Virtueality’s Blog

Puu on puude kõrgune, muru murumadal,
õnn on õnnesuurune, selg on seljataga.
Valu on mäekõrgune, usk tas murumadal,
kui me lõpuks virgume, hing on vait ja vaga.
Kui me lõpuks virgume, puu on murumadal,
muru puude kõrgune, kinni kasvand rada.
Siis näib õnn mäekõrgune, valu murumadal,
kui me lõpuks virgume, kõik on seljataga.

Taevas taevakõrgune, silmapiir on kauge,
lähedal on lähedus, kuni usk ei rauge.
Kuni ükskord virgume, hing on vait ja vaga,
kuni üle sirgume sest, mis seljataga.
Kui me lõpuks virgume, taevas jälle madal,
silmapiir on lähedal, elu seljataga.
Siis on madal kõrgemal, kõrge paistab madal,
kui me ükskord virgume, kõik on seljataga.

千里の道も一歩から

Tree’s as tall as the trees, grass grass-high,
Back behind the back, and luck in lucky size.
Pain is mountain high, faith in it grass-low,
Finally we wake, with a peaceful soul.
When finally we wake, the tree is grass-low,
Grass is tree-high, the path full-grown.
Pain is grass-low, and luck mountain-high,
When finally we wake, all is left behind.

Sky’s sky-high, horizon on top of the the hills,
Closeness so close, and faith can not be killed.
Finally we wake, with a peaceful soul when
We’ve left behind, what is behind ourselves.
When finally we wake, the sky is low again,
Horizon now so close, life behind the being,
Higher is now lower, low – higher than the hill,
When finally we wake, all is left still.

Listen here: 

http://www.youtube.com/watch?v=As__uiMWwsE

This and all 55 entries under Museum tag are to be finished by July 31st for the New Expatriate Estonians project created by Estonian National Museum, more information at https://virtueality.wordpress.com/2009/02/19/project-virtual-museum/

Ülemiselt lingilt leiab infot Eesti Rahva Muuseumi poolt algatatud Uute Väliseestlaste projekti kohta, mille tõttu peavad nii käesolev sissekanne kui ka teised 55st Muuseumi märgiga jutukesest selle aasta 31. juuliks valmis kirjutatud olema. Ganbatte!

Elu Eestis, äraminek / Life in Estonia, leaving:

Mevlana Jelaluddin Rumi – “This is love: to fly toward a secret sky, to cause a hundred veils to fall each moment. First to let go of life. Finally, to take a step without feet.” /”Armastus on: lennata salajase taeva poole, lasta sadadel kihtidel lõpmatult langeda. Kõigepealt, elust lahti lasta. Lõpuks astuda üksainus samm, jalgade abita.”

Võtta see esimene (ja viimane?) samm võib olla väga raske, jalgade abiga või abita. Kirjutada esimene sissekanne on sama raske, alati jääb puudu sellest esimesest tõukest. Ettevalmistus võib jääda ettevalmistuseks, mõte vaid mõtteks. Kui kui piisavalt soovida ja end tagant lükata, ise julgust juurde mõelda, saab kirjutatud ka esimene sissekanne ja astutud esimene samm. Üle piiri. Jalgade abita.

Nii, jalgade abita ja samm sammult vaid mõttejõu ja südamesoovi tagant lükatuna jõudsin ka mina üle esimese piiri, ning täna, vaadates ajas täpselt kümme aastat tagasi, tunnen, et hilisemad piiriületused on läinud palju kergemalt. Kronoloogiliselt lahkusin 1999. a. augustis Lätti ülikooli, kuid selle esimese üheainsa piiri ületamiseks kulus kõige rohkem aega, energiat ja ettevalmistust. Alates ülikooli ülesotsimisest, keskkooli lõpueksamitest, sisseastumiseksamitest ülikooli, suvevaheajast, kuni sellise väikese asjani nagu enda ja oma asjade üle piiri saamiseni, mis, olgugi ettevalmistustest, kujunes päris keerukaks. Kuid järgides oma unistusi, ei tundu ka väikesed viperused kuigi rasked.

Hilisem kolimine Lätist Leetu, Leedust tagasi Lätti ja siis juba Jaapanisse möödus palju kiiremini, ükski neist ei võtnud otsuse tegemisest uue elu alguseni rohkem kui lühike kuu. Ja ka otsuse ise sündisid valutumalt ja loomulikumalt, nagu olekski lugu nii edasi pidanud minema. Ja tunnen, et lugu on veel kindlasti jätkumas, ning läheb elu lõpuni edasi, ent kahjuks mitte tagasi, Eestisse. Nii et, edasi…

1. Palun kirjeldage oma elulugu enne Eestist lahkumist. Kes olid teie vanemad, milline oli teie lapsepõlv, õpingute periood, töökohad. / Please describe your life in Estonia prior to leaving. Who were your parents, what was your childhood like, as well as studies, jobs.

