Puuvill

Puuvillatootmine Euroopa Liidus

Viimastel aastatel on puuvillatootmiseks kasutatava pindala suurus Euroopa Liidus mõnevõrra kõikunud: see kasvas 2017. aasta 325 000 hektarilt 362 000 hektarini 2020. aastal, seejärel hakkas vähenema ja jõudis 2024. aastal 290 000 hektarini. 2023. aastal jõudis ELi toorpuuvillatoodang 10,4 tonnini, mis moodustab 4% maailma toodangust.

Puuvilla toodetakse ELis ainult kolmes riigis, eelkõige Kreekas ja Hispaanias. Kuigi puuvill moodustab suhteliselt väikese osa ELi põllumajanduse kogutoodangust, on tal oluline roll Euroopa teatavate piirkondade kohalikus majanduses ja maapiirkondade tööhõives.

Puuvillatootmine Hispaanias

Hispaania (peamiselt Andaluusia) hõlmab ligikaudu 20% ELi puuvillakasvatuse pindalast ja toodangust. Puuvilla kasvatamine algas juba keskajal, kuid sektor kasvas ja laienes 20. sajandi keskel.

Puuvillatootmine Bulgaarias

Bulgaarias hõlmab puuvillakasvatus umbes 2000 hektarit.

Puuvilla kasvatamine ja kiudude töötlemine

Puuvilla kasvatamine algab puuvillaseemnete külvamisest, mis toimub tavaliselt kevadel. Taimedele kasvavad kuprad, mis sisaldavad puuvillakiudusid ja seemneid. Kui kuprad on valminud, korjatakse need käsitsi või mehaaniliselt ning saadetakse toorpuuvillatööstusesse, kus kiud eraldatakse seemnetest.

Pikad puuvillakiud puhastatakse, pressitakse pallideks ning saadetakse ketramiseks ja kudumiseks puuvillavabrikutesse. Lühikesed ülejäänud kiud ehk puuvillalinter puhastatakse seemnetest ning töödeldakse tööstus- ja tarbekaupadeks.

Selles protsessis kasutatakse kogu puuvillataim tõhusalt ära.

Puuvilla kasutamine

Puuvill ühises põllumajanduspoliitikas

Puuvillatoetust hakati maksma aastal 1981, kui Kreeka ühines tollase Euroopa Ühendusega. Nagu kõigil teistel põllumajandustootjatel, on puuvillakasvatajatel ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames õigus saada otsetoetusi ja ökokavade kaudu lisatoetust, tingimusel et kasutatavad põllumajandustavad vastavad asjaomase ELi liikmesriigi ÜPP strateegiakavas ja muudes maaelu arengu kavades kehtestatud keskkonnakriteeriumidele.

Lisaks annab EL puuvilla eritoetust, mis on piiratud teatava baaskülvipinnaga ELi liikmesriigi kohta. Toetust makstakse hektari kohta vastavalt tegelikult koristatud puuvilla miinimumkvaliteedile. Selle saamiseks peavad põllumajandustootjad kasvatama puuvilla ELi liikmesriigi poolt lubatud maa-alal, kasutama lubatud sortide seemneid ja koristama saaki tavapärastes kasvutingimustes (vastavalt määrusele (EL) 2021/2115). Puuvilla eritoetuse eesmärk on tagada, et puuvilla tootmispiirkondades ei tekiks tootmise katkemise ohtu.

Puuvilla eritoetus on igal aastal ette nähtud maksimaalselt 301 500 hektari ulatuses. Neist 250 000 hektarit asub Kreekas ja 48 000 hektarit Hispaanias.

Puuvilla panus kestlikku põllumajandusse

• Keskkond. Puuvillakasvatuses on üha enam kasutusele võetud keskkonnasõbralikke kasvatusmeetodeid, näiteks täppispõllumajandus ja integreeritud taimekaitse, et minimeerida keskkonnamõju. Need meetodid tagavad mullatervise, vähendavad veekasutust ja toetavad elurikkust, sillutades teed kestlikule tulevikule.
• Ühiskond. Puuvillakasvatus toetab maakogukondi, luues töökohti ja parandades elukvaliteeti algatustega, mis keskenduvad õiglastele töötavadele, kus töötajatele on tagatud õiglane töötasu ja turvalised töötingimused, ja aitavad nii kaasa ühiskonna võrdsusele ja heaolule.
• Majandus. Puuvillatööstus hoogustab kohalikku majandust – ta annab oma osa SKP-sse ja toetab abisektoreid, nagu toorpuuvillatööstus, ketramine ja tekstiilitootmine. Nendes tööstusharudes edendatakse innovatsiooni ja kulutasuvust, mis tugevdab nende konkurentsivõimet maailmaturul.