Külastasin mõned kuud tagasi Poolas filmifestivali „New Horizons“, mille raames sattusin režissööri Radu Jude ja tema perekonnaga sööma veganlihapalle ühe järvemajakese väliterrassil. Kuna peagi oli Locarnos esilinastumas tema kolmetunnine mängufilm „Dracula“ (2025), siis küsisin Judelt puht isiklikust huvist: „Mis on teie lemmik vampiirifilm?“, mille peale vaatas režissöör mulle stoilisel pilgul umbes kümme sekundit silma ja ütles: „Ma ei tea. Ma vihkan vampiirifilme.“ Võib-olla oli Jude pahur, et pühapäeva lõunal ei leitud talle lubatud šoti viskit; võib-olla peitub just sellises lakoonilises trotsis tema autoripositsiooni tuum. Niisugune kerge põlgus sentimentaalsuse ja žanrilisuse vastu läbib ka tema selle aasta teist täispikka mängufilmi „Kontinentaal 25“.
Filmi avab kodutu Ion (Gabriel Spahiu), kes uitab üksinda animatrooniliste dinosaurustega täidetud teemapargis, korjab pudeleid, kuseb keset tänavat ja palub möödujatelt tööd või raha. Ta elab rahulikult ühe kortermaja keldris, kuni tema teele satub kohtutäitur Orsolya (Eszter Tompa), kelle ülesanne on mees hoonest välja tõsta. Kui Ion end Orsolya külaskäigu ajal üles poob, jääb naine süü ja eneseõigustuse vahele lõksu. Järgneb lõputuna näiv jaurupidu, kus naine jutustab juhtunut ümber lähedastele ja võõrastele lootuses hingevaeva sõnadega lahjendada.
Radu Jude on Rumeenia uue laine olulisemaid ja vastuolulisemaid filmitegijaid, kes ei karda vaadata ausalt otsa iseendale, oma riigile ja publikule. Tuntud loomingulise anarhistina, oskab ta argireaalsust naeruväärsuseni moonutada, mis annab tema filmidele võrdselt nii dokumentaalse kui ka sürreaalse mõõtme. Parajalt ironiseeriva filtri tõttu ei mõju tema filmid kunagi läbinisti masendavana, kuigi sünopsisest võib tihtipeale selline mulje jääda. Režissöörina on Jude tegutsenud peaaegu 20 aastat, kuid väärtfilmipubliku teadvusse jõudis ta ajaloolise draamaga „Aferim!“ (2015), millega pälvis Berliini filmifestivali Hõbekaru parima režissööritöö eest. Hilisemal perioodil on Jude liikunud esseistliku ja eksperimentaalse filmikunsti suunas, mis on teravalt eneseteadlik ja sageli provokatiivne. Suuresti tegelevad tema filmid küsimusega, kuidas ajalugu, rahvuslik trauma ja isiklik maailmatunnetus elavad edasi postsotsialistlikus ühiskonnas. Sellega on Jude loomingust saanud vajalik kultuuriline peegel, mis ühestki küljest ei romantiseeri postsovetlikku nostalgiat, vaid kujutab seda kui murenevat ruumi, milles identiteet otsib lakkamatult uut kuju.
Samuti on Jude igal aastal uut filmi esitleva tempoga autor, kes ei pea aega raiskama suurtele produktsioonidele. Peaaegu olematute ressurssidega valmis tehtud „Kontinentaal 25“ kasutab sama võttegruppi ja võttepaiku kui paralleelselt valminud 1,5 miljoni eurose eelarvega „Dracula“ (2025). Peamine motiiv on tegevuse piirkond Transilvaania – paik, mis on sajandeid olnud ungarlaste, sakslaste ja rumeenlaste vaidlusalune territoorium ja seetõttu rahvusliku identiteedi poolest üks keerulisemaid piirkondi Euroopas. Ungari vähemus moodustab seal ligi neljandiku elanikkonnast ning poliitilised, keelelised ja kultuurilised pinged süvenevad tänapäevalgi. Ka kohtutäitur Orsolya on päritolult ungarlane, kes ühes stseenis oma poliitiliselt radikaalse emaga nii raksu läheb, et ema viskab ta korterist välja ja hüüab veel järele „hoor!“. Jude kasutab seda mikrotasandit varjatud mootorina. Filmis ei eksisteeri lihtsalt üks kodutu, üks kohtutäitur ja kentsakad kõrvaltegelased, vaid ajaloost ja geopoliitikast läbi imbunud indiviidid, kelle taust väljendub igas pisemaski žestis, dialoogis ja valikus. Sellises kihistunud ruumis muutub iga moraalne küsimus poliitiliseks ja just see põimumine annab filmile selle tõeliselt intellektuaalse kaalu.
