3. septembril avaldas Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) oma iga-aastase hinnangu Eesti majandusele. IMFi hinnangul toetab eelarvepoliitika majandust tänavu rohkem, kui majandustsükli praeguses faasis vaja oleks. OECD jõudis juunis sarnaste järeldusteni, tuues esile, et senise eelarvepoliitika jätkumisel kasvab Eesti võlakoormus lähiaastatel ja ka pikemas vaates märkimisväärselt. Nii IMF kui ka OECD soovitavad alustada eelarveseisu järkjärgulist parandamist juba järgmisel aastal.

IMF ja OECD ei kirjuta Eestile täpselt ette, milliste sammudega eelarvet parandada, kuid nad osutavad mitmetele võimalustele, kuidas kulusid piirata ja maksutulusid suurendada. Konkreetne valik ja vastutus jääb poliitikutele. Oluline on, et valitud sammudel oleks püsiv mõju eelarvepuudujäägi vähendamisele, mis võimaldaks pidurdada võlakoormuse väga kiiret kasvu. Senise kursi jätkumine vähendaks Eesti võimalusi reageerida tulevastele kriisidele ja kasvavatele kuludele.

Tänavune eelarve suurendab nõudlust enam, kui majanduse praeguses seisus vaja

Eelarvepuudujääk suureneb IMFi prognoosi järgi sel aastal 4,3%ni ja järgmisel 4,9%ni SKPst. IMFi hinnangul ei õigusta majanduse praegune seis eelarvepoliitika märkimisväärset lõdvendamist. IMF ei sea seejuures kahtluse alla kaitsekulude suurendamise vajadust, kuid rõhutab, et eelarvekulud on kasvanud teisteski valdkondades. See on suurendanud nõudlust ajal, mil kallim energia juba kiirendab hinnakasvu, ning võib seetõttu hinnasurvet veelgi võimendada.

IMF peab praeguses majandusolukorras sobivaks neutraalset eelarvepoliitikat, mis ei annaks majandusele täiendavat tõuget ega pidurdaks seda, või vähemalt senisest märksa väiksemat lõdvendamist. Seega soovitab IMF oodatust suurema maksutulu ja eelarves kavandatust väiksemaks jäävatest kuludest tekkiva säästu suunata puudujäägi vähendamisse ja puhvrite taastamisse.

Nagu teistegi riikide puhul soovitab IMF ka Eestil hoiduda laiapõhjalistest energiatoetustest, mis võivad vähendada motivatsiooni energiat säästa. Lisatoetusi tuleks kaaluda üksnes siis, kui erasektori nõudlus ulatuslikult väheneb. Peale selle peaksid meetmed olema ajutised ja suunatud haavatavatele majapidamistele ja ettevõtetele. Üldisi hinnatoetusi, käibemaksu- ja aktsiisilangetusi ning hinnalagesid soovitab IMF vältida, sest need on kulukad ja neist on hiljem keeruline loobuda.

Riigi võlg on veel väike, kuid kasvab liiga kiiresti

Eesti valitsemissektori võlg oli 2025. aastal IMFi andmetel 24,1% SKPst ja Eesti kuulus sellega OECDs väikseima võlakoormusega riikide hulka. Aga siiski on võlakoormus kiiresti kasvanud: 2019. aastaga võrreldes ligikaudu 15 protsendipunkti.

Kui senine eelarvepoliitika jätkub, püsib eelarvepuudujääk suur. Nii IMFi kui ka rahandusministeeriumi prognooside järgi ületab see vähemalt 2029. aastani 4% SKPst. IMFi hinnangul  viiks sellise eelarvepoliitika jätkumine riigivõla pikemas vaates jätkusuutmatule kasvurajale: valitsemissektori võlakoormus kasvaks 2025. aasta 24%-lt 2031. aastaks üle 40% SKPst. Pikema vaate prognoosidega kaasneb küll märkimisväärne ebakindlus, kuid samal kursil edasi minnes võib võlakoormus ulatuda 2040. aastaks ligikaudu 70%ni SKPst.

Kasvu taga on see, et eelarvekulud suurenevad, kuid maksutulud kehtiva maksupoliitika korral suuresti ei muutu. Püsivalt suur puudujääk tähendab aga uut laenuvajadust ja järjest suuremat võlakoormust.

Piisav eelarvepuhver on vajalik, et toime tulla väliste šokkide ja tulevaste kulusurvetega

IMF annab võlataseme soovituse igale riigile eraldi. Eesti puhul arvestatakse soovitustes väikese ja avatud majanduse tundlikkust väliste šokkide, sh geopoliitiliste riskide suhtes, majanduskasvu küllaltki suurt kõikumist ja riigi rahastamisvõimalusi. Seetõttu peab IMF vajalikuks pidurdada võla kiiret kasvu juba ajal mil võlatase on veel madal, et Eestil säiliks piisav tegutsemisruum tulevaste šokkide ja kasvava kulusurvega toime tulla. 