Stardust / Tähetolm:

Mevlana Jelaluddin Rumi – “We come spinning out of nothingness, scattering stars like dust.” / “Saabume tühjuse keerisest, ümberringi tähtedest tolmupööris.”

Kuna lahkusin Eestist, et minna ülikooli, jäid enamus õpinguid ja töökohti juba piiri taha. Siiski jõudis palju juhtuda ka juba Eestis. Keila Gümnaasiumis põhikooli ja Tallinna Inglise Kolledzhis 12. klassi lõpetanuna mõtlesin algul jätkata õpinguid Tartus politoloogia alal, kuni kuulsin koolist Riias. 

“God’s Debris”, e-book, by Scott Adams: http://images.ucomics.com/images/pdfs/sadams/godsdebris.pdf

2. Kuidas ja miks tekkis mõte Eestist ära minna? Kas sellega olid seotud mingid konkreetsed sündmused? (Mis põhjustel te ära läksite, miks siia ei saanud jääda?) / Why and how did the though to leave Estonia arise? Are there some special events or reasons behind it? (What circumstances made you leave, why could you not stay?)

Thought Experiment / Mõttearendus:

Ralph Waldo Emerson – “Life consists in what a man is thinking of all day”. / “Elu koosneb sellest, millest iga päev mõtled”.  

Täpselt ei tea millal, kuid juba varakult jõduis kohale teadmine, et niipea kui võimalik, lahkun Eestist. See võib olla mu sissesündinud meremehelik (ehk viikingijuurtest päritud) rännukihhk või alateadvuslik protest esimese kümne eluaasta vastu Nõukogude Liidus, kuid siin ma nüüd olen. Alatiseks.

3. Kirjeldage palun lahkumisele eelnenud ettevalmistusi. Mida te tegite, kellele oma plaanidest rääkisite? Ehk meenub teile mõni lugu, mis iseloomustab minekusituatsiooni. / Please describe the preparations for departure. What did you do, whom did you tell about your plans? Perhaps you can remember a story to describe the process of leaving.

 The door is round and open / Uks on lai ja lahti:

Mevlana Jelaluddin Rumi – “The breeze at dawn has secrets to tell you. Don’t go back to sleep. You must ask for what you really want. Don’t go back to sleep. People are going back and forth across the door sill where two worlds touch. The door is round and open. Don’t go back to sleep.” 

“Koidikutuulel on sulle saladusi edasi anda. Ära jää jälle magama. Pead küsima seda, mida tõesti tahad. Ära jää jälle magama. Inimesed kõnnivad edasi-tagasi üle kaht maailma ühendava lävepaku. Uks on lai ja lahti. Ära jää jälle magama.”

Pakkisin Riiga minnes mitu päeva, ja pärast seda olen aru saanud kuiväga mulle meeldib pakkida ja kolida. Meenud ka sündmus, et päev enne lahkumist tahtsid mu nn. sõbrad, kelle autoga minema pidime, alt ära hüpata, sest neile oli pakutud samaks päevaks purjekaga sõtima minna. Ei kujuta ette, kuidas ma kõik oma kotid bussiga üle piiri oleks saanud, kui õnneks oli neil piisavalt südametunnistust ikkagi plaan läbi viia.

4. Kuidas teie perekond ja tuttavad plaani suhtusid? Kas nad toetasid teid või üritasid veenda plaanist loobuma? / How did your friends and family react to your plan? Were they supportive or did they try to talk you out of it?

Friends and Family / Pere ja sõbrad:

Emerson – “Friendship, like the immortality of the soul, is too good to be believed”. / “Sõprus, nagu ka surematu hing, on liiga hea, et olla tõsi.”

Baltikumist lahkudes teadsid mu Jaapani-suunast vaid eendised ja uued töökaaslased. Emale helistasin (või kirjutasin, enam ei mäletagi) alles siis, kui olin kohale jõudnud, ja teatasin, et elan ja töötan nüüd Jaapanis. Ei ole kohanud ühtki tarkusetera, mis rohkem tõele vastaks kui see, et mida kaugemal kodust ja lähedastest, seda lähedasemad nad on. Sõbrad on teine asi, isegi kui üks pool püüab kontakti hoida (tavaliselt mina), kaovad nad pärast mõnele kirjale vastamist unustusse.

Plaanidest loobuma ei ole veel mind keegi sundinud, kui ehk kunagi kohtan kedagi, kes nende plaanidega ühineks…

5. Miks läksite just ……. (asukohamaa nimi)? Kuidas te viisa saite? Kas ametnikega suheldes tekkis probleeme? / Why did you choose to go to …? How did you get the visa? Did you have any trouble with local authorities?

Where do I start? / Kust alustada?

