11.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 380/31

—

võttes arvesse 1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni lepingut ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

—

võttes arvesse komisjoni 8. oktoobri 2010. aasta teatist „Arukas reguleerimine Euroopa Liidus”(KOM(2010)0543);

—

võttes arvesse oma 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni „Parem õigusloome – Euroopa Komisjoni 15. aruanne vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artiklile 9” (1);

—

võttes arvesse oma 21. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni „Parema õigusloome 2006“ kohta vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artiklile 9 (2);

—

võttes arvesse oma 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni „Parema õigusloome 2005” kohta: subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamine – 13. aastaaruanne (3);

—

võttes arvesse oma 10. juuli 2007. aasta resolutsiooni õigusaktidega kehtestatud halduskulude minimeerimise kohta (4);

—

võttes arvesse oma 16. mai 2006. aasta resolutsiooni „Parema õigusloome 2004” kohta: subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamine – 12. aastaaruanne (5);

—

võttes arvesse oma 20. aprilli 2004. aasta resolutsiooni ühenduse õigusaktide ja nõuandemenetluste mõju hindamise kohta (6);

—

võttes arvesse 16. detsembri 2003. aasta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni institutsioonidevahelist kokkulepet parema õigusloome kohta;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel novembris 2005 kokku lepitud institutsioonidevahelist ühist lähenemisviisi mõju hindamisele;

—

võttes arvesse kontrollikoja eriaruannet nr 3/2010;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi tellitud ELi liikmesriikides mõjuhindamist käsitleva uuringu tulemusi;

—

võttes arvesse komisjoni 15. jaanuaril 2009 avaldatud mõjuhindamise juhiseid koos lisadega (SEK(2009)0092);

—

võttes arvesse komisjoni 5. juuni 2002. aasta teatist mõjuhindamise kohta (KOM(2002)0276);

—

võttes arvesse 20. oktoobri 2010. aasta Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkulepet;

—

võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2010 aasta teatist „Üleilmastumise ajastu terviklik tööstuspoliitika: jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime kesksele kohale” (KOM(2010)0614);

—

võttes arvesse mõjuhindamise komitee 24. jaanuaril 2011 avaldatud 2010. aasta aruannet (SEK(2011)0126);

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni esimehe 16. novembri 2010. aasta kirja raportöörile, milles on esitatud 20 nädalani pikendatud rasedus- ja sünnituspuhkuse mõjuhinnangust saadud kogemused;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0159/2011),

A.

arvestades, et mõjuhindamised kujutavad endast õigusalase tegevuse eeldatavate mõjude korrapärast hindamist;

B.

arvestades, et läbipaistva, selge, tõhusa ja kõrge kvaliteediga regulatiivse keskkonna loomine peaks kuuluma Euroopa Liidu poliitika prioriteetsete eesmärkide hulka;

C.

arvestades, et mõjuhinnangutel on parema õigusloome seisukohalt positiivne mõju ühenduse õigusaktide kvaliteedi üldisele parandamisele;

D.

arvestades, et kehtiva Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel tekkivad probleemid tulenevad muu hulgas ka õigusaktide puudulikult koostatud tekstidest ja selle eest kannavad ühist vastutust kõik Euroopa õigusloomeorganid;

E.

arvestades, et Lissaboni leping sisaldab horisontaalseid sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud sätteid (ELi toimimise lepingu artiklid 9 ja 11), mida tuleb liidu poliitika ja tegevuse määratlemisel ja teostamisel arvesse võtta ning mis nõuavad iga õigusakti ettepaneku sotsiaalse ja keskkonnamõju süvaanalüüsi;

F.

arvestades, et uute õigusaktide vastuvõtmisel, kehtivate õigusaktide lihtsustamisel ja ümbersõnastamisel saab mõjuhinnangute abil parandada nende õigusaktide sotsiaalsete, majanduslike, keskkonna- ja tervisemõjude hindamist ning vastavust põhiõigustele ning seega võivad mõjuhinnangud aidata vähendada bürokraatiat ja tagada Euroopa Ülemkogu seatud eesmärkide saavutamisel ELi poliitikate vahel kooskõla;