OECD toob tulevaste kulusurvetena esile rahvastiku vananemise, kliimapoliitika, kaitsevajadused, hariduse ja tervishoiu. IMFi arvutuse järgi võiks pensionide asendusmäära tõstmine ELi keskmise lähedale nõuda lisakulusid ligikaudu 2,5% SKPst, tervishoiukulude suurendamine umbes 2% SKPst ning energiajulgeoleku tugevdamine ligikaudu 1% SKPst aastas.

IMF soovitab alates 2027. aastast struktuurset eelarvepositsiooni igal aastal 0,5 protsendipunkti võrra parandada, kuni eelarvepuudujääk jõuab umbes 1%ni SKPst. Selle tulemusel stabiliseeruks võlakoormus keskpikas vaates ligikaudu 35% juures SKPst. Eelarveseisu ei peaks seejuures parandama üksnes kulude vähendamisega, vaid leida tuleks mõistlik tasakaal kulude kasvu piiramise ja täiendavate tulumeetmete vahel.

Kulude poolel võiks piirata avaliku sektori palgakulude kasvu, toetusi paremini sihtida ning suurendada rahaliste peretoetuste kõrval kvaliteetsete teenuste, sealhulgas lastehoiu ja alushariduse osakaalu.

OECD toob välja, et Taani, Soome ja Ungari kulutavad perepoliitikale Eestiga võrreldava osa SKPst ehk umbes 3%, kuid rahaliste toetuste osakaal on väiksem ja suurem osa suunatakse just teenustesse. Tervishoius tuleks tõhustada teenuste korraldust, pöörata rohkem tähelepanu ennetusele ja vähendada tööjõupuudusest tingitud ajutiste lahenduste kasutamist.

Tulude poolel soovitab IMF vältida samme, mis vähendaksid olemasolevatest maksudest saadavat tulu, sealhulgas automaksu tühistamist või toiduainete käibemaksu alandamist. Kaaluda tuleks üldise maksuvaba tulu mõju tasakaalustamist tulumaksumäära tõstmise või täiendava maksumäära kehtestamisega. Lisaks soovitab IMF hinnata ettevõtete jaotatud kasumi maksustamise eeliseid ja puudusi ning suurendada kinnisvaramaksude rolli.

Ka OECD soovitab koostada kulude kasvu piiramise ja maksutulude suurendamise pikaajaline kava, mis arvestaks muu hulgas kaitsekulude, rahvastiku vananemise ja energiajulgeolekuga.

Läti ja Leedu seisavad silmitsi sarnaste muredega

Eesti olukord ei ole erandlik. 2025. aastal oli võlakoormus Eestis 24,1%, Leedus 39,5% ja Lätis 47,5% SKPst. Meie võlatase on küll naabrite omast praegu mõnevõrra madalam, kuid senise puudujäägi püsimisel kasvaks see kiiresti. Leedu puhul prognoosib IMF, et võlg jõuab praeguse poliitika jätkumisel 60%ni SKPst juba 2033. aastaks.

Kõigi kolme Balti riigi ees seisab aga sama põhiküsimus: kuidas rahastada kaitse, rahvastiku vananemise ja energiajulgeolekuga seotud püsikulusid nii, et võlakoormus ei hakkaks kiiresti kasvama. Nii IMF kui ka OECD soovitavad sellele reageerida juba lähiaastatel, kuigi võetavate meetmete rõhuasetus on riigiti erinev. Ühine sõnum on, et otsuste edasilükkamine vähendab tulevasi valikuvõimalusi. Suurema võlakoormuse ja kasvavate intressikulude korral tuleks eelarveseisu hiljem järsemalt parandada.

Kõigi kolme riigi puhul nähakse lahenduse osana nii kulude süsteemset ülevaatamist kui ka maksutulude suurendamist. Maksupoolel tõusevad korduvalt esile kinnisvaramaksud, maksubaasi laiendamine ja maksukuulekuse parandamine. OECD soovitab nii Lätis kui ka Leedus ühendada lisatulud kulude ülevaatamise ja avalike teenuste tõhusama korraldamisega.

Artikkel on varasemalt avaldatud Delfis.

Rahvusvahelise Valuutafondi 2026. a. artikkel IV konsultatsioonide lõpp-raportiga saab tutvuda Eesti Panga kodulehel.