Venemaa
Teabelehes selgitatakse Euroopa Liidu (EL) ja Venemaa suhteid, mida on tugevalt pingestanud Krimmi ebaseaduslik annekteerimine Venemaa poolt 2014. aastal, Venemaa sissetung Ukraina Donbassi piirkonna osadesse ja nende okupeerimine, Venemaa destabiliseeriv poliitika laiemas piirkonnas, desinformatsiooni- ja sekkumistegevus ning inimõiguste rikkumised. Venemaa täiemahuline ebaseaduslik sissetung Ukrainasse 2022. aastal tõi kaasa kogu allesjäänud poliitilise, kultuuri- ja teaduskoostöö peatamise ning enneolematud ELi ja rahvusvahelised sanktsioonid.
Õiguslik alus
- Euroopa Liidu leping: V jaotis „Välistegevus“
- Euroopa Liidu toimimise leping: artiklid 206–207 (kaubandus) ja artiklid 216–219 (rahvusvahelised lepingud);
- partnerlus- ja koostööleping (kahepoolsed suhted).
ELi ja Venemaa suhted
Kuni Maidani liikumise meeleavaldusteni Ukrainas 2013. aasta novembris oli ELi ja Venemaa vahel strateegiline partnerlus, mis põhines poliitilisel dialoogil, majandusintegratsioonil ja koostööl ülemaailmsetes küsimustes. 2008. aastal alustatud läbirääkimiste eesmärk oli sõlmida uus leping, mis hõlmab kaubandust, energeetikat, kliimameetmeid, teadusuuringuid, kultuuri ja julgeolekut. 2010. aasta moderniseerimispartnerluse eesmärk oli edendada reforme, innovatsiooni ja tihedamaid majandussidemeid. EL toetas ka Venemaa ühinemist Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO), mis sai teoks 2012. aastal.
See teekond lõppes järsult 2014. aastal, kui Venemaa alustas esimest sissetungi Ukrainasse, annekteeris ebaseaduslikult Krimmi ja tungis Donbassi piirkonna osadesse Ukraina idaosas. Need agressiooniaktid õõnestasid sügavalt partnerluse alust ja tõid kaasa ELi Venemaa-poliitika põhjaliku ümberhindamise.
Vastuseks kehtestas EL esimesed Venemaa vastu suunatud piiravad meetmed, sealhulgas Ukraina suveräänsuse kahjustamisega seotud Venemaa ametnike ja käsilaste varade külmutamine ja reisikeelud. ELi ja Venemaa tippkohtumised peatati, läbirääkimised uue koostöölepingu üle külmutati ning Venemaa osalemine G8-s tühistati. Järgnesid laiemad valdkondlikud sanktsioonid kaubanduse, rahanduse, energeetika- ja kaitsealal.
2016. aastal määratleti Venemaa ELi üldises julgeolekustrateegias kui „peamine strateegiline väljakutse“, mis ajendas nõukogu võtma vastu viis juhtpõhimõtet: 1) Ida-Ukraina konflikti relvarahu käsitlevate Minski kokkulepete rakendamine kui põhitingimus ELi Venemaa suhtes võetud seisukoha mis tahes oluliseks muutuseks; 2) suhete tugevdamine ELi idapoolsete partnerite ja muude naabermaadega, sealhulgas Kesk-Aasia riikidega; 3) ELi vastupanuvõime tugevdamine (nt energiajulgeoleku, hübriidohtude ja strateegilise kommunikatsiooni valdkonnas); 4) valikuline koostöö Venemaaga ELile huvipakkuvates valdkondades; 5) vajadus osaleda inimestevahelistes kontaktides ja toetada Venemaa kodanikuühiskonda.
Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse 24. veebruaril 2022 tähistas järjekordset pöördepunkti ELi ja Venemaa suhetes ning tingis Euroopa julgeolekupoliitika põhjaliku ümbermääratlemise. EL on kõige karmimalt hukka mõistnud Venemaa ebaseadusliku, provotseerimata ja põhjendamatu agressioonisõja Ukraina vastu, Venemaa tahtlikud rünnakud tsiviilisikute ja tsiviiltaristu vastu ning katsed annekteerida Ukraina territooriumi okupeeritud aladel toimuvate libareferendumite abil. EL nõuab jätkuvalt kõigi Venemaa vägede viivitamatut ja tingimusteta väljaviimist kogu Ukraina territooriumilt tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides, ning rõhutab, et Venemaa kannab täielikku vastutust ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtete jämeda rikkumise eest. EL on mõistnud hukka selle, et Venemaa on Ukraina-vastases sõjas kasutanud toitu relvana ja on sellega põhjustanud ülemaailmse toiduga kindlustatuse kriisi.
