinat mõtlen siin eelkõige, ise nii pisikene, tahaks kohe öelda “olen ise väike, kuid mu jõud on suur”. Teate ikka, kust see tsitaat on? Meie tegime kolme erinevat harjutust kolm seeriat, igas seerias 12 kordust. Siis kaks erinevat seeriat (kumbagi ühe, 12 kordust) pingutuslindiga, või mis iganes selle kummiriba nimi on, mille saab endale küll jala või mõne muu koha külge panna. Igatahes kummilindist kinni hoides põlvili sirge kerega tahapoole laskuda oli uskumatult raske. Ja rohkem vist suurt midagi ei teinudki. Kokku umbes tund aega, väike soojendus rattal ka alguses. Aga jumal hoidku, ma pidin ära surema, lihased tudisesid nagu jänesesabad, kui lõpuks lahkusin. Ja see pole isegi mingi jõusaali trenn. Igatahes hakkan seda nüüd korra nädalas tegema. Umbes kolme nädala pärast muudetakse harjutusi, pilti tehti ka põlvest, et saaks võrrelda. Ja kuna mu põlv on fucked up, nagu noor kine ütles, kui vahepeal inglise keelele üle läksime, siis tuleb arvestada, et rehabilitatsioon võtab kaua aega, käib tõusude ja mõõnadega, aga samas on ta positiivselt meelestatud – midagi katki ei ole, lihtsalt põlv ei lähe päris korralikult sirgeks. Liigesed on jäigad, kuna alates kokkupõrkest autoga, mis juhtus neli ja pool kuud tagasi, olen põlve teistmoodi kasutanud, tähendab, alguses ei kasutanud üldse, või püüdsin nii vähe kui võimalik, sest valus oli ja hiljem hakaksin tasapisi rohkem kasutama, aga siiski tavapärasest vähem ja teistmoodi. Sellest ei ole vaja muidugi järeldada, et ma käin ringi longates või kõvera põlvega – ei, tavaelus pole nähagi, ainult siis, kui põrandal istudes jalad ette sirutan, on näha, et parem põlv ei lähe päris vastu maad ja kui püsti olles kästakse põlved päris sirgeks lükata, siis on ka mõnesentimeetrine erinevus märgata. Ühesõnaga, ma olen lootusrikas, et vähemalt kevadeks on põlv korras. Praegu sellega seoses on ka vasak ehk terve jalg oluliselt tugevam. Harjutused jalapingil olid parema jalaga oluliselt raskemad. Ja suruda jõuab parem jalg ka hoopis vähem kui vasak.

Lisaks on mulle sellest kahest korrast selgeks saanud, et tahaksin hoopis rohkem füsioteraapiat õppida, mitte sedasorti joogaõpsikursust, nagu praegu teen. Selle “tšakrate avamise” asemel võiks seletada, et kui sa teed seda liigutust, siis liigub see lihas ja see tähendab, et töötab see liiges ja kui see on nõrk, siis see liiguts või too asend ei tule päris niimoodi ja võib juhtuda see või teine … ühesõnaga, jooga meeldib mulle ikka, jah, eriti yin, restaurative, hatha ja stretching, aga anatoomilisi seletusi tahaks rohkem. Sest tore küll, et iga kere on erinev ja üks saab ühte, teine teist, aga ikkagi, millises suunas peaks püüdma, et lihas töötaks kõige suurema kasuteguriga. Aga ma loodan, et rohkem ühele stiilile suunatud kursused pööravad ka anatoomiapoolele rohkem tähelepanu. Teen selle praeguse lõpuni, võtan kõik positiivse kaasa ja siis vaatan edası.

Nüüd on füsiokülastusest kaks päeva möödas ja reielihased on uskumatult valusad, ülakehas ka mõned, ilmselt rinnalihased, mida kummilindi tirimiseks kasutasin.