G.

arvestades, et komisjoni arvamuse kohaselt on mõjuhindamise komitee sõltumatu, kuigi see kuulub komisjoni presidendi alluvusse ja koosneb eri peadirektoraatide kõrgetest ametnikest ning seda juhatab asepeasekretär; arvestades, et see moonutab teavet ja rikub seega vajalikku neutraalsust;

H.

arvestades, et korduvalt on avaldatud toetust sõltumatute mõjuhinnangute kasutamisele Euroopa Liidus;

I.

arvestades, et komisjoni läbiviidavad mõjuhindamised ei ole ühesuguse kvaliteediga ja need on sageli pigem õigusakti ettepaneku põhjendused kui faktide objektiivne hindamine;

J.

arvestades, et mõjuhinnanguid võidakse kasutada ELi õigusaktide ja poliitika arengu või jõustamise asjatuks bürokraatlikuks tõkestamiseks;

K.

arvestades, et parlament, nõukogu ja komisjon kohustusid 16. detsembri 2003. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes ja 2005. aasta novembri institutsioonidevahelises ühises lähenemisviisis mõju hindamisele ning parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete 20. oktoobri 2010. aasta raamkokkuleppes sõnastama parema õigusloome tegevuskava, ja arvestades, et see resolutsioon sisaldab konkreetseid ettepanekuid mõjuhindamise parandamiseks;

L.

arvestades, et komisjon järgib tööstuspoliitikas uut lähenemisviisi, mille kohaselt tuleb kõiki majandusele olulist mõju avaldavaid poliitilisi ettepanekuid põhjalikult analüüsida, pidades silmas nende mõju konkurentsivõimele,

1.

rõhutab, et mõjuhinnangud on oluline abivahend aruka ja parema õigusloome saavutamiseks kogu poliitilise tsükli vältel ja et Euroopa õigusloojad peaksid tulevikus seda rohkem kasutada, et paremini hinnata oma poliitiliste valikute majanduslikke, sotsiaalseid, keskkonna- ja tervishoiualaseid tagajärgi ning nende mõju kodanike põhiõigustele, pidades meeles, et üks kriteeriumidest on kulude ja tulude analüüs;

2.

suhtub positiivselt teatisse aruka reguleerimise kohta ning rõhutab, et mõjuhinnangud peaksid täitma peamist rolli kogu poliitilises tsüklis alates õigusakti kavandamisest kuni selle rakendamise, jõustamise, hindamise ja läbivaatamiseni; rõhutab kaalutletud ja täielikult teabel põhinevate otsuste tegemise olulisust õigusaktide ettepanekute koostamise etapis, sest see võib parandada nii tulemuste kvaliteeti kui ka lühendada õigusloomeprotsessi kestust;

3.

rõhutab, et õigusaktide kõrge kvaliteedi tagamiseks ning samuti nende asjakohaseks ülevõtmiseks, kohaldamiseks ja jõustamiseks on vaja põhjalikku mõjuhindamist;

4.

rõhutab, et mõjuhindamine ei ole mingil juhul poliitilise arutelu ega seadusandja demokraatliku otsustusprotsessi aseaine, vaid aitab poliitilist otsust üksnes sisuliselt ette valmistada;

5.

rõhutab, et mõjuhindamised peavad toimuma poliitika arendamise varajastes etappides; rõhutab, et mõjuhindamised peaksid olema täiesti sõltumatud ja põhinema alati võimalike mõjude objektiivsel analüüsil;

6.

rõhutab, et paremat õigusloomet käsitlevale institutsioonidevahelisele kokkuleppe kohaselt peavad kaasseadusandjad enne iga sisulise muudatuse vastuvõtmist viima läbi mõjuhindamise, kui nad leiavad, et see on asjakohane ja õigusloomeprotsessi jaoks vajalik;