2022. aasta märtsis võttis EL vastu oma julgeoleku- ja kaitsevaldkonna strateegilise kompassi, milles tunnistatakse, et Venemaa kujutab endast „pikaajalist ja vahetut ohtu Euroopa julgeolekule“. See tähistas olulist muutust ELi ja Venemaa suhetes pärast 2016. aastat. 2022. aasta juunis vastu võetud NATO strateegilises kontseptsioonis väljendati sama arvamust, et „Venemaa Föderatsioon on kõige suurem ja otsesem oht liitlaste julgeolekule ning rahule ja stabiilsusele Euroopa-Atlandi piirkonnas“. Sellest tulenevalt on alates 2022. aastast ELi hoiakus Venemaa suhtes lähtutud järgmistest põhimõtetest: 1) Venemaa tuleb rahvusvaheliselt isoleerida ja tema suhtes tuleb kehtestada sanktsioonid, et hoida ära sõjapidamist; 2) rahvusvaheline üldsus peab tagama vastutuse, võttes Venemaa riigi, üksikkurjategijad ja kaasosalised vastutusele rahvusvahelise õiguse rikkumiste ja Ukrainas toime pandud sõjakuritegude eest; 3) ELi naabreid tuleb toetada, sealhulgas ELi laienemispoliitika kaudu, ning partneritel kogu maailmas tuleb aidata toime tulla Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja tagajärgedega; 4) toetada tuleks tihedat koostööd NATO ja partneritega kogu maailmas, et kaitsta reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda; 5) ELi vastupanuvõimet tuleb suurendada, eelkõige energiajulgeoleku ja elutähtsa taristu valdkonnas, ning tuleb võidelda Venemaa küber- ja hübriidohtude, teabega manipuleerimise ja sekkumise vastu; 6) kodanikuühiskonda, inimõiguste kaitsjaid ja sõltumatut meediat tuleb toetada nii Venemaal kui ka väljaspool seda, tegeledes samal ajal ohtudega julgeolekule ja avalikule korrale ELis.
Vastuseks Venemaa sissetungile võtsid ELi liikmesriigid tihedas koostöös partneritega, sh Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi, Kanada, Austraalia ja Jaapaniga, kiiresti vastu enneolematult karmid sanktsioonid. EL on alates 24. veebruarist 2022 märkimisväärselt laiendanud piiravaid valdkondlikke meetmeid Venemaa suhtes kehtestatud 20 järjestikuse sanktsioonipaketi (kuni 2026. aasta maini) abil ning lisanud sanktsioonide nimekirja arvukalt üksikisikuid ja üksusi, et veelgi suurendada survet Venemaale sõja lõpetamiseks. Piiravate meetmete eesmärk on nõrgestada Venemaa majanduslikku alust, jättes ta ilma hädavajalikust tehnoloogiast ja turgudest ning vähendades oluliselt tema võimet sõda pidada.
20 Venemaa suhtes kehtestatud ELi sanktsioonipaketi kiire vastuvõtmine, mida on juba nimetatud sanktsioonide revolutsiooniks, on toonud kaasa enneolematu rea meetmeid, mille sihtmärk on Venemaa majanduse peamised sektorid ja riigi poliitiline eliit. Iga sanktsioonipaketiga on järk-järgult muudetud ja laiendatud alates 2014. aastast vastu võetud sanktsioonirežiimide kohaldamisala ning lisatud on uus kord, millega keelatakse ebaseaduslikult annekteeritud Donetski, Luhanski, Hersoni ja Zaporižžja piirkondadest pärit kaupade import ELi. Sanktsioonipaketid peaksid olema karmid ja avaldama ulatuslikku mõju finants-, energia-, transpordi- ja õhuruumi, tehnoloogia-, konsultatsiooni-, ringhäälingu-, metalli-, luksus- ja muude kaupade sektorile. Ekspordikeelud mõjutavad ligikaudu 54% sõjaeelsest ekspordist Venemaale ja impordikeelud mõjutavad 58% sõjaeelsest impordist. Lisaks kehtestas EL 2025. aasta märtsis tollimaksud Venemaalt ja Valgevenest pärit põllumajandustoodetele ja väetistele. ELi peamiste kaubanduspartnerite seas langes Venemaa 5. kohalt 2021. aastal 15. kohale 2024. aastal. Lisaks majanduslikele ja isikute suhtes kehtestatud sanktsioonidele on kehtestatud diplomaatilisi sanktsioone, sealhulgas on peatatud ELi ja Venemaa vaheline viisalihtsustus. EL otsustas koos teiste WTO liikmetega, et Venemaa toodetele ja teenustele ei võimaldata enamsoodustusrežiimi ELi turgudel. Praegu valmistatakse ette 21. sanktsioonipaketti. See eelseisev pakett peaks veelgi enam olema suunatud Venemaa varilaevastiku, finantsasutuste, sõjatööstuses tegutsevate äriühingute ja varastatud Ukraina teraviljaga kauplemises osalevate äriühingute vastu.
2026. aasta mai lõpu seisuga hõlmavad sanktsioonid enam kui 2700 isikut ja üksust. Sanktsioneeritud isikute hulka kuuluvad Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin, Venemaa välisminister Sergei Lavrov, 351 Riigiduuma liiget, kes kiitsid heaks ajutiselt okupeeritud Donetski ja Luhanski oblasti alade tunnustamise, kõrged ametnikud ja sõjaväelased, desinformatsioonis osalejad, need, kes vastutavad tsiviilelanikkonna ja elutähtsa tsiviiltaristu vastu suunatud raketirünnakute ning Ukraina laste küüditamise, sunniviisilise ümberasustamise ja ebaseadusliku lapsendamise ning nende militariseerimise ja ideoloogilise ajupesu eest. Sanktsioonide loetellu lisati ka palgasõduritest koosneva Wagneri grupi mitu kõrgema astme liiget.