Emerson – “Hitch your wagon to a star.” / “Vankri vedajaks võta täht.”

Hitch your wagon to a star. Let us not fag in paltry works which serve our pot and bag alone. Let us not lie and steal. No god will help. We shall find all their teams going the other way: every god will leave us. Work rather for those interests which the divinities honor and promote, – justice, love, freedom, knowledge, utility. (Ralph Waldo Emerson, Society and Solitude ”Civilization”)

Kinnita kelk tähe taha. Ärgem teenigem tühja tööandjat kes vaid meie kukrut ja katelt täidab. Ärgem valetagem ega varastagem. Siin ei aita ükski jumal. Me leiame kõik teises suunas liikumas: jumalad jätavad meid. Tasub püüelda vaid selle poole, mida võib tõesti jumalikuks pidada – tõe ja armastuse, vabaduse, teadmiste ja väärtuse nimel. (Ralph Waldo Emerson, Ühiskond ja Üksindus “Tsivilisatsioon”) 

Lätti jõudsin ülikooli kaudu, ning tänu sellele aeti kõik dokumendid korda minu eest, ühe päeva võttis aega, et täita korralikult kõigi saja uue õpilase ankeedid ning need immigratsiooni viia. Ise ei pidanudki selleks midagi tegema, ainuke kokkupuude oli Läti ametnikega algul kooli kohta informatsiooni otsides. 1999. a. alguses ei olnud paljud kuulnudki veel Stockholmi Kõrgemast Majanduskoolist Riias, ja kuigi ma ka ise tõpset kooli nimetust ei teadnud, ei osanud Läti saatkond Eestis mu küsimuse peale rahvusvahelise majanduskooli olemasolu Riias kinnitada ning mind vaadati kui poolearulist. Alles järgnevatel aastatel sai ülikool aru oma puudujäägist ning kleepis Baltikumi suuremad linnad oma plakateid täis.

Esimene kokkupõrge Läti ametnkega tekkis aga esimesel päeval Riias, kui politsei meie auto kinni peatas põhjusel, et esituled ei põlenud. Eestis oli sel ajal teine süsteem, ja teine ka selles mõttes, mille politseinike omavaheline Lätikeelne vestlus paljastas. Mu eestlannast sõbranna, kelle poisssõbrale auto kuulus, ning kelle ema on Lätist pärit, tõlkis meile nende pika arutelu et kui palju küsida pistist nin et ei ole mõtet ametlikult vormistada. Kui ta siis nende jutu Lätikeelse vahelepõikega üllatunult katkestas, saimegi 5 lati maksmise järel tulema.

Lätis esimesel korral rohkem probleeme ei tekkinud kui välja arvata, et oma esimesel ülikoolijärgsel töökohal töötasin pool aastat tööloata. Unileveri ametnikud nimelt arvasid, et kuna mul ülikooli poolt elamisluba veel kehtis siis ei ole mõtet hakata topelt organiseerima, ja mind vormistati ametlikult tööle Eestis. Eesti puhkupäevadega, 100% ajast n.ö. komandeeritud Riiga. Kahjuks ilma komandeeringurahata.

Kõige mõttetum ja närvesöövam ajavenitus Lätis on elukoha registreerimine, milleks tuleb sõita kuskile Riia äärelinna igasuguste dockumentidega muid dokumente täitma. Teist korda Riiias elades ma seda ei teinud ja kuna elukoha registreeriimata jätmisel rikub inimene seadust, siis rikkusin seadust.

Leedu seadust oli veel kergem rikkuda sest 2003 sügisel, kui Euroopa liit oli veel rohkem kui poole aasta kaugusel, sai seal eluloa alles siis, kui esitada töökoha kinnitus, aga tööluba enne eluloa olemasolekut ei saa. Mina hakkasin tööle esimesest päevast ja kui mu maksud siis esimesel kuul Leedu riigile laekusid, avastasid nad, et mul tööluba puudub ja saatsid imigratsiooniametniku kontrollima. Ametnikuks osutus naine, ning sel ajal kui mina kohtumistetoas vaikselt värisesin, kinkisid mu kolleegid talle kotitäie L’Oreali kosmeetikat ning ta tänutäheks seletas ta ilusti lahti, kuidas siis süsteem peaks toimima. Ei advokaat ega HR inimese olemasolek ei kergendanud kõigi lubade kordaajamist ei Lätis ega Leedus, niing Euroopa Liidu tulekuga ka mingit suurt muutust märgata ei olnud.

6. Millal ja kuidas te lahkusite? Mida te kaasa võtsite? Kas te lahkusite üksi? / When and how did you leave? What did you take with you? Did you leave alone?

Võitjad / The Winners:

Rudyard Kipling – “He travels the fastest who travels alone!” / “Kui üksinda rändad, oled esimene!”