7.

peab vajalikuks kõigi mõjutatud poliitikavaldkondade välisekspertide ja sidusrühmade kaasamist mõjuhindamisprotsessi, et tagada sõltumatus ja objektiivsus; rõhutab seoses sellega põhimõttelist erinevust avaliku arutelu ja sõltumatu mõjuhinnangu vahel; märgib, et mõjuhindamise lõpptulemus ja kvaliteedikontroll peavad jääma Euroopa Liidu institutsioonide vastutusalasse, et tagada nende läbiviimine samade kõrgete standardite kohaselt;

8.

kutsub mõjuhinnangute koostamisel üles tagama maksimaalset läbipaistvust, kaasa arvatud õigusakti ettepaneku laiaulatuslike tegevuskavade varajane avaldamine, et tagada kõikidele sidusrühmadele samaväärne juurdepääs õiguslikule menetlusele; on seetõttu samuti seisukohal, et komisjoni praegust konsulteerimisperioodi tuleks pikendada 12 nädalani;

9.

on seisukohal, et riiklikud haldusasutused või nendest sõltuvad ettevõtjad ei tohi heaks kiita nende projektide mõjuhinnanguid, mille sponsorid nad ise on;

10.

peab oluliseks, et liikmesriigid viiksid enne õigusakti vastuvõtmist läbi mõjuhinnangute kontrolli, et hinnata õigusakti ettepaneku mõju siseriiklikele õigusaktidele ja riiklikele poliitikavaldkondadele; nõuab suurema järelhindamise teostamist ja kohustuslike vastavustabelite kaasamise täiendavat kaalumist, et tagada ELi õigusaktide nõuetekohane rakendamine liikmesriikides ja nende eesmärkide täitmine;

11.

arvab, et mõjuhinnang on sobiv vahend, et kontrollida komisjoni ettepanekute asjakohasust ja eelkõige subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimist ning selgitada kaasseadusandjatele ja üldsusele üksikasjalikumalt põhjuseid, miks mingi meede välja valiti;

12.

rõhutab, et hea mõjuhinnangu olulised osad on probleemi määratlemine, konsulteerimine asjaomaste pooltega, eesmärkide kindlaks määramine ja strateegiliste tegevusvõimaluste väljatöötamine;

13.

peab oluliseks, et õigusakti ettepanekuga kaasneks alati mõjuhinnang; märgib, et see võib vajaduse korral kehtida ka Euroopa Liidu õiguse lihtsustamise ja uuesti sõnastamise kohta ning vastavalt ELi toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 sätetele ka delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide kohta;

14.

peab mõjuhinnangut n-ö elavaks dokumendiks, mis on õigusloomeprotsessi osa; rõhutab vajadust tagada piisav paindlikkus, et ka tulevikus saaks õigusloomeprotsessi käigus teha mõjuhinnanguid;

15.

nõuab mõjuhinnangute puhul arvestamist paljude kriteeriumidega vastavalt tervikliku lähenemisviisi põhimõttele ja mitte üksnes keskenduma kulude ja tulude analüüsile, et anda õigusloojale seeläbi võimalikult täiuslik ülevaade; juhib sellega seoses tähelepanu 16. detsembri 2003. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes ja 2005. aasta ühises lähenemisviisis välja toodud majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaaspektidele, mida tuleks ühises hinnangus arvesse võtta; rõhutab seoses sellega, et tuleb tagada ELi poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki liidu eesmärke ja järgides pädevuse andmise põhimõtet, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 7;

16.

nõuab, et mõjuhindamise raames tehtaks alati ka kulude ja tulude analüüs, s.t kontrollitaks kõikide kulusid sisaldavate programmide ja meetmete kulutasuvust, samuti nende võimalikku mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKE); nõuab sellega seoses väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act” 2008. aastal esitatud VKE-testi järjekindlat rakendamist; tuletab meelde, et iga seaduse korral, mis VKE-sid koormab, tuleb olemasolevaid eeskirju põhjalikult hinnata, eesmärgiga vähendada VKEde üldist reguleerimisega seotud koormust;