Pärast Venemaa opositsioonijuhi ja Sahharovi auhinna laureaadi Aleksei Navalnõi surma Siberi vanglas 2024. aasta veebruaris ning vastuseks kasvavatele poliitilistele repressioonidele Venemaal kehtestas nõukogu 27. mail 2024 uue sanktsioonirežiimi isikute ja üksuste suhtes, kes vastutavad inimõiguste rikkumiste ja kuritarvituste, kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooni represseerimise ning demokraatia ja õigusriigi õõnestamise eest Venemaal. Uus režiim täiendab kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi, võimaldades ELil otsustada täiendavate Venemaa-spetsiifiliste meetmete üle, et reageerida inimõiguste rikkumistele ja riigis toimuvatele siserepressioonidele. Alates 2026. aasta maist kehtivad sanktsioonid 135 isiku ja 37 üksuse suhtes, sealhulgas kohtunike, prokuröride ja kohtusüsteemi liikmete suhtes, kellel oli oluline roll Aleksei Navalnõi vangistamises ja mõrvas.
8. oktoobril 2024 võttis nõukogu vastu uue sanktsioonirežiimi vastusena Venemaa destabiliseerivale sekkumisele ELis ja kogu maailmas, millega Venemaa püüab õõnestada demokraatlikke protsesse, õhutada või toetada vägivaldseid meeleavaldusi, hirmutada kriitikuid, manipuleerida teabega ja korraldada elutähtsa taristu vastu küberründeid või sabotaaži.
2025. aasta mais laiendas nõukogu oma autonoomsete piiravate meetmete kohaldamisala, et hõlmata materiaalne vara, nagu laevad, õhusõidukid, kinnisvara ja sidevõrgu komponendid, ning finants- ja krüptovarateenuse osutajatega seotud tehingud. Sanktsioonide loetelus on 69 isikut ja 19 üksust.
EL tõhustas ka jõustamist, et vältida sanktsioonidest kõrvalehoidmist ELi mittekuuluvate riikide kaudu. Meetmed on suunatud kahesuguse kasutusega kaupade, kriitilise tähtsusega komponentide ja kõrgtehnoloogia reekspordile. Lisaks ELi õhuruumi sulgemisele kõigile Venemaa õhusõidukitele ja ELi sadamate sulgemisele kõigile Venemaa laevadele käsitlevad erisätted Venemaa laienevat varilaevastikku, mida kasutatakse sanktsioonidest kõrvalehoidmiseks, sealhulgas sadamatesse sisenemise keeldu, teenuste osutamise keeldu ja laevade kolmandatele riikidele müügi rangemat jälgimist. Sanktsioneeritud laevade koguarv on üle 600.
Jõustamise tugevdamiseks lisas nõukogu 9. juunil 2023 ELi sanktsioonide rikkumise ELi kuritegude loetellu. See võimaldas liikmesriikidel ühtlustada kriminaalkaristusi ning parandada koostööd sanktsioonide rikkumiste uurimisel ja nende eest vastutusele võtmisel.
2022. aasta septembris peatasid ELi liikmesriigid täielikult ELi ja Venemaa vahelise 2007. aasta viisalihtsustuslepingu. Anti välja suunised viisade peatamise rakendamise kohta tagamaks, et peatamine ei avaldaks negatiivset mõju kaitset vajavatele ja olulistel eesmärkidel ELi reisivatele isikutele, nagu ajakirjanikud, teisitimõtlejad ja kodanikuühiskonna esindajad. 2025. aasta novembris võttis komisjon vastu rangemad viisanormid, kuna Venemaa Ukraina-vastasest agressioonisõjast, sealhulgas rände relvana kasutamisest, sabotaažist ja viisade võimalikust väärkasutamisest tulenevad suurenenud julgeolekuriskid.
Kättemaksuks kuulutas Venemaa valitsus kõik ELi liikmesriigid, Ühendkuningriigi, Ameerika Ühendriigid ja teised riigid, kellel on Venemaa-vastane sanktsioonide kava, „ebasõbralikeks riikideks“. Vastumeetmed piiravad nüüd paljusid äri- ja finantstehinguid nende riikide üksikisikute ja üksustega.
Venemaa ametivõimud otsustasid 31. märtsil 2022 oluliselt laiendada oma nn vastuvõetamatute isikute nimekirja, lisades sinna ELi tippjuhid, mitu Euroopa Komisjoni volinikku ja ELi sõjaliste organite juhid ning valdava enamuse Euroopa Parlamendi liikmetest, kellel on keelatud Venemaale siseneda. Erinevalt ELi reisikeelust ei ole seda nimekirja ametlikult avaldatud ja seega puudub igasugune seadusliku edasikaebamise võimalus. Venemaa vastuvõetamatute isikute nimekirjas on ka mõne ELi liikmesriigi kõrged valitsusametnikud ning riikide parlamentide liikmed, samuti avaliku elu ja meediategelased.
Tunnistades rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirja põhimõtete jätkuvat rikkumist Venemaa poolt, toetab EL edasi rahvusvahelisi pingutusi, et tagada vastutusele võtmine sõjakuritegude, muude raskete kuritegude, sealhulgas agressioonikuritegude eest, ning tekitatud ulatusliku kahju eest. Ukraina-vastaste agressioonikuritegude erikohtu õiguslikud alused määrasid komisjon, Euroopa Nõukogu ja Ukraina kindlaks 2025. aasta veebruaris. Kohus, mis asutati ametlikult 25. juunil 2025, uurib Venemaa Föderatsiooni ja tema liitlaste, eelkõige Valgevene poliitilise ja sõjalise juhtkonna poolt toime pandud Ukraina-vastaseid agressioonikuritegusid ning võtab nende eest vastutusele. 2026. aasta mais ratifitseeris Euroopa Komisjon ELi nimel ka konventsiooni, millega luuakse Ukraina kahjunõuete rahvusvaheline komisjon, mis vastutab Venemaa poolt Ukrainale ja Ukraina rahvale tekitatud kahju, kaotuste ja vigastuste hüvitamise nõuete läbivaatamise, hindamise ja nende kohta otsuste tegemise eest. Samuti vastutab ta igal konkreetsel juhul makstava hüvitise summa kindlaksmääramise eest. Venemaa Föderatsiooni Ukraina-vastase agressiooni tekitatud kahjude register avati ametlikult 2. aprillil 2024 nõuete esitamiseks, mis on esimene samm hüvitusmehhanismi rakendamise suunas. Alates täiemahulise sõjalise sissetungi algusest on Ukrainas algatatud üle 140 000 sõjakuritegude uurimise. Eurojustile anti uued volitused tõendite säilitamiseks, analüüsimiseks ja talletamiseks, et hõlbustada Ukraina territooriumil toime pandud sõjakuritegude, genotsiidi ja inimsusvastaste kuritegude edasist uurimist. 2023. aastal alustas Eurojusti juures tööd rahvusvaheline keskus Ukraina-vastaste agressioonikuritegude eest vastutusele võtmiseks, milles osaleb ELi ühine uurimisrühm.