Sisemine ja kollektiivne pingeseis kajastub ka filmi vormis, mis laseb vaatajal tajuda situatsioonide absurdi ja kasvavat traagikat läbi lihtsa, otsekohese ja vahetu kaameratöö. Lihtsalt öeldes puudub eriline kinematograafiline nišš ja igasugune visuaalselt tajutav atmosfäär. Tegemist on üdini toore, kellade ja viledeta filmiga, mis on emilcioranliku inertsi pealt vaadatuna isegi liialt apaatne. Narratiivi ei koorma liigsed emotsioonid, romantika ega lunastus; ka filmimaagiat tuleb luubiga jahtida, sest iPhone 15ga üles võetud kaadrid loovad Balkani versiooni neorealismist. Nagu Jude toonitas Berlinale pressikonverentsil, huvitab teda järjest enam varajase filmikunsti käsitlemine loomingus, peamiselt selle naiivsus, lihtsus ja eetiline selgus, mis omandab tänapäeval uue melanhoolse tähenduse. Sel põhjusel pole ka imestada, et „Kontinentaal 25“ on otsene kummardus Roberto Rossellini 1952. aasta filmile „Europa ’51“.
Kui Rossellini staariks oli Ingrid Bergman, siis Judel on selleks üliandekas Orsolyat kehastav Eszter Tompa, kelle näost peegelduv igavene abitus olukorraga toime tulla mõjub üdini veenvalt. Tompa rumeenia-ungari-saksa päritolu on samuti huvitav aspekt, seda enam et filmis võib kõiki kolme keelt ka kuulda. Tompa esituses on midagi tõeliselt siirast. Tema reaktsioon pole pelgalt kujund, vaid läbielatud šokk, mis paneb karakteri elu ja surma üle tõsiselt mõtlema. Jude laseb neil kultuurilistel ja olemuslikel nüanssidel sulavalt seguneda ning kokku tuleb üks parajalt kohmakas, kuid usutav karakter, kellega on lust kaasas olla, isegi kui film on tempolt uimane.
Jättes filmi narratiivse ja visuaalse poole kõrvale, siis on „Kontinentaal 25“ iseloomult nagu üks pikk vestlus pärast vastikut päeva mõnes umbses kodubaari suitsunurgas. Olgugi et Orsolyat saadab filmi vältel suur tung rääkida oma traumast, nihkuvad need vestlused alati mujale – sõdadele, poliitikale, teatrilukku, lapsepõlve ja religiooni. Puudu pole ka viimse vindi peale keeratud juhuseks pargis endise tudengiga, kes nüüd toidukullerina töötab ja Orsolyale zen-budistlikke tarkuseteri jagab. Kuigi „Kontinentaal 25“ on näiliselt väiksem film, siis on filmi üks produtsent Rodrigo Teixeira produtseerinud ka sellised filmid nagu „Frances Ha“, „Kutsu mind oma nimega“, „Nõid“ ja „Majakas“ või tänavu rahvusvahelise filmi Oscari võitnud „Ma olen veel siin“.* Tema kohalolu lisab projektile rahvusvahelise mõõtme, kuid film ise jääb sügavalt lokaalseks ruumiks, kus Euroopa modernsus ja idapoolne melanhoolia kokku põrkavad.
„Kontinentaal 25“ on tõestus Jude võimest panna loominguline energia tööle piiratud tingimustes. Film, mis sündis kümne päevaga teise suurema projekti varjus, näitlejatele maksmata ja vaid kirgliku pühendumuse toel, võitis Berlinalel parima stsenaariumi Hõbekaru – igati väärikas sooritus! Pole vaja uhkeid eriefekte, värvikeerajaid, objektiive ja kostüüme, et teha rahvusvahelise haardega linateos. Nagu Jude ise Poola järvemajakeses ütles, siis pidi see film sündima just sellistes tingimustes, sel hetkel ja niivõrd spontaanselt, sest kui autoril on tõesti midagi öelda, jõuab see alati vaatajani. Võib-olla on sellistes oludes loomine üks tõelise autorifilmi aluseid.
* „Frances Ha“, Noah Baumbach, 2012; „Call Me by Your Name“, Luca Guadagnino, 2017; „The Witch“, Robert Eggers, 2015; „The Lighthouse“, Robert Eggers, 2019; „Ainda Estou Aqui“, Walter Salles, 2024.