17.

nõuab, et mõjuhindamise raames analüüsitaks põhjalikult kõiki uusi poliitilisi ettepanekuid, millel on oluline mõju tööstuslikule konkurentsivõimele; nõuab samuti, et ELi õigusaktide mõju kohta Euroopa majanduse konkurentsivõimele viidaks läbi järelhindamine; märgib, et ka komisjon teatas sellisest lähenemisviisist oma teatises üleilmastumise ajastu tervikliku tööstuspoliitika kohta;

18.

rõhutab vajadust teha järeldused olemasolevate õigusaktide järelhindamisest ja Euroopa Kohtu asjakohase kohtupraktika analüüsist, samuti rõhutab, et enne ettepaneku tegemist uue õigusakti vastuvõtmiseks on vaja kaaluda, millised strateegilised valikud on selles poliitikavaldkonnas võimalikud;

19.

nõuab, et Euroopa tasandi mõjuhinnangutes tuleks tähelepanu pöörata Euroopa lisandväärtusele ka selles osas, milline kulude kokkuhoid kaasneb üleeuroopalise lahendusega ja/või millised täiendavad kulutused lisanduvad liikmesriikidele juhul, kui üleeuroopalist lahendust ei ole;

20.

on seisukohal, et mõjuhinnangutes tuleks võtta arvesse mõju ELi majanduspartnerlustele, samuti mõju, mida avaldab teatud Euroopa standardi valimine rahvusvahelise standardi asemel;

21.

rõhutab, et õiguslooja käsutuses olevaid alternatiive täielikult kaaluvate mõjuhinnangute juurde peab alati kuuluma ka meetmete mittevõtmise valiku põhjalik analüüs;

22.

rõhutab, et mõju hindamine ei tohi kaasa tuua suuremat bürokraatiat ega mittevajalikke viivitusi õigusloomemenetluses; on siiski seisukohal, et usaldusväärse tulemuse saamiseks tuleb mõjuhinnangu koostamiseks anda piisavalt aega; rõhutab sellega seoses, et mõjuhinnangut ei tohi kuritarvitada soovimatute õigusaktide vastuvõtmist takistava vahendina; nõuab seetõttu tungivalt mõjuhinnangute ladusaks ja õigeaegseks koostamiseks tungivalt selliste tehniliste ja halduslike eelduste loomist nagu raamkokkulepped, kiirendatud pakkumismenetlused ja omavahendite optimaalne kasutamine;

23.

kutsub kooskõlas parimatest tavadest lähtuva lähenemisviisiga üles järgima nende riikide kogemust, kus mõjuhinnanguid tehakse juba aastaid, et parandada sellega jätkuvalt mõju hindamist Euroopa Liidu tasandil;

24.

nõuab mõjuhinnangute kaasajastamist kogu õigusloomeprotsessi vältel, et oleks võimalik võtta arvesse kõik protsessi ajal toimuvad muudatused;

25.

rõhutab, et mõju ei tuleks hinnata üksnes enne õigusakti vastuvõtmist (ex ante), vaid ka õigusakti vastuvõtmise järel (ex post); tuletab meelde, et sel viisil on võimalik paremini hinnata, kas õigusaktid eesmärgid on tõepoolest saavutatud või mil määral tuleks õigusakti kohandada või ka säilitada; rõhutab sellest hoolimata, et õigusakti vastuvõtmise järgne hindamine ei tohiks kunagi asendada komisjoni kohustust aluslepingute täitmise järelvalvajana jälgida tulemuslikult ja õigeaegselt seda, kas liikmesriigid liidu õigust kohaldavad;

26.