Rahvusvaheline Kriminaalkohus andis 17. märtsil 2023 välja vahistamismääruse president Vladimir Putini ja Maria Lvova-Belova (laste õiguste volinik Venemaa Föderatsiooni presidendi kantseleis) suhtes, kinnitades, et on piisavalt alust arvata, et mõlemad kannavad kriminaalvastutust Ukraina laste ebaseadusliku väljasaatmise eest Ukraina okupeeritud aladelt ja nende Venemaa Föderatsioonile üleandmise eest. 5. märtsil 2024 andis Rahvusvaheline Kriminaalkohus välja vahistamismäärused kahe Venemaa kõrgema astme sõjaväeülema suhtes.
EL teeb ka tihedat koostööd G7 partneritega tagamaks, et Venemaa külmutatud riiklikest varadest saadav tulu aitab rahastada Ukraina ülesehituspüüdlusi ja sõjalisi kulusid kooskõlas ELi ja rahvusvahelise õigusega. Kogu maailmas asuvatest Venemaa keskpanga 260 miljardi euro väärtusega varadest on 210 miljardit eurot külmutatud ELis. 2024. aasta mais võttis nõukogu vastu õigusraamistiku, mis lubab kasutada nendest varadest saadud tulu Ukraina toetamiseks. 2024. aasta oktoobris jõudsid G7 riigid kokkuleppele varadest saadud erakorraliste tulude kasutamises selleks, et teenindada ja maksta tagasi Ukrainale antavat 50 miljardi USA dollari suurust erakorralise tulu kiirendamise laenu, millesse EL panustab 18,1 miljardit eurot. Samal ajal jätkub liikmesriikide seas keeruline arutelu põhikapitali kasutamise seaduslikkuse ja sellega seotud riskide üle. Selle asemel võttis EL 2026. aasta aprillis vastu 90 miljardi euro suuruse toetuslaenu Ukrainale aastateks 2026–2027, mida rahastatakse kapitaliturgudelt võetavatest ühistest laenudest ja mis on tagatud ELi eelarvega. Ukraina on õiguslikult kohustatud laenu põhisumma tagasi maksma üksnes siis, kui Venemaa maksab talle sõjahüvitist.
Vladimir Putini valitsusajal, eriti alates 2012. aastast, on üksikisikute ja kogukondade tegutsemisvõimalusi järk-järgult, kuid süstemaatiliselt vähendatud õiguslike piirangute kehtestamise ja kriitikute sihipärase hirmutamisega. Aastate jooksul on Venemaa võimud kehtestanud ulatuslikke õiguslikke piiranguid „välisagentide“ ning „soovimatute“ ja „äärmuslike“ organisatsioonide suhtes, kelle seas on sajad valitsusvälised organisatsioonid. Samal ajal on tunduvalt suurenenud meedia, interneti ja sotsiaalmeedia tsenseerimine. Kodanikuühiskonna tegelasi, inimõiguste kaitsjaid, akadeemiliste ringkondade esindajaid ja sõltumatuid ajakirjanikke on sildistatud välisagentideks, mille tagajärjel neid on ahistatud ja vangistatud. Suletud on inimõiguste organisatsioone ning piiratud on väljendusvabadust, rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabadust. Samuti on taga kiusatud uurivat ja andmepõhist ajakirjandust ning riigi kontrolli all olev meedia on väsimatult propageerinud kuvandit Venemaast kui sissepiiratud kindlusest, mis on langenud kogu läänemaailma rünnaku alla. Ka akadeemilist vabadust on järsult piiratud.
Lisaks toimusid 2016. ja 2021. aasta parlamendivalimised ning 2022. aasta septembri piirkondlikud ja kohalikud valimised piiravas poliitilises ja meediakeskkonnas, mille tulemusena sai Putini partei Ühtne Venemaa olulise võidu. Valimisvaatlejad (kuni 2016. aastani) ja sõltumatu meedia leidsid, et ka seekord ei vastanud valimised rahvusvahelistele standarditele ning neid varjutasid pettused, töökohal toimuvad kampaaniad, opositsiooni süstemaatiline kõrvalejätmine ja muud rikkumised. 2023. aasta septembris korraldas Venemaa Föderatsioon piirkondlikud valimised (sealhulgas okupeeritud Ukraina aladel), mille EL hukka mõistis ning mida peeti ebaseaduslikeks ja õigusvastasteks. Valijate õigustega tegelevates organisatsioonides Russian Election Monitor ja Golos tegutsevad valimisvaatlejad märkisid, et need olid veelgi vähem õiglased ja vabad kui varasemad valimised. Venemaa kodanike hääleõigus on niivõrd halvenenud, et neid valimisi võib pidada tõeliste demokraatlike põhimõteteta valimisteks.