Disclaimer: sama, mis eelmisel postitusel

Kuigi mulle meeldib pigem jätta muljet, et purjetan sujuvalt läbi elu pidevas taganttuules või nagu nuga läbi või või mis iganes väljendi valime, pole ma siiski vaba lapsepõlvetraumadest. Ja minu oma on nimelt numbritega seotud. Nagu ma ikka ja jälle olen korranud, olen pikk inimene ja olin alati ka pikk laps. Mitte just päris selline, et mina, siis poolemeetrine vahe ja siis kõik teised, aga suure osa oma kasvueast olin ikka pikem kui teised. Teatavas vanuses muidugi jätsin kõik poisid kasvult kaugele maha, mis oli eriti valulik. Isegi mu onupoeg, kellega esimesed kümme eluaastat ühes majas elasime, oli minust hea jupi pikemaks veninud alles sõjaväest (vana hea nõuka) tagasi saabudes ja ega ma täpselt ei mäleta, millal mu vend need kolm sentimeetrit kätte sai, mis teda minust lahutavad. Kui me uude kohta elama kolisime, olin 11, siis kohapealsed sõbrad, nii poisid kui tüdrukud, olid eriliselt väikest kasvu, kaugelt nägi tõesti välja, et mänguplatsil on üks latt ja siis mingid jupatsid sebivad ümber. Sealt leidis mind ka sõudetreener ja algas täiendav kannatusterada mu kannatsterohkes teismeeas. Õrnas pubekaeas olid mu parimad sõbrannad ka sellised, kes kunagi üle 1.60 ei kasvanudki, lisaks omasid ihaldusväärset blondi pead. Sest tollal tundus mulle, et ainus vastuvõetav tütarlapse olek on lühike ja heleda peaga.

Aga natuke numbritest. Ma tõesti neid arve täpselt ei mäleta, aga laias laastus võisin olla 12-aastaselt 1.75 pikk ja kaaluda kuskil 55 kilo. Tundub nagu normaalne kehakaal, aga kui sealsamas kõrval 1.40 pikk klassiõde kaalus 40 kilo, siis on ju ilmselge, et paks olen mina. Sest keegi mulle ju ei selgitanud, et pikk kere ongi veidi raskem kui lühike kere. Peeglisse heidetud pilk küll kinnitas, et paks nagu poleks ja palju vähem kaaluv klassikaaslane paistis ümmargusem, aga kaal kinnitas teist. Mitte, et kellelgi oleks olnud võimalik mind aidata ja seletada, kuidas on, sest ma ei rääkinud oma murest ka kellelegi. Piinlik ju oli. Niisama püüdsin end näljutada. Musta kohvi hakkasin ka jooma viieteistaastaselt, kui otsustasin talvisel koolivaheajal näljakuuri läbi teha ja piim kohvis tundus küll liiga palju. Nii ma siis olengi eluaeg numbritega kimpus olnud. Samas, pärissöömishäirest olen alati siiski sammukese eemal olnud. Nüüd, vanana ma muidugi mõistan numbrimaagiat ja tudengiea kaal, mille pärast ligi kolmekümmet aastat taas tagasi sain, tundub igati hea. Mis sest, et tollal pidevalt end veidi näljutasin. See on üldine taust, lisaks veel õudus, et 13-aastasel kasvasid rinnad – ja mitte mingid väikesed muksud, aga ikka korralik prink seksisümboli rind :-). Ja need imelised nimed, millega mu vend ja tema sõbrad mind ristisid, hästi on meelde jäänud näiteks tornivärvija ja pakstiss. Ja kuigi ma oma vanematele midagi ette ei heida, siis oma poega veidi rohkem korrale manitseda siiski võinuks.

Ja kogu selle õuduse tegi hullemaks imeline nõukaaegne komme iga kooliaasta alguses lapsi kaaluda ja mõõta, nägemist ja mida veel kontrollida. Kooliõe kabinetti nagu loomakari, alukate väele ja siis seisa seal, tihedas puntras koos, nühi vastu teisi paljaid kehasid (öäk) samal ajal katsudes oma tärkavaid rindu varjata. Olgu, tüdrukud ja poisid küll eraldi. Lisaks kommenteeris kooliõde täiesti lõdvalt nii kaalusid kui pikkusi, mida parasjagu mõõtis. Ausõna, rohkem kui nelikümmend aastat on möödas, aga mul on see pilt selgelt ja sügavalt mälus. See, ma ütlen teile, on lubamatu, ebadiskreetne privaatsuse rikkumine. Aga nõuakaaegsel lapsel ja laiemas laastus ka inimesel üldse, privaatsust ju polnud. Sama tsirkus imelises pioneerilaagris, kus olen oma elu jooksul ühe korra käinud. No mille kuradi pärast oli vaja kolmeks nädalaks laagrisse tulevaid lapsi mõõta ja kaaluda, ma ei taipa.