rõhutab komisjoni esmast kohustust viia aluslepingu kohase algatusõiguse kasutamisel läbi oma ettepanekute kvaliteetsed mõjuhinnangud;

27.

tunnistab, et komisjon on viimastel aastatel mõjuhinnangute kvaliteeti parandanud, kuid rõhutab, et seda tuleb veelgi parandada;

28.

juhib sellega seoses tähelepanu 2006. aastal loodud komisjoni mõjuhindamise komiteele (Impact Assessment Board – IAB), mis kannab olulisel määral vastutust komisjoni enda mõjuhinnangute arengu eest;

29.

rõhutab, et mõjuhindamise komitee liikmed on vaid vormiliselt sõltumatud, kuna praegu nimetab komisjoni president nad ametisse ja annab juhised ning seetõttu ei ole võimalik rääkida täielikust sõltumatusest; nõuab seetõttu, et Euroopa Parlament ja nõukogu kontrolliksid mõjuhindamise komitee liikmeid enne ametisse nimetamist ja komitee liikmed ei oleks enam kohustatud toimima komisjoni presidendi juhiste järgi; nõuab, et mõjuhindamise komitee ja ekspertide töö kuuluks avaliku teenistuse alla ja olema võimalikult läbipaistev, et nende sõltumatust saaks praktikas tõendada;

30.

nõuab veel, et mõjuhindamise komitee töösse kaasataks kõigi poliitikavaldkondade eksperte ja mõjuhindamise komitee tööst mõjutatud sidusrühmi; nõuab, et need eksperdid oleksid väljastpoolt komisjoni ja ei oleks kohustatud vastu võtma juhiseid;

31.

nõuab teatiste ja vahearuannete vahendusel Euroopa Parlamendi ja eriti selle vastavate komisjonide varajast ja ulatuslikku kaasamist kogu mõjuhindamise protsessi ning mõjuhindamise komitee töösse; kutsub komisjoni üles esitama õigusakti ettepaneku esitamisel parlamendile ja nõukogule kahe- kuni neljaleheküljelisi kokkuvõtteid täieliku mõjuhinnangu kohta ja vajaduse korral selgitus, miks mõjuhinnangut ei ole tehtud, et tagada mõjuhinnangus kõikide asjakohaste küsimuste käsitlemine, ohustamata hindamise sõltumatust tegeliku hindamise mõjutamisega;

32.

märgib, et komisjonil tuleks mõjuhinnanguid koostades konsulteerida ka liikmesriikidega, kes peavad direktiivid hiljem riiklikku õigussüsteemi üle võtma, samuti teavad liikmesriikide ametiasutused üldjuhul paremini, milliseid tagajärgi õigusaktid praktikas kaasa toovad;

33.

rõhutab, et täielikul ja objektiivsel mõjuhinnangul põhinev arukas reguleerimine jääb Euroopa institutsioonide vastutusele ja komisjon peab seetõttu arvestama ka Euroopa Parlamendi, Regioonide Komitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning liikmesriikide antud tagasisidega.

34.

märgib, et enne mõjuhinnangu lõplikku vastuvõtmist tuleb selle esialgsed tulemused esitada läbivaatamiseks väliseksperdile; nõuab sellega seoses läbivaatamise tulemuste avalikustamist;

35.

viitab Euroopa Kontrollikojast tulnud kriitikale, et mõnikord teeb komisjon õigusloomealgatuse veel enne mõjuhindamise protsessi lõppu; võtab lisaks sellele teadmiseks kriitika, mille kohaselt ei pruugi kõik poliitilised lahendused samaväärset tähelepanu saada; rõhutab, et mõjuhindamisprotsessis tuleb täielikult kaaluda kõiki poliitilisi lahendusi;

36.

nõuab suurema läbipaistvuse huvides kõikide ekspertide ja mõjuhindamisprotsessis osalejate nimede ja nende huvide deklaratsioonide avaldamist;

37.