Pärast 2018. aastal neljandat korda presidendiks saamist algatas Vladimir Putin 2020. aastal põhiseaduse muudatused, mis võimaldavad tal jääda võimule ka pärast 2024. aastat (teoreetiliselt kuni 2036. aastani). 2024. aasta märtsis sai Vladimir Putin viiendat korda presidendiks, kogudes ebademokraatlikuks peetud valimistel 87,28% häältest, kusjuures hääletamas käis 77,44% valimisõiguslikest valijatest. Need nn presidendivalimised toimusid väga piiratud keskkonnas ja intensiivse propaganda vaimus. EL tegi Venemaa presidendivalimiste kohta avalduse, milles kordas, et ta ei tunnusta praegu ja mitte kunagi nende nn valimiste korraldamist Ukraina territooriumil ega nende tulemusi. Tollane komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell märkis, et valimised põhinesid repressiivsetel seadustel ning neid varjutasid usaldusväärse konkurentsi ja sõltumatu meedia puudumine, poliitilise opositsiooni juhtide, kodanikuühiskonna esindajate ja ajakirjanike meelevaldne tagakiusamine ning Aleksei Navalnõi ootamatu surm ühes Venemaa karmimais karistuskoloonias vangistuses viibides. Lisaks oli see teine kord järjest, kui Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) ei saanud Venemaa Föderatsioonis valimisi jälgida (pärast 2021. aasta parlamendivalimisi).
Pärast seda, kui Vladimir Putini võimu all oli kümmekond aastat avaliku tegutsemise võimalusi piiratud, algas 2021. aasta jaanuaris, pärast Aleksei Navalnõi naasmist Venemaale, uus riigisiseste poliitiliste repressioonide laine ning see on hoogsalt kasvanud pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris. Teisitimõtlemise või sündmuste ametlikust versioonist kõrvalekaldumise eest karistatakse ja ühiskonna kriitilised hääled on veelgi rohkem kriminaliseeritud. EIU 2024. aasta demokraatiaindeksis iseloomustatakse Venemaad kui „autoritaarset“ riiki, mis on 167 riigi seas 150. kohal. 2026. aasta maailma ajakirjandusvabaduse indeksis oli Venemaa 180 riigi seas 172. kohal ja peaaegu kogu tema sõltumatu meedia oli kas keelustatud või allutatud sõjalisele tsensuurile. Venemaa Föderatsiooni inimõiguste olukorraga tegelev ÜRO eriraportöör Mariana Katzarova rõhutas mitmel korral, et inimõiguste olukord Venemaal on pärast sissetungi Ukrainasse oluliselt halvenenud ning kodaniku- ja poliitilised õigused on maha surutud.
Alates 24. veebruarist 2022 on Venemaal kinni peetud 20 000 sõjavastast meeleavaldajat ja OVD-Info andmetel on praegu üle 6500 poliitvangi. EL on mõistnud hukka valitsusväliste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide, inimõiguste kaitsjate ja sõltumatute ajakirjanike süstemaatilise mahasurumise nii Venemaal kui ka väljaspool seda ning toetab jätkuvalt venelasi, kes on Ukraina sõja vastu sõna võtnud või meelt avaldanud. EL on korduvalt kinnitanud oma solidaarsust kõigi venelastega, keda on süüdistatud, vangistatud või ähvardatud, kuna nad jätkavad võitlust inimõiguste eest ja räägivad tõtt režiimi ebaseadusliku tegevuse kohta.
2024.–2025. aastal kodanikuvabaduste piiramine jätkus ja seda laiendati uute seadustega, mis võimaldavad anda alaealisi alates 14 aasta vanusest kohtu alla „sabotaaži“ kuritegude eest, konfiskeerida vara sõjavastaste avalduste eest, karmimalt karistada riigireetmise eest, fabritseerida kriminaalasju piinamise, ähvarduste ja provokatsioonide abil, kiusata taga eraviisiliste väljenduste eest, eelkõige internetis, keelata kõigil „välisagentidel“ osaleda mis tahes õppetegevuses, sealhulgas raamatute avaldamine ja loengute pidamine. Alates 2026. aastast on internetitsensuur jõudnud enneolematule tasemele. Suurema riikliku kontrolliga internetitaristu üle takistatakse juurdepääsu ülemaailmsetele sõnumirakendustele ja sotsiaalmeediaplatvormidele, kriminaliseeritakse järk-järgult VPNi kasutamine, sunnitakse kasutajaid kasutama riigi kontrolli all olevaid rakendusi ning viiakse läbi mobiilse interneti ulatuslikke katkestusi ja väljalülitamisi.
Kehtivad kokkulepped
ELi ja Venemaa suhete õiguslik alus on endiselt 1994. aasta juunis allkirjastatud partnerlus- ja koostööleping. Leping kehtis esialgu 10 aastat ja seda on hiljem igal aastal automaatselt pikendatud. Partnerlus- ja koostöölepinguga loodi poliitilise dialoogi ja koostöö raamistik, mis hõlmab korrapäraseid konsultatsioone inimõiguste teemal ja kaks korda aastas toimuvaid presidentide tippkohtumisi. Alates 2014. aastast on kõik partnerlus- ja koostöölepingu raames peetavad institutsioonilised dialoogid peatatud.