What is the moral? Who rides may read.
When the night is thick and the tracks are blind
A friend at a pinch is a friend indeed,
But a fool to wait for the laggard behind.
Down to Gehenna or up to the Throne,
He travels the fastest who travels alone.

White hands cling to the tightened rein,
Slipping the spur from the booted heel,
Tenderest voices cry ‘Turn again,’
Red lips tarnish the scabbarded steel,
High hopes faint on a warm hearth stone–
He travels the fastest who travels alone.

One may fall but he falls by himself–
Falls by himself with himself to blame,
One may attain and to him is pelf,
Loot of the city in Gold or Fame.
Plunder of earth shall be all his own
Who travels the fastest and travels alone.

Wherefore the more ye be holpen and stayed,
Stayed by a friend in the hour of toil,
Sing the heretical song I have made–
His be the labour and yours be the spoil,
Win by his aid and the aid disown–
He travels the fastest who travels alone!

[The end]

[Algus]

Lahkusin Eestist Lätti augusti keskel 1999. a. kui algasid ülikooliõpingud Riias. Täpselt üheksa aastat hiljem sündis Jaapanis mu koer Haku (Valge, jp.kl), mõned aastad enne seda oli Eestis pärast pikka elu surnud mu esimene koer Mustu (nimetatud Kalevipoja koera järgi, muidugi, Mustuke). Enne Mustut, paar kuud enne teise klassi astumist, sündis ja suri mu päris esimene koer Jorr (Hamletist, Yorick). Kõiki mu hilisemaid kolimisi arvestades ei ole võimalik olnud koera igale poole kaasa kolida, seetõttu on Haku tegelikult mul kuues koer, ning Eestis ema juures elab Ameerika kokkerspanjel Dilbert (Leedus auto alla jäänud kokkerspanjeli Washingtoni kohapärija). Tundub, et koer on nagu võtmeks, et kuskil pikemalt pidama jääda, Jaapani sain enda uue nn. elukaaslase alles märtsi alguses kui olin kolinud suuremasse korterisse, saanud pikema viisa, ja muidugi võtnud vastu otsuse siia pikalt pikalt pidama jääda. Koer teeb kindlasti ka kodusemaks, ei ole võimalust, et päevade kaupa vaid tööl istuda, ning puhkepäevadki saavad rohkem kodu lähedal veedetud.

Saabumine ja sisseelamine / Arriving and Adjusting:

Rudyard Kipling – “All the people like us are we, and everyone else is They”.  / “Kõik, kes meie moodi, on Meie, ja kõik teised on Teised.”

2007 aasta alguses, kui olin Leedust juba mõnda aega tagasi Lätis, käisin oma Leedu ülikoolis kuulamas Dr. Geert Hofstede külalisloengut teemal Managing (with) Cultural Differences. Minu küsimuse peale kultuusishoki kohta vastas ta, et proovida tundma õppida teise maa kultuuri ilma, et kogeks kultuurishokki, on nagu ujuma õppimine ilma veeta. Ning üllatavalt ongi tõsi, et mida sarnasem ja lähedam teine kultuuriruum tundub olevat, seda suuremat shokki võib oodata. Jaapanis möödus see lausa märkamatult, kas siis seetõttu, et tunnen end nagu oleksin koju saabunud, keset shintot, võitluskunste ja üliviisakaid inimesi, samal ajal kui meie naaberrriikides, ning eriti Leedus, niitis pari aasta möödudes saabunud shokk mu jalust. Ning põgenesin tagasi Lätti. Ja siis tsiviliseritud ühiskonda, nii kaugele kui võimalik Leedu katoliiklikest jutlustajates ja õpetlikest tarkadest töökaaslastest. Arvan, et ka nemad on õnnelikud, et minusugusest paganast lõpuks lahti said. Win-win situation if there ever was any!

7. Milline on teie esimene mälestus seoses uue asukohamaaga? / What is your first memory from the new land?

Lay of the land / Maamõõt:

Kipling – “And the first rude sketch that the world had seen was joy to his mighty heart, till the Devil whispered behind the leaves “It’s pretty, but is it Art?” “/ “Ja esimene pilt, mis maailmast sündis, tal südame tuksuma pani, kuni Kurat kusagil sosistas, “Jah, on küll ilus, kuid tõest vaid vari””

Leetu öösel bussiga sõites võttis mind vastu suur täiskuu. Kolm aastat hiljem autos tagasi Lätti suundudes oli natuke kurvem. Jaapanis tundsine end lõpuks vabana ja olin õnnelik, et ette kujutatud pilt saastatud suurlinnast tegelikult väga tõele ei vastanudki. Kujutage ette pilvelõhkujate kõrval asuvaid väikseid puumajakesi, mille ees pottides terved iluaiad kasvama pandud. Ja viisakamaid ja meeldivamaid naabreid ei ole kohanud kuskil maailmas.