Kehapositiivsusest. Ma pooldan kehapositiivsust selgitamaks, et kerges ülekaalus pole midagi halba ning kõik ei saagi olla ühes kaalus. Inimesed on erinevad, iga kere on erinev jne. Eriti noorte ja teismeliste hulgas. Ühesõnaga, mitte tekitada probleeme ega komplekse mittevajalike asjade pärast. Aga praegustel noortel see paistabki juba kergem ja normaalsem olevat. Mu mees, kellel on, nagu öeldud 4 tütart pluss üks poeg komplekti täiendamas, olla tüdrukute kasvades teinud ettepaneku kaal kodust minema visata, sest “pole vaja, et nad hakkavad end pidevalt kaaluma ja võrdlema, näeme ju, kui kellelgi päriselt probleem hakakb tekkima.” Nüüdseks on neljast kolm täisealised juba mõnda aega, siiamaani kellelgi probleemi ei ole. Mehel on ka loomupäraselt igati normaalsed toitumisharjumused ja loomupärane oskus mõistlikke portse süüa. Niimoodi kaaludki sama palju, kui 21 aastaselt. Perekondlik eelsoodumus siiski ka.

Aga, ma ei poolda kehapositiivsust, mis promob liigsuurt ülekaalu ja rasvumist. Sest kuigi ma ei tahtnud kasutada sõna tervislik, tähendab see ju ebatervislikkuse promomist. Sest inimene ei suuda liikuda, liigne koormus liigestele, rasvunud siseelundid ja süda, vererõhk you name it, kõik teavad nagunii. Kogu see feministlik narratiiv, et naine peab rohkem ruumi võtma jne (palun mitte valesti mõista, loomulikult peab naine avalikus ruumis, töökohtadel, valitsusasutustes ja mujal rohkem ruumi saama, aga seda ei peaks promoma mitte füüsilise suurusega) ja igasugused reelsid üleelusuuruses pööraselt rasvunud inimestest, kes vaevu püsti seistes demonstreerivad, et “this is a body” või “this is a beach and this is a body on the beach, hence a beachbody“. Ma ei tea, kuidagi normaalsemalt võiks maailmale selgitada, et heroin chic ei ole ainus väljanägemise viis.

Spordist ka natuke. Tomi oma on ainuke kogemuslugu, kus tõesti inimene liigutab ennast ja ainult selle läbi kaotab kaalu. Ta jookseb muidugi iga päev ja üpris kiiresti. Mina oma 2-3 korda nädalas oluliselt lühema distantsi ja aeglasema tempoga ei kaotaks grammigi. Kuigi mulle meeldib joosta. Või pigem meeldib mulle mõte endast jooksmas. Ma ei pea seda erinevalt paljudest ka igavaks spordialaks. Jooks on nagu meditatsioon, aitab kõik ärevuse ja ärrituse välja joosta. Eelmisel sügisel, kui olin oma jooksuvormi tipus, kuus kilomeetrit ja mõtisklesin ka Pärnus kahe silla jooksul osalemisest, vaevas mind parasjagu üks kole kodune probleem, mis muudkui näris ja näris, tekitas ärevust ja lahti ei lasknud. Ainus viis kõhukoopas närivast imelikust tundest vabaneda oli jooks. Peagi hiilis ärevus muidugi tagasi, aga sel ajal, kui jooksin ja mõni aeg pärast seda polnud ärevusest õhkagi. Lisaks meeldib mulle see tunne, mis pärast on. Aga see ongi ju see, mille pärast end liigutame – pärastine rahulolu ja enese liigutamisest tekkinud dopamiin. Aga 90% juhtudest ei kaota liigutamisega grammigi kehakaalu, kui samal ajal ei jälgi, mis suust sisse läheb. Praegu on jooksuga üsna viletsad lood, sest algul kaotasin kaalukaotusega ka jõudu ja jooksukilomeetrid kukkusid tagasi neljale, just siis, kui kere uue, kergema ja vähemlihaselise vormiga harjunud oli ja jõudma hakkas, põrkasin autoga kokku ja neli kuud ei teinud üldse midagi, esimese kuu võisin rõõmustada, et kõnnin. Oktoobris hakkasin tasapisi veidi jooksma. Kolme kilomeetri peal peal olen praegu.