2003. aasta Peterburi tippkohtumisel leppisid EL ja Venemaa kokku koostöö süvendamises, luues neli ühist ruumi: 1) majandus; 2) vabadus, turvalisus ja õigus; 3) välisjulgeolek ning 4) teadusuuringud, haridus ja kultuur. Samal ajal uuendati 2007. aastal põhjamõõtme poliitikat ELi, Venemaa, Norra ja Islandi vahel ning edendati piiriülest koostööd Läänemere ja Barentsi piirkonnas. 2008. aastal alustati läbirääkimisi ELi ja Venemaa uue lepingu sõlmimiseks, mis hõlmaks „õiguslikult siduvaid kohustusi“ sellistes valdkondades nagu poliitiline dialoog, õigus, vabadus, julgeolek, majanduskoostöö, teadus, haridus, kultuur, kaubandus, investeeringud ja energeetika. 2010. aastal algatati moderniseerimispartnerlus. 2011. aastal viidi lõpule viisalihtsustuslepingu läbirääkimised. Ent Venemaa sissetung Krimmi tõi kaasa kõigi nende läbirääkimiste ja protsesside peatamise. 2014. aastal peatas Euroopa Ülemkogu koostöö Venemaaga (välja arvatud piiriülene koostöö ja inimestevahelised kontaktid) ning ELi uued rahalised toetused pärast Venemaa täiemahulist sõjalist sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris. Igasugune järelejäänud koostöö peatati.
Euroopa Parlamendi roll
Euroopa Parlament kiitis 1997. aastal partnerlus- ja koostöölepingu heaks nõusolekumenetluse alusel.
Parlament on vastu võtnud mitu resolutsiooni Ukraina kohta, milles mõistab hukka Krimmi ebaseadusliku annekteerimise Venemaa poolt 2014. aastal ja Venemaa rolli Ida-Ukraina destabiliseerimisel. 11. juuni 2015. aasta resolutsioonis strateegilise sõjalise olukorra kohta Musta mere piirkonnas pärast Krimmi ebaseaduslikku annekteerimist Venemaa poolt ja 12. märtsi 2019. aasta resolutsioonis ELi ja Venemaa poliitiliste suhete olukorra kohta toetas parlament ELi sanktsioone ja rõhutas vajadust anda Venemaa kodanikuühiskonnale rohkem rahalist abi ja edendada keerulistele suhetele vaatamata inimestevahelisi kontakte. 2019. aasta resolutsioonis ELi ja Venemaa poliitiliste suhete olukorra kohta väljendati suurt muret Venemaa rahvusvahelise käitumise pärast, eelkõige idapartnerluse riikides. Resolutsioonis kritiseeriti ka inimõiguste ja põhivabaduste olukorra halvenemist Venemaal ning tehti ettepanek mitte pidada Venemaad enam ELi strateegiliseks partneriks. 2021. aasta septembris võttis Euroopa Parlament vastu soovituse, mis käsitleb ELi ja Venemaa poliitiliste suhete suunda ning milles nõutakse, et EL peab „tagama, et igasugune edasine suhtlus Kremliga sõltub Kremli lubadusest lõpetada kodune agressioon oma rahva vastu“, peatada opositsiooni ja poliitvangide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide süsteemne represseerimine, „tunnistada kehtetuks kõik rahvusvaheliste standarditega vastuolus olevad seadused (näiteks nn välisagente [...] käsitlevad õigusaktid) või muuta neid [...] ning lõpetada naaberriikide vastu suunatud riigiväline agressioon“. Soovituses nõutakse, et ELil peavad olema selgelt kindlaks määratud punased jooned ja ta peab hoiduma Venemaaga koostöö tegemisest ainult dialoogikanalite avatuna hoidmise huvides. Samuti nõutakse selles visiooni ja strateegiat, mis käsitleb ELi tulevasi suhteid vaba, jõuka, rahumeelse ja demokraatliku Venemaaga.
Enne 2014. aastat toetas parlament uue ühistel väärtustel ja huvidel põhineva ulatusliku lepingu sõlmimist Venemaaga. Parlament on siiski korduvalt väljendanud tõsist muret inimõiguste austamise, õigusriigi ja demokraatia olukorra pärast Venemaal, pidades silmas näiteks LGBTIQ+ n-ö propaganda vastaseid seadusi, raskendavate asjaoludeta koduvägivalla dekriminaliseerimist, sõltumatute valitsusväliste organisatsioonide ja väljastpoolt Venemaad rahalisi vahendeid saavate organisatsioonide mahasurumist jne. Parlament on iseäranis hukka mõistnud enneolematult arvukad inimõiguste rikkumise juhtumid Krimmi elanike, eelkõige krimmitatarlaste vastu. 2018. aastal nõudis parlament Krimmi ebaseaduslikule annekteerimisele vastuseisu avaldanud Ukraina filmirežissööri Oleg Sentsovi vabastamist ja andis talle Sahharovi auhinna. Sentsov vabastati 2019. aastal Venemaa ja Ukraina vangide vahetuse käigus. Parlament mõistis teravalt hukka Aleksei Navalnõi mõrvakatse 2020. aastal.
Alates Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja algusest on parlament võtnud vastu arvukalt resolutsioone, milles mõistetakse hukka Venemaa agressioon ja selle järel toime pandud kuriteod ning väljendatakse kindlat toetust Ukraina sõltumatusele, suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides.