nõuab seoses avalike konsultatsioonidega sidusrühmade varajast teavitamist kavandatud konsultatsioonidest; nõuab veel, et sidusrühmadel oleks avalike konsultatsioonide raames võimalik mõjuhinnanguid õigeaegselt kommenteerida enne komisjoni ettepaneku avaldamist;

38.

nõuab, et komisjoni kasutatavad andmed oleksid usaldusväärsed ja võrreldavad;

39.

kutsub komisjoni üles mõjuhindamise käigus korrapäraselt analüüsima õigusakti ettepanekute võimalikku mõju halduskoormusele ning alati selgelt esile tõstma, millised võimalused vähendavad halduskoormust kõige rohkem või toovad kaasa kõige vähem bürokraatiat;

40.

märgib, et kasutu on tutvustada mõjuhinnangu tulemusi üheaegselt õigusakti ettepanekuga, kuna see tekitab mulje, nagu oleks mõjuhinnangu peamine eesmärk komisjoni ettepaneku põhjendamine; soovitab seetõttu dokumendid õigusloomeprotsessi igas etapis varakult avaldada, kaasa arvatud komisjoni lõpliku mõjuhinnangu avaldamine mõjuhindamise komitee heakskiidetud kujul, enne talitustevaheliste konsultatsioonide alustamist;

41.

teeb ettepaneku, et komisjon avaldaks kõik oma lõplikud mõjuhinnangud eriväljaannetes, nii et neile oleks võimalikult kerge viidata ja et avalikkus neid selleks ette nähtud veebisaidi kaudu otsida saaks;

42.

nõuab, et komisjon korraldaks vastuvõetud õigusaktide järelhindamisi; kordab siiski, et järelhindamine ei tohiks kunagi asendada komisjoni kohustust jälgida, kuidas liikmesriigid liidu õigust kohaldavad;

43.

kutsub komisjoni üles avaldama üksikasjalikku arvamust parlamendi tehtud mõjuhinnangute kohta;

44.

kutsub oma komisjone üles kasutama järjekindlamalt juba olemasolevaid ja kergesti kasutatavaid parlamendi mõjuhinnanguid; meenutab, et mõjuhinnangute tegemiseks on olemas eraldi eelarverida; peab parlamendi mõjuhinnangule tuginemist vajalikuks eelkõige juhul, kui algsesse ettepanekusse viiakse sisse olulised muudatused;

45.

tuletab samuti meelde, et mõjuhinnanguid ei pea tingimata tegema ajamahuka uuringu raames, vaid pigem piiratud uuringute ja workshop'i kujul ja ekspertidega arutelusid läbi viies;

46.

on seisukohal, et parlament peaks oma seadusandlikesse resolutsioonidesse korrapäraselt lisama standardse klausli, milles on viide sellele, et tuleb arvesse võtta kõik ELi institutsioonide tehtud mõjuhinnangud kõnealuse õigusaktiga seotud valdkondades;

47.

märgib, et parlamendi ja tema komisjonide käsutuses on juba praegu mehhanismid komisjoni mõjuhinnangute kontrollimiseks; leiab, et mõjuhinnangu esitamine komisjoni poolt asjaomastele parlamendikomisjonidele oleks väärtuslik täiendus parlamendi kontrollile; märgib, et selliseks kontrollimiseks võib kasutada ka muid võimalusi, nagu täiendavad mõjuhinnangud, põhjalikumad analüüsid, välisekspertide hinnangud komisjoni mõjuhinnangutele ja sõltumatute spetsialistidega korraldatud erikohtumised; rõhutab sellega seoses, et parlamendi ekspertüksuste tööd tuleb järjepidevalt edasi arendada;

48.

rõhutab, et parlamendi mõjuhinnanguid võiks vaadelda kui komisjoni mõjuhinnangute parandusi;

49.

nõuab komisjoni mõjuhinnangute korrapärast ja võimalikult varajast kontrollimist parlamendi ja eeskätt parlamendikomisjonide tasandil;

50.

