Aluslepingud ja Euroopa Parlament
1951. aastal allkirjastatud esimese lepinguga loodi parlamentaarne assamblee, mis hiljem nimetati ümber Euroopa Parlamendiks. Algse lepingu eesmärk oli panna kuus varem sõjajalal olnud riiki ühiste eesmärkide saavutamiseks koostööd tegema.
Järgmiste lepingutega lisatiuusi koostöövaldkondi või parandati ELi institutsioonide tööd, sest liikmesriikide arv on kasvanud kuuelt 27ni. Näiteks Euroopa Majandusühenduse asutamislepingusse lisati põllumajanduspoliitika ning Nice’i lepinguga reformiti ELi institutsioonilist struktuuri.
Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Kohus ja Euroopa Kontrollikoda kasutavad oma volitusi kooskõlas aluslepingutega. Komisjoni ülesandeks on olla aluslepingute täitmise järelevalvajaks.
Aluslepingute koostamine
Kui tuleb koostada uus leping või muuta kehtivat lepingut, kutsutakse kokku valitsustevaheline konverents, kus saavad kokku liikmesriikide valitsusliikmed. Lepingu väljatöötamise käigus konsulteeritakse parlamendiga ja ta esitab oma arvamuse lepingu kohta.
Euroopa Parlamendi volitused
Parlament on iga uue aluslepinguga saanud juurde demokraatlikke, järelevalve ja seadusandlikke volitusi. Brüsseli lepinguga (allkirjastati 1975) sai parlament õiguse kontrollida iga aasta lõpus ELi raamatupidamist, et hinnata, kas komisjon on ELi eelarvet kulutanud mõistlikult ja korrektselt.
Ühtse Euroopa aktiga (1986. aastal allkirjastatud leping) tehtud lisandustega tagati, et enne iga uue riigi ühinemist ELiga peab parlament andma selleks nõusoleku. Amsterdami leping (allkirjastati 1997) andis parlamendile palju tugevama positsiooni kaasotsustamiseks koos nõukoguga paljudes valdkondades, mille suhtes kohaldatakse ELi õigust (nt tarbijakaitse, õigus seaduslikult töötada teises riigis, keskkonnaküsimused).
13. detsembril 2007 allkirjastati Lissaboni leping. Selle lepinguga tugevdati parlamenti, suurendati liikmesriikide parlamentide vastutust Euroopa poliitika kujundamisel ning anti ELi kodanikele algatusõigus. Lissaboni lepinguga suurendati parlamendi volitusi täieõigusliku kaasseadusandjana, kellel on ka suurem eelarvepädevus. Leping andis ühtlasi parlamendile võtmerolli Euroopa Komisjoni presidendi valimisel.