Pärast Venemaa ulatuslikku sissetungi Ukrainasse on parlament vankumatult toetanud tugevaid ja tõhusaid ELi sanktsioone peamise vahendina Venemaa Föderatsiooni, Valgevene ja Venemaa Föderatsiooni teiste liitlaste vastu. Ta on nõudnud ELi poolt külmutatud Venemaa rahaliste vahendite konfiskeerimist ning nende kasutamist Ukraina ülesehitamiseks ja Venemaa agressiooni ohvritele hüvitise maksmiseks. Seoses sanktsioonide alase koostööga kogu maailmas on parlament kutsunud partnereid üles sanktsioonides osalema ja tunneb muret selle pärast, et mitu kolmandat riiki teevad Venemaaga koostööd, et aidata tal sanktsioonidest kõrvale hoida.
23. novembri 2022. aasta resolutsioonis nimetas Euroopa Parlament Venemaad terrorismi toetavaks ja terrorismivahendeid kasutavaks riigiks ning kutsus rahvusvahelist üldsust üles ühtsusele vastutuse kehtestamisel sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja agressioonikuritegude eest. Parlament on mitmes resolutsioonis nõudnud president Putini, teiste Venemaa juhtide ja nende Valgevene liitlaste vastutusele võtmist agressioonikuritegude eest, mille nad on toime pannud. 19. jaanuari 2023. aasta resolutsioonis toetas parlament rahvusvahelise erikohtu loomist Venemaa Föderatsiooni ja selle liitlaste, eelkõige Valgevene poliitilise ja sõjalise juhtkonna poolt toime pandud Ukraina-vastaste agressioonikuritegude eest vastutusele võtmiseks. Ta toetab ka täielikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri käimasolevat uurimist seoses olukorraga Ukrainas ning väidetavate sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidiga. Parlament väljendas ka heameelt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahistamismääruste üle, mis väljastati Vladimir Putini ja Venemaa presidendi laste õiguste voliniku Maria Lvova-Belova suhtes Ukraina laste ebaseadusliku küüditamise eest Venemaa territooriumile. 2025. aasta mais mõistis parlament teravalt hukka Venemaa poolt Valgevene toetusel ellu viidud genotsiidistrateegia, mille eesmärk on kustutada Ukraina identiteet, ning Ukraina laste sunniviisilise ümberasustamise ja küüditamise, nende ebaseadusliku lapsendamise, mõrvamise ning sunniviisilise venestamise ja militariseerimise. 2026. aasta märtsis mõistis Euroopa Parlament hukka eelkõige Aafrikast pärit välismaalaste sunniviisilise värbamise Venemaa poolt, mis on inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse raske rikkumine.
Parlament mõistis hukka ka Venemaa režiimi levitatava süstemaatilise ajaloo võltsimise, et õigustada oma ebaseaduslikku sõda Ukraina vastu, Nõukogude Liidu kuritegude eest vastutuse võtmata jätmise, stalinistliku totalitarismi ülistamise ja ajaloouuringute tahtliku takistamise, ning lükkab tagasi püüded kahjustada Ukraina ajalugu ja identiteeti.
8. juuni 2022. aasta soovituses, mis käsitleb ELi välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikat pärast Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu, nõudis parlament tungivalt, et komisjoni asepresident / kõrge esindaja Josep Borrell järgiks Venemaa Föderatsiooni suhtes terviklikku lähenemisviisi ning loobuks valikulisest koostööst Moskvaga, võttes arvesse Venemaa poliitilise eliidi korraldatud ja Venemaa vägede, nende esindajate ja palgasõdurite poolt Ukrainas ja mujal toime pandud julmusi ja sõjakuritegusid.
16. veebruari 2023. aasta resolutsioonis tunnistas parlament, et Venemaa agressioonisõda on põhjalikult muutnud Euroopa geopoliitilist olukorda, ning nõudis seetõttu, et EL teeks jõulisi, julgeid ja ulatuslikke poliitilisi, julgeoleku- ja finantsotsuseid ning jätkaks Venemaa Föderatsiooni rahvusvahelist isoleerimist.
Samal ajal on parlament veendunud, nagu ta väljendas 6. oktoobri 2022. aasta resolutsioonis Ukraina-vastase agressioonisõja eskaleerimise kohta Venemaa poolt, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid peaksid alustama arutelu selle üle, kuidas teha Venemaaga tulevikus koostööd ja kuidas aidata Venemaal edukalt muutuda autoritaarsest režiimist demokraatlikuks riigiks, kes loobub revisionistlikust ja imperialistlikust poliitikast.
Enne agressioonisõja algust oli parlament juba aastaid tauninud Venemaa režiimi siserepressioone ja inimõiguste olukorra jätkuvat halvenemist riigis. Kui Venemaa alustas Ukraina vastu agressioonisõda, mõistis parlament taas kõige karmimal viisil hukka eelkõige arvamus- ja väljendusvabadusele, rahumeelse kogunemise ja ühinemise õigusele kehtestatud ranged piirangud ning kodanikuühiskonna organisatsioonide, inimõiguste kaitsjate, sõltumatu meedia, juristide ja poliitilise opositsiooni tegevuse süstemaatilise mahasurumise. Parlament on samuti hukka mõistnud ulatuslikud repressiivsed Venemaa õigusaktid, sealhulgas „välisagentide“ ja „soovimatute organisatsioonide“ kohta, kriminaalkoodeksisse tehtud muudatused ning massimeediaseaduse, mida kasutatakse teisitimõtlejate kohtulikuks ahistamiseks riigi sees ja välismaal ning sõltumatu meedia õõnestamiseks. Lisaks on ta tauninud jätkuvat ja kasvavat tsensuuri Venemaal.
Eelkõige on Euroopa Parlament korduvalt hukka mõistnud 2021. aastal Euroopa Parlamendi Sahharovi auhinna saanud Aleksei Navalnõi süüdimõistmise Venemaal. Kuna üha rohkem aktiviste vahistati ja vangistati, võttis parlament 7. aprillil 2022 vastu resolutsiooni üha karmistuvate repressioonide kohta Venemaal ja 20. aprillil 2023 veel ühe resolutsiooni, milles mõisteti hukka üha karmimad repressioonid Venemaal, eelkõige Vladimir Kara-Murza ja Aleksei Navalnõi juhtumid. Aleksei Navalnõi vabastamise kampaania raames paigaldas parlament 2023. aasta juunis Brüsselis asuva parlamendihoone ette elusuuruses koopia kartserist (Shizo), kus Aleksei Navalnõi kandis oma 19-aastast vanglakaristust. 29. veebruaril 2024 võttis parlament pärast Aleksei Navalnõi äkksurma vastu resolutsiooni, milles kvalifitseeris selle mõrvaks, mille eest Venemaa valitsus ja Vladimir Putin isiklikult kannavad kriminaal- ja poliitilist vastutust, ning mõistis hukka Venemaa režiimi üha sagenevad inimõiguste rikkumised.
Parlament on väljendanud solidaarsust Venemaal ja Valgevenes Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja vastu meelt avaldavate inimestega ning toetust neile ja nõudnud, et liikmesriigid kaitseksid venelasi ja valgevenelasi, keda kiusatakse taga sõjavastaste väljaütlemiste eest, samuti venelastest ja valgevenelastest desertööre ja sõjaväeteenistusest keeldujaid, ning annaksid neile varjupaika. Samuti nõudis parlament, et ELi institutsioonid teeksid koostööd Venemaa demokraatlike juhtide ja kodanikuühiskonnaga. Ta toetab Venemaa demokraatiakeskuse loomist Euroopa Parlamendi juures. Euroopa Parlamendi president kohtus 2022. aastal Venemaa opositsiooni esindajatega. Inimõiguste allkomisjon peab korrapäraselt mõttevahetusi Venemaa sõltumatute ajakirjanike, kodanikuühiskonna ja opositsiooni esindajatega. Mõned parlamendiliikmed korraldasid 2023. aasta juunis ümarlaua demokraatliku Venemaa tuleviku teemal, mis tõi kokku ELi institutsioonide esindajad, EP liikmed ning Venemaa vaba meedia ja poliitilise opositsiooni kõigi suundade silmapaistvad esindajad.
14. veebruaril 2024 korraldasid demokraatia toetamise ja valimiste koordineerimise rühm ning Euroopa Parlamendi Venemaaga suhtlemiseks loodud delegatsioon ühiselt konverentsi, kuhu kutsuti Venemaa opositsiooni esindajaid ja inimõiguste juriste arutlema hiljutiste presidendivalimiste tähenduse üle.
Enne ametiaja lõppemist korraldas parlament 25. aprillil 2024 olulise hääletuse, mille tulemusel peeti Venemaal 15.–17. märtsil toimunud nn presidendivalimisi ebaseaduslikeks ja ebademokraatlikeks, ning mõisteti ühemõtteliselt hukka ajutiselt okupeeritud Ukraina aladel toimunud ebaseaduslikud nn valimised. Samuti nõudis parlament tungivalt, et ELi liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus ei tunnistaks presidendivalimiste tulemusi õiguspäraseks, kuna need ei olnud vabad ega õiglased ega vastanud põhilistele rahvusvahelistele valimisstandarditele ning seega puudus neil demokraatlik õiguspärasus.
Alates kümnenda ametiaja algusest 2024. aasta juulis on Euroopa Parlament mitme resolutsiooniga kinnitanud oma jätkuvat toetust Ukrainale ja mõistnud hukka Venemaa agressiooni.
Venemaa seadusandjatega suheldi peamiselt parlamentaarse koostöökomisjoni raames, mis on ELi ja Venemaa partnerlus- ja koostöölepinguga asutatud parlamentidevaheline foorum. 1997.–2014. aastal toimis parlamentaarne koostöökomisjon Euroopa Parlamendi ja Venemaa Föderaalkogu delegatsioonide stabiilse koostöö- ja dialoogiplatvormina. Alates 2014. aasta märtsist on aga Euroopa Parlament need parlamentidevahelised kohtumised Ukraina kriisi tõttu võetud ELi piiravaid meetmeid järgides peatanud. Euroopa Parlamendi delegatsioon ELi ja Venemaa parlamentaarses koostöökomisjonis peab siiski jätkuvalt korrapäraseid koosolekuid, et analüüsida ja pidada arutelusid Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja mõju üle maailmale ja riigisiseselt ning eelkõige Venemaa ametivõimude poolt Venemaa kodanikuühiskonna vastu suunatud repressioonide eskaleerumise üle. Sellega seoses vahetab delegatsioon korrapäraselt arvamusi Venemaa opositsiooni esindajate, inimõiguste kaitsjate, kodanikuühiskonna, valitsusväliste organisatsioonide ja sõltumatute ajakirjanike ning rahvusvaheliste ekspertidega. 2025. aasta juunis pidas delegatsioon ühise kohtumise väliskomisjoniga, kus osalesid Julia Navalnaja ning kaks endist poliitvangi Vladimir Kara-Murza ja Ilja Jašin.
Venemaa ei ole alates 1999. aastast enam kutsunud Euroopa Parlamenti valimisi vaatlema.
DG EXPO