rõhutab, et otsus parlamendi mõjuhinnangute kohta tuleb teha asjaomases komisjonis raportööri kaasamise teel; teeb ettepaneku muuta kodukorda selliselt, et komisjon võib mõjuhinnangu läbiviimise kohustuslikuks teha, kui kohal on üks neljandik komisjoni liikmetest;

51.

soovitab kõikidel komisjonidel enne õigusakti ettepaneku tegemist korraldada komisjoniga mõjuhinnangu teemal põhjalik arvamuste vahetus;

52.

rõhutab, et mõjuhinnangud on olulised ka parlamendi õigusloomeprotsessis; julgustab parlamenti oluliste muudatusettepanekute korral õigusloomeprotsessi igas etapis uurima mõjuhindamise võimalust; rõhutab, et see ei tohi tuua kaasa pikka viivitamist;

53.

nõuab ühtlasi, et parlamendiliikmetel oleks õigus nõuda väikseid uuringuid, millest nad saaksid oma parlamenditööga seotud valdkondade kohta vajalikke andmeid või statistikat, ja teeb ettepaneku, et selliseid uuringuid võiks teha Euroopa Parlamendi raamatukogu lisaks oma praegustele ülesannetele;

54.

nõuab seetõttu, et parlament võtaks vastu kavad, et parlamendi raamatukogu saaks liikmetele seda teenust pakkuda; rõhutab, et kõik meetmed peaksid põhinema parlamendi raamatukogude, kaasa arvatud liikmesriikide raamatukogude parimatel tavadel ja et need tuleks teostada rangete eeskirjade kohaselt ja täielikus koostöös teadusuuringutega tegelevate komisjonidega;

55.

rõhutab mõjuhinnangute tervikliku mehhanismi tähtsust oma poliitika kvaliteedile ja järjepidevusele;

56.

nõuab seetõttu tervikliku mõjuhindamisprotsessi loomist Euroopa Parlamendis; teeb sellega seoses ettepaneku ühise mõjuhindamismenetluse loomiseks ühtse süsteemi ja ühtsete meetodite alusel;

57.

soovitab tungivalt anda see ülesandeks sõltumatule struktuurile, mis kasutab parlamendi enda vahendeid, kaasates näiteks raamatukogu, poliitikaosakonnad ja väliseksperdid, nagu riikide mõjuhindamise asutustest lähetatud ametnikud, mis teeks ad hoc üksikuid mõjuhinnanguid, ja see struktuur annaks aru Euroopa Parlamendile liikmetest koosneva järelevalvenõukogu vahendusel;

58.

nõuab selle jaoks vajaliku haldusliku infrastruktuuri loomist ja kindlustamist, et iga sellise infrastruktuuri puhul ei kasutata eelarvevahendeid, vaid juba olemasolevaid ressursse;

59.

rõhutab, et pikemas perspektiivis tuleks mõelda Euroopa institutsioonide ühisele lähenemisviisile mõjuhindamisel; tuletab meelde, et juba 16. detsembri 2003. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes ja 2005. aasta novembri institutsioonidevahelises ühises lähenemisviisis mõjuhindamisele nõuti Euroopa institutsioonide mõjuhindamise jaoks ühist metoodilist lähenemist;

60.

märgib kahetsusega, et komisjon on Euroopa institutsioonide ühise lähenemisviisi idee vastu;

61.

märgib, et nõukogu on siiani mõjuhinnangut kui vahendit väga vähe kasutanud; kutsub seetõttu nõukogu üles mõjuhindamist rohkem kasutama kooskõlas eespool nimetatud institutsioonidevahelise ühise lähenemisviisiga mõjuhindamisele, et tagada kvaliteetsem panus ELi õigusloomesse; rõhutab, et täielikul ja objektiivsel mõjuhinnangul põhineva aruka reguleerimise eest peavad ühiselt vastutama nii ELi institutsioonid kui ka liikmesriigid;

